Jutlus 20. pühapäeval pärast nelipüha (06.10.2024)

Hea kirikuline! Tänane pühapäev toob meie ette kõigile väga hästi teada ja tuntud teema usust ja uskumatusest. Aga lisaks sellele me teame väga hästi ka seda, et just usk on see, mis tunneb Jeesuses ära Jumala Poja. Usk tunneb ära selle, kellel on vägi teha Jumala väega Jumala tegusid. Jeesuse eluajal leidus väga palju neid, kes temas ja tema tegudes kahtlesid ja seadsid üldiselt kahtluse alla tema jumalikkuse. Teda peeti päris sageli vaid rahva ülesässitajaks ja lihtsaks petiseks. Kuid just usk ja uskmatus on see, mis peavad iga päev tasavägist võitlust meie kõigi südameis, esitades meile ikka uus küsimusi ja väljakutseid. Panna meid ikka ja jälle kahtlema või siis kinnitades meie veendumusi. Ja sellepärast on oluline tead, millele meie usk toetub, millised on selle alustalad ning vundament, mis ei kõigu.

  „Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu,“¹ nii öeldakse meile Johannese evangeeliumis. Kuid mida see tähendab, millele Jeesus Johannese evangeeliumis viitab? See viib meid ajas tagasi sellele ammusele kõrberännakule, kus Mooses oli teekonnal Iirseali rahvaga. Nad olid lahkunud Moosese juhtimisel Siinai mäelt ning asunud teekonnale Kaananimaa suunas. Tegemist ei olnud kerge ja meelelahutusliku reisiga vaid pikk teekond täis keerulisi tingimusi, hädaohte ning raskeid katsumisi. Silme ees lõputuna näiv teekond, vaevaline, väsitav, täis pingeid ja raskusi. Kuid rändav rahvas oli väsinud katsumstest ning tundis jõuetust kohalejõudmise suhtes ning nad muutusid kannatamatuteks. Nad hakkasid virisema nii toidu, kui muude elutingimuste üle ning heitsid Moosesele ette, et ta on toonud nad kõrbe surema. Kuid rahva nurin ja vastuhakk tõi endaga kaasa selle, et laagrisse, kus nad peatusid tungisid mürgised maod. Me kõik teame seda, et hingelised hädad võivad võtta haiguse vormi. Kaua enda sees hoitud asjad, mis kuskilt abi ei saa, võivad kehale väga laastavalt mõjuda. Paljud hukkusid madude rünnaku tagajärjel ja alles siis tunnistas rahvas Moosesele, et nad on eksinud, teinud pattu Jumala ja Moosese vastu ning palusid, et Mooses pöörduks Jumala poole palvega maod ära võtta. Ja Mooses palvetaski ning palvevastuseks sai ta käsu teha vaskmao ja panna see teiba otsa keset laagrit. Kui madu oli kedagi rünnanud, siis pidi ta vaatama teiba otsas olevat vaskmadu, mille tulemusena toimus imeline tervenemine.

  „Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu,“² Evangelist Johannes käsitleb seda vaskmao lugu tüpoloogiliselt ettetähendusena ristilöömisest. Palju aega hiljem mõtestati seda nii, et kõik see, mis kõrberännakul inimestega juhtus – nende eksimine, nurin ja vastuhakk Jumala, viitab hilisemale sündmustele ehk ristilöömisele. Patule järgnes andekspalumine. Siin ei ole tegemist prohvetlik ettekuulutusega vaid ettekuulutus just olnud sündmuse kaudu. Kõik see, mis kõrbes juhtus oli lunastavat laadi, sest salvatu vaatas vaskmadu ja jäi elama. Sama lugu on ka ristilöömisega. Jeesus kasutab siin sõnademängu ja räägib ülendatud Inimese Pojast, kellesse uskudes on tal igavene elu. Jeesus teab oma saatust ja seda, mis seisab ees. Seega ta võrdleb ennast ristil, kui teiba otsas oleva vaskmaoga. Kui teda ülendatakse ristile, siis on temalgi eriline vägi nagu vaskmaol. Salvatu vaatas vaskmadu ja sellel oli eriline võime tema elu päästa ja terveks teha. Nii on see ka Jeesuse puhul. Kes vaatab Kristust ristil, selle elu päästetakse.

  Hea kirikuline! Iiobi raamatus öeldakse meile: "ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk,"³ Ääretult ilus ja täpne kirjeldus usu hapruse kohta. Usk, mis on kõige alus ongi ääretult habras ja kergesti purunev. Just nagu ämblikuvõrkki, mis rebeneb tugevas tuules ja vihmas. Paratamatult ei ole kellegi elu ainult vaikne, päikeseline ja sillerdav merepind. Elu pillutab meie teele takistusi, tuues ähvardavaid äikesepilvi, meeletuid laineid ja tugevaid vihmahoogusid ning just nende varjus poevad sageli hinge kahtlused ja kõhklused, mis on just sellised olukorrad, mis panevadki meie usu ja selle vastupidavuse proovile. Selliste olukordade eest pole paratamatult mitte keegi kaitstud. Kuid usk ja uskumine on kõige alus ning ühtlasi ongi kõik meie elus toimuv justkui Jumala poolne proovilepanek, veendumaks meie usu kindluses võimekuses takistusi ületada.

  Pühakiri ütleb: "ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk." Täna on meie ees üks ajatu ning igavene usu ja uskumatuse teema, mis saadab kõiki inimesi läbi kõikide ajastuste. Ajad ja olud muutuvad, kuid on asju, mis püsivad, olles ikka kõnekad. Juba 2000. aastat tagasi oli see teema oluline, on seda ka tänasel päeval ja suure tõenäosusega ka tulevikus. Tuleb vast tunnistada, et usu ja uskumatuse teema on just tänasel päeval usutavasti kõige aktuaalsem, sest me elame ääretult keerulises, ükskõikses, isekas ja omakasupüüdlikud maailmas. Maailm, mis pulbitseb ebakindlusest, kahtlustest ja kõhklustest ning keskendudes suuresti teadusele ja püüetele tõestada kõike ning leida sobilikud ja ainuõiged vastused igale küsimusele. Kuid nagu me teame siis paratamatult leidub asju ja teemasid, mida ei saa ka parimagi tahtmise juures teaduslike katsetega tõestada, olgu uurimismeetodid millised tahes. On asju, mida lihtsalt ei saa selgitada ja seletada ning neid kas usutakse või mitte.

  Kuid kas sina, hea kirikuline, oled kunagi mõelnud sellele, kui lihtne või kui raske on uskuda seda, mida me otseselt ei näe ja ei saa käega katsuda? Me ei saa rääkida kellegi teise eest, ikka vaid iseenda eest, toetudes enda mõttemaailma, kogemustele ja veendumustele. Kuid usk ja uskumatus peavad teadupäras võitlust igaühes meis ning nii on see kord juba seatud. Me võime vast öelda, et mingil määral on tegemist meie usu proovilepanekuga, et näha meie usu tugevust, sitkust ning vastupidavust. Tegelikult on usk ääretult lihtne ja igati loogiline, kuid uskumatule on ääretult keeruline kirjeldada Jumalat, keda me isegi pole näinud. Aga tegelikult polegi nägemine see kõige olulisem vaid teadmine, mida usume ja tunneme, on palju olulisem. Teadupärast on maailm täis tohutult palju asju, mida me oma silmaga ei näe, mida oma käega katsuda ei saa, kuid kõigele sellele vaatamata ei ole see takistuseks meil nende olemasolusse uskumast. Siis küsigem, miks peaks olema lood Jumalasse uskumisega teisiti? Miks just Jumala olemasolusse uskumise kohta peame omama reaalseid ja käega katsutavad tõendeid? Need küsimused võiksid meid tänasel koduteel saatma jääda.

  Pühakiri ütleb, et "usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus."⁴ Ja nii see ju on. Kui lihtne või kerge on uskuda, teab igaüks omastkäest ise. Kas meie usk nõuab meilt oma silmaga nägemist, oma käega katsumist? Või piisab meile meie veendumustest, tundmistest ja tajumistest? Vastus oleneb meist. Kuid usk, mis on nähtamatute asjade tõendus annab selget tunnistust Jumala olemasolust ja see on kõige olulisem.

Aamen

1Jh 3:14-15
2Jh 3:14-15
3Ii 8:14
4Hb 11:1