Jutlus 24. pühapäeval pärast nelipüha (03.11.2024)

Hea kirikuline! Prohvet Taaniel toob meie ette päris võimsa teksti ühest unenäost, mis annab tõlgendust kuninga suurusest ja võimust ning selle teksti mõistmiseks on kasutatad erinevaid kujundeid ning rääkides erinevatest metallidest. Sellest kirjakohast võib palju välja lugeda. Tihti tõlgendatakse seda seoses maailmalõpuga ning leitakse vihjeid tänastest riikidega, kellele võiks seda kõike omistada.

Esimeses Timoteuse kirjas öeldakse: „Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus.“¹ Vaadates tänast pühapäeva ja antud kirjakohta, ei taha ma siiski rääkida maailmalõpu vihjetest, poliitikast ega millestki sellisest. Mind köidab hoopis tänase päeva teema, milleks on kahe riigi kodanikuna maailmas. Meid kõiki on üks, kuid sellele vaatamata saame saame eksisteerida samaaegselt kahes riigis. Ühelt poolt oleme me selle nähtava, käega katsutava ja selle reaalse maailma ning siin eksisteeriva ühiskonna liige, täites selle riigi seadusi ning kodanikukohust ning kandes ühtlasi ka vastutust oma tegude eest. Kuid samas on meie õige kodumaa hoopis kuskil mujal, väljaspool sellest reaalselt eksisteerivast maailmast, asudes ehk Linnutee lõpus, teisel pool tähti.

Eesti Vabariigi endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „ma olen veendunud, et iga ühiskond, mis takistab vaba mõtte levikut, lõpetab prügikastis.“² Aga nii see ju paratamatult ongi. Maailm meie ümber on kirju ja tahes tahtmata ka pidevalt muutumises. See, mis täna on igati normaalne ja õigena tunduv, pole seda homme ja ülehomsest rääkimata. Teadupärast on aga igal asja oma kindel tähendus ja vajadus. Ühiskonnas valitsevad vabadused ja inimestel on õigused, mida teha ja mida otsustada. Me oleme küll oma otsustes vabad, kuid vastutavad reaalselt ka oma igapäevaste tegude eest. Selles reaalselt eksisteerivas maailmas ei jäeta ühtegi asja juba niisama juhuse hooleks, vaid kõik peab olema planeeritud ja viimse detailini läbi mõeldud. Enne igat olulisemat samm mõeldakse, kuidas langetada otsuseid nii, et need oleksid mulle endale kasulikud ja edendaksid mind karjääreredelil ikka ülespoole. Seega on igal meie sammul suur tähendus.

Hea kirikuline! Teadupärast on iga kristlase tõeline ja õige kodumaa taevas, Jumala juures, kuid samas oleme samal ajal ka maise ühiskonna liikmed ning ühtlasi selle keskel ka vastutav. Kristlastena me palvetame valitsejate eest ning täidame riigi seadusi ja kodanikukohustusi. Ühiskond kuulub Jumala seatud elukorraldusse, kaitstes ja teenides inimelu. Kahjuks võib aga maine võim vahel Jumalast lahti öelda, sünnitades olukorra, kus võim tegutseb Jumala tegude vastu, tallates inimeste õigusi jalge alla või piirates hoopis evangeeliumi vabadust. Sel juhul tuleb igal kristlasel ja ning ka terves kogukonnana kuulata Jumala sõna järgiva südametunnistuse häält.

Jeesus ütles kord: „andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“³. Kui me nüüd toome selle Jeesuse ütluse tänasesse päeva, siis võiks see kõlada, et anna riigile riigi osa ja Jumalale Jumala osa. Igal inimesel on oma elu palju erinevaid valdkondi, kus ta tegutseb. Sinna kuulub meie igapäevane töö, meie perekond, hobid, meelelahutus ja veel loendamatu hulk asju. Lisaks nendele põhilistele tegevusvaldkondadele lisandub veel kodaniku-kohustused, mis omakorda sisaldavad maksude tasumist, suhtlemist riigiga, valimisi jne. Kuid kõige selle juures ei veel üks valdkond, mida ei tohiks unustada. Selleks on kogudus, sest lisaks kõikidele valdkondadele, milles inimesed toimetavad on kristlased tegevad ka koguduses, osaledes koguduse elus, jumalateenistustel ning lisaks veel üldine tegevus koguduse erinevates töövaldkondades.

Ameerika poliitik ja endise USA justiitsministri Robert Francis Kennedy on kord öelnud: „igaüks meist võib muuta maailma enda ümber.“ Kuid milline on see meie ümber muutmist vajav maailm, mille kodanikud me hetkel paratamatult oleme? Olles üks osa sellest reaalsest maailmas, mis liigub kiiresti ja peatumatult. See, maailm on täis kiiresti ja närviliselt kulgevaid inimesi, kes tormavad parema homse suunas. Maailm, kus kiirusel ja edukusel on täita tähtis roll, sest palju tuleb jõuda ja kohta pole aeglusel. Kuid kõigele vaatamata tuleb meil teha valikuid. Valima olulise ja ebaolulise vahel ning valida tuleb targalt. Kuid milline on tasakaal erinevate tegevuste vahel ning sellele tauks mõelda. Kristlastena seigeldes siinses käega katsutavst, materiaalsusest pulbitsev ning emotsionaalsusest ülekeevas maailmas, kuulume me ka Jumala laste perekonda ning samas ka sellesse riiki, kus me hetkel elame. Me peame tõdema, et nii riik kui ka Jumal nõuab meil oma osa. Neid kahte ei saa segamini ajada ega ka pingeritta seada, vaid neid tuleb vaadelda ikkagi koos. Nii nagu igal kodanikul on omad õigused ja ka kohustused riigi ees nii on sama lugu ka iga kristlasega, omades samuti Jumala ees õigusi ja kohustusi. Täpselt nii nagu me me ajame riigiga asju, maksame oma makse ja oleme seadusekuulekad kodanikud, nii on lood ka koguduses. Koguduseliikmetena tuleb meil tasud oma liikmemaksu ning osaleda koguduse tegevuses. Meil tuleb anda oma osa nii riigile, kui ka kogudusele. Kõik oleks ju väga hästi, kui kõik need asjad ka nii oleksid. Kuid paraku on reaalsus hoopis midagi muud. Me püüame elada kristlastena selle maailma kodanikuna küll seadusekuulekatena ning hoiduda pahandustest ning täita kõiki meile määratud kohustusi. Kuid just selle kõrval unustame sageli, et me oleme ka taevase riigi kodanikud, unustades nii Jumala ja seal kehtivaid õigusi ja kohustusi. See on tegelikult kurb reaalsus. Me anname küll oma panuse riigile, kuid ei taha seda teha sugugi mitte Jumalale. Oleme unustanud Jumala ja ka tänu Temale kõige eest. Esimesest ajaraamatust kiitis Taavet Issandat öeldes: „ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal”.⁴ Ajaraamat tuletab meile meelde selle, mida oleme kippunud unustama. Taavet kiidab Jumalat, mis tänapäeval on jäänud sageli kas tahaplaanile või sootuks ununenud.

„Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!,“⁵ ütleb meile Jeesus. Igaüks nõuab meil oma osa. Kuid millised me ikkagi oleme? Oleme kahe riigi kodanikud ning Jumala rahvana paratamatult teistsuguse mõttemaailmaga, kuid kõigele vaatamata sooviga sulanduda teiste hulka. Me elame suures ja laias maailmas ja tegelikult oleks ju maailm üks väga igav paik, kui kõik inimesed oleksid asjadest ühel arvamusel ja mõtleksid asjadest ka ühte moodi. Teisitimõtlejaid peame sageli aga kummalisteks ja omamoodi veidrateks, kuid salamisi ikkagi imetledes neid, kellel on julgust oma arvamusele, lootes, et ka meie võiksime nii enesekindlad olla ka seda isegi siis, kui meie arvamus erineb teiste omast. Kuid lõppude lõpuks oleneb kõik ikkagi suuresti inimestest endist. Seda, kui palju nad julgevad oma arvamust avaldada, kas nad seda tegelikult ka teha tahavad ja mida see kõik endaga kaasa toob. Selge on see, et kõigile meeldida ei saa ja tegelikult ei peagi. Iga uue ideega ei pea kaasa minema, kui tunneme, et see ei lähe kokku meie arusaamadega.

„Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus,“⁶ öeldakse kirjas Timoteusele. Üks isik, kaks riiki, millest me täna räägime. Tahes tahtmata tungib kurbus ja haletsus meie hinge, tuues nii esile sügavale maetud tundeid ning pettumusi. Me oleme valmis andma oma panuse ja osa riigile, kuid mitte Jumalae ja kogudusele? Kuid miks ei leita sageli aega Jumala jaoks? Miks oleme valmis tegelema ükskõik milliste asjadega, kuid Jumala jätame tahaplaanile, sageli lihtsalt unustame? Need ei ole lihtsad küsimused ning neile on vaja mõelda. Mõelda sellele, miks eelistame ühte teisele? Reaalset riiki ja kogudust tuleks vaadelda ikka koos. Me oleme Jumala lapsed ning Taevariigi kodanikud ja seda juba praegu, elades selles reaalses maailmas. Ärgem unustagem Jumalat ning Teda kõige eest ikka tänada. Ärgem tõrjuge Jumalat välja oma elust, sest tema on see, kes meid suunab, juhatab ja kaitseb kõige halva eest. Ärgem unustagem Jumalat, oma taevast Isa, kes ohverdas oma ainsa Poja, et meile oleks avatud kord tee koju, Taevasesse riiki, kus Isa meid ootab.

Hea kirikuline! Meie tõeline kodumaa on ehk Linnutee lõpus, seal kauguses, tuhandete valgusaastate ja miljonite eredate tähtede taga. Paik, kuhu igatseme ja kuhu Jeesus meile on aseme valmistatud. Kuid hetkel veel, elades praeguses ajahetkes, reaalses kulgevad maailmas, ei tohiks me karta ennast ja enda tundeid usaldamast, sest meie taevane Isa on seda juba ammu teinud. Reaalses maailma elavate inimestena ei suuda me suurt midagi teha, kui meil puudub usk ja usaldus endasse. Usalda ennast, sest kahtluste korral on Jumal see, kes näitab meile õiget teed ja juhatab õiges suunas.

Aamen

11Tm 6:15,16
2 www.tsitaadid.ee
3Mt 22:21 
41Aj 29:10
5Mt 22:21
61Tm 6:15,16