Jutlus 1. paastuaja pühapäeval (09.03.2025)

Hea kirikuline! Tänane evangeelium räägib meile sellest, kuidas saatan ahvatles Jeesust loobuma oma kutsumusest, pannes teda kavalusega igati proovile. Kuid kõigele vaatamata suutis jääda Jeesus endale kindlaks ja võita kõik talle saadetud kiusatused. Aga, kes on see ahvatlustega mängiv ja peibutav saatan? Ta on kurjuse kehastus ja vastandub igati Jumalale. See on olevus, kes püüab ahvatleda inimesi kurja tegema, nõnda et ta saab siis neid süüdistada Jumala ees. Öeldakse ju ka teises Korintose kirjas: “ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks.“¹ Kuid nagu me teame, käib pidevalt üks võitluse hea ja kurja vahel, mis ei ole sugugi võrdsete vaheline võitlus. Jumal on kõigeväeline ja igavene, kuigi sageli näib, et just saatan on see, kes valitseb maailma ja nii hoiatatakse meid Peetruse esimeses kirjast, et “olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.“² Jah, pealtnäha võib saatan küll valitseda, kuid Jumal piirab igati tema tegevust. Saatan hävitab ja õõnestab pigem just oma kavalate trikkide kaudu, kuid mitte väe abil. Jeesus tegi oma surma ja ülestõusmisega lõpu kurjuse valitsemisele, kuid saatana lõplik häving saab talle osaks alles ajastu lõpul. Ja just nii kaua tuleb saatana ja tema kiusatustega võidelda. Mõeldes hetkes veel täna kuuldud evangeeliumile, siis võib ju küsida, et miks Jeesus ei andnud järele saatana kiusatustele? Aga seda kuri ju tegelikult ootaski, et Jeesus järele andes tõestaks, et on Jumala Poeg. Kuid Jeesuse ei taha, et temasse hakatakse uskuma vaid imetegude tõttu. Aga teadupärast on saatan kange, lubas Jeesusele suuri varandusi, kui ta vaid teda tunnistab ja teenib. Jeesuse vastus kiusajale on lihtne: „kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!“³ Sellega oli kõik öeldud ja saatanal ei õnnestunud Jeesuse kindlameelsust murda.

Hea kirikuline! Kurjus pole maailmast kuskile kadunud, varitsedes meid kavalate kiusatustega iga päev ning oodates meie libastumist. Väga tabavalt on öelnud Ameerika vaimulik Henry Ward Beecher, et: „kõik inimesed alluvad kiusatustele. Pole ühtki elavat inimest, keda ei saaks murda, kui ahvatled teda õige kiusatusega õigel kohal.“⁴ Seega nõuab kiusatustele vastuseismine tugevat ja ennastületavat tahtejõudu. Kuid paraku on kiusatused ning ka kiusamine tänases maailma väga aktuaalne teema, tehes palju kahju ning rikkudes inimeste elusid. Vaimne ja füüsiline kiusamine on paraku üks osa paljude igapäevaelust. Tundub nagu oleks see moodsa maailma haigus, sest inimesi kiusatakse nende välimuse, elamistingimuste ja materiaalse seisuse pärast. Kuid mis sunnib inimesi teistele niimoodi liiga tegema? See on tänases maailmas tõsine probleemi, nõudes professionaalset ja kindlameelset sekkumist. Üldiselt on kiusajateks need, kelle enda enesehinnang on saanud kahjustada või kannatavad tähelepanu puuduse all, ning selleks, et neid märgataks, on nad valmis tegema ükskõik mida.

Hea kirikuline! Mõni aeg tagasi nägin tõsieluloolist film nimega „Isa Stu“, mis rääkis loo endisest poksijast, kes pööras enda elus uue lehekülje ning päästis ennast hävitavast eluviisist ning temast sai katoliku kiriku preester. See oli keeruline teekond iseendas, võideldes oma sisemiste veendumustega ning kõikide takistustele ja kiusatustele vaatamata jõuda seatud sihtmärgini. Vanemad ei mõistnud tema valikut ning kui ta sai haruldase haiguse diagnoosi, mis halvas tema liigesed ning aheldas ta ratastooli, nägid nad selles Jumala karistust. Kuid ise ta nii ei arvanud ja toetudes oma kogemustele nägi ta kõiges vaid Jumala tahet. Oma suure tahtejõu, sihikindluse ja usuga muutis ta oma lähedaste elusid ja nende mõttemaailma. See oli ääretult inspireeriv ja ilus lugu tugevast tahtejõust ja kindlast veendumusest andes nii mõneski asjas rohket mõtlemisainet. Kuid see ei ole vaid üks lugu filmis vaid esineb ka reaalsetes eludes. Erilised ja suured muutumised, kuid ka kahtlused. Ka tänasel päeval on neid, kes seisavad Jumalast kaugel või pole veel teda leidnud ning näevad halbade asjade juhtumises Jumala karistust. Kuid kas Jumal siis kiusab inimesi, karistades neid näiteks raskete haigustega? Miks Jumal peaks üldse kiusama kedagi? Jumal, kes taotleb alati headust ja armastust, Temas ei ole kurjust ja hoolimatust. Miks peaks Ta siis tahtma oma lastele halba ja saatma neile kiusatusi hädade näol? Kuid samas jah, on lihtne süüdistada kõigis oma probleemides kedagi, keda reaalselt kõrval ei ole ja kes oma arvamust asjade kohta ei avalda. Ja veelgi lihtsam on ju kogu süü Jumala kaela veeretada. Kuid, kas on see siis Jumala suhtes aus ja õiglane? Tema, kes oma armastuse märgiks on saatnud oma Poja siis maailma meid üksteisega lepitama. Ja kuidas meie Teda armastame – süüdistades Teda kõigis oma hädades. Kindlasti ei ole see õiglane ja kui Jumal sooviks kedagi kiusata, siis arvatavasti me nii lihtsalt ei pääseks. Miks nähakse Jumala kiusamist sageli just selles, kui inimest tabavad rasked haigused? Jumal ei saada kellelegi haiguseid ega soovi kellelegi kannatusi. Tahame me seda või mitte, siis maailmas juhtub iga päeva koledaid asju. Haigused käivad ikka mööda inimesi, mitte mööda kive ja kände. Miks osad inimesed haigestuvad, teised mitte, seda ei tea keegi. Vast oleneb see inimeste elukommetest, harjumustest ja ka geneetilisest eelsoodumusest, kuid kindlasti ei ole see Jumala karistus.

Hea kirikuline! Kurat kiusas Jeesust öeldes: „kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”⁵ Kurat tahtis, et Jeesus tõestaks seda, et ta on Jumala Poeg ja et Jumal päästab tema, laskmata talle midagi halba juhtuda. Kuid kas tänane evangeeliumilugu puudutab meidki? Kas ka meie oleme kuradi sarnased ja esitame Jumalale tingimusi? Mõtle sellele, hea kirikuline, kuidas käitud sina? Kas ei juhtu teinekord seda, et ma kahtleme selles, et Tema meie palveid kuuleb? Vahel saavad kahtlused meist võitu ja siis on raske lasta palvel tõusta Jumala poole. Ja nii tulevadki tingimused: kui Sa teed nii nagu ma palun, siis lähen mina näiteks kirikusse, teen rahalise annetuse jne. Vahel on ka nii, et need, kes ennast kirikukaugeteks inimesteks nimetavad, tahavad saada Jumala poolt konkreetset sekkumist, et alles siis Temasse uskuma hakata. Kuid nii kiusame ju meie Jumalat. Miks oleme nii nõrgad, ebakindlad ja laskume kuradi tasemele? Sellele tasuks mõelda.

Hea kirikuline! Nagu ütles Ameerika vaimulik Henry Ward Beecher: „kõik inimesed alluvad kiusatustele. Pole ühtki elavat inimest, keda ei saaks murda, kui ahvatled teda õige kiusatusega õigel kohal.“⁶ Paratamatult on kiusatused saatjaks meie igapäevases elus ja kuri otsib ikka neid õigesid kiusatusi, millel libastume. Kuid kirikuaastas rännates oleme jõudnud paastu ehk ehk meeleparanduse aega. Hea aeg tegelemaks nende teemadega, mis takistavad meid olemast paremad inimesed. Võiksime püüda vastu astuda kiusatusele, millega iga päev vastamisi oleme. Peaksime püüdma leida üles enda tugevused, enesekindluse ja usu Jumala kõikvõimusesse, sest Temale toetudes suudame vastu seista ahvatlustele. Kurat küll kiusab ja varitseb meid meie enda nõrkustega, kuid teisel pool on Jumal usu ja lootusega. Ja viimaks oleme meie need, kes seisavad nende kahe vahel ja peavad valima õige tee.

Aamen

12Kr 11:14
21Pt 5:8
3Mt 4:4b,7,10b
4www.tsitaadid.ee
5Mt 4:6
6www.tsitaadid.ee