Kiriklikud talitused hõlmavad sakramente ja sakramentaale, nii Kristuse seatud õndsuseks vajalikke Jumala armu vahendamise talitusi kui ka kiriku kujundatud õndsuseks kasulikke õnnistamisi ja pühitsemisi.
Luterlikus traditsioonis on loetud sakramentideks vaid ristimist ja armulauda, on ka kõigi teiste talituste puhul küsimus Kristuse tõelises ligiolekus ja tegutsemises oma rahva keskel.

Igal talitusel on oma iseloom, mis erinevalt jumalateenistusest ei lähtu kirikuaasta rütmist, vaid konkreetsest elujuhtumist ehk kaasusest (ld casus – ‘juhtum, sündmus’). Kõik talitused vahendavad Jumala õnnistust, Kristuse lunastavat ligiolekut ja tööd meie keskel. Sakramendid toimivad Kristuse antud käsu ja tõotuse väes, vahendades Jumala õndsusttoovat armu. Muud talitused toimivad palve ja õnnistamise kaudu kui Jumala hea and, et sünnitada ja kasvatada inimestes usku, luua osadust, rõõmu ja rahu, lohutada ja julgustada, motiveerida ja juhatada. Kiriku pühade talituste sisul ja praktikal on neli alljärgnevat aspekti.

Lapse sündimine perre, täiskasvanuks sirgumine, abiellumine ja surm on inimese elukaares olulisemad murranguhetked, mil kiriku tegevus lõikub inimese eluga. Kirik võtab pühade talituste, eelkõige kasuaal talituste näol osa oma liikmete elust, aitab jätta maha vana ja astuda uude olukorda.
 Neisse elu pöördehetkedesse tuuakse Jumala sõna ja ühine palve, millest inimene saab õnnistust, tuge, lohutust, õpetust ja juhatust. Igal talitusel on oma eriline iseloom, mis tuleneb kaasusest ja talituse sisust. Seepärast on talitust ette valmistades oluline pöörata tähelepanu asjaosalistele inimestele ja olukorrale ning talituse tekstivalikus, palvetes, ülesehituses ja pikkuses nendega arvestada. Enne iga talitust tuleb ühendust võtta inimestega, keda talitus otseselt puudutab. Asjaosalistega tutvumine ja vestlus, talituse vaimuliku sisu selgitamine ja kokkuleppimine praktilistes asjades aitavad talitusel osalejaid ning selle läbiviijat talituseks valmistuda.

Kiriklikud talitused on kristliku traditsiooni kandjad.
Pühad talitused lähtuvad kiriku õpetusest ja on seega omamoodi usutunnistus. See väljendub nii sõnalises kuulutuses kui ka sümboolset tähendust kandvas tegevuses. Talitused ja nende pidamine on kristliku elu osa, selles väljendub rahva usklikkus ja side kirikuga. Teisisõnu, kiriklikud talitused on rahvakiriku alustala. Paljude inimeste suhe kirikuga seisneb just talituste pidamises ja neil osalemises. Isegi juhul, kui inimene ei suhtu talitusse kui usuveendumuse väljendusse, tunnistab ta talitusel osalemisega soovi kuuluda kristlikku traditsiooni. Vaimuliku kohus on pidada kiriklikke talitusi ning kasvatada kogudust neid hindama ja neist osa saama. Jumalateenistuselu vähene tundmine muudab talitusel osaleja passiivseks kuulajaks ja rituaali vastuvõtjaks. Seepärast tuleb koguduse elus jumalateenistuste kõrval tähelepanu pöörata ka talitustele ja õpetada kogudust neil aktiivselt osalema.

Kiriklikud talitused on kiriku kuulutus- ja hingehoiutöö lahutamatu osa.
Ristimis- ja konfirmatsioonitalituses teostub otseselt Jeesuse antud ristimis-ja misjonikäsk. Aga ka kõigil teistel talitustel kuulutatakse Jumala sõna, mille kaudu Jumal kõnetab inimest konkreetses olukorras. Iga talitus on tõend Jumala armastusest ja samas kutse kiriku osadusse. Talitustel viibib ka inimesi, kes mingil põhjusel on distantseerunud kirikust. Talitused aga annavad kirikule suure võimaluse kõnetada ja julgustada inimesi tulema koguduse osadusse ja kutsuda eemale jäänud liikmeid tagasi.
Kiriklikud talitused on osa jumalateenistuselust. Talitus on pere, sõprusringi või terve koguduse jumalateenistus, milleks inimesi toob kokku konkreetne sündmus. Oma iseloomult on talitus avalik teenistus isegi siis, kui ta on suunatud ühele inimesele. Kõigi talituste puhul (v. a erapiht) eeldatakse asjaosalise kõrval koguduse osalemist. See ei tähenda, et talitused peaksid tingimata toimuma koguduse ühisel jumalateenistusel. Ka pere, sugulased või mõni tunnistaja on seejuures koguduseks. Kogudus on oma usulist aktiivsust väljendanud talitusel eelkõige ühislaulu kaudu. Seda traditsiooni tuleb hoida ja elavdada. Käesoleva käsiraamatu talituskordades on selgelt välja toodud ka muud kogudust kaasavad osad (aamenid, tervituse vastused ja palveaklamatsioonid). Talitusel osalejatele saab anda muidki teenimisülesandeid, nt piiblitekstide ja palvete lugemine. Talituse ülesehitus järgib missa ja sõnajumalateenistuse põhimõtet. Sellega rõhutatakse talituste jumalateenistuslikku iseloomu. Tuttavad liturgilised vormelid ja ülesehitus lihtsustavad koguduseliikmete talitusel osalemist. Talitust on võimalik pidada jumalateenistuse raames või missana.