Jutlus advendiaja 3. pühapäeval. 
Leeripüha (15.12.2024)

 „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!“¹, öeldakse Matteuse evangeeliumis. Rännates hetkel veel kestvas ootuseajas oleme jõudnu kolmandasse adventi, mille keskmest leiame teevalmistaja Ristija Johannes. Me teame seda, et Ristija Johannes ei olnud see, keda oodati. Olles kõigest Jeesuse teevalmistaja, oli just tema see, kelle Jumal valis ja saatis maailma ette valmistama selle tõelise kuninga tulekuks. Kuid Jumala teed on kummalised, sest Ta valis teevalmistajaks just Ristija Johannese, kes teadupärat oli Jeesuse sugulane ja temast vaid mõned kuud vanem. Elades Juuda kõrbes, kutsus Jumal teda prohvetiks ning ringi rännates tulid palju kuulama tema veenvat jutlustamist meeleparandusest. Ütles ju Johannes: “pöörduge patust ja laske end ristida” ning „ja Jumal andestab teile”. Aga me teame seda, et kuningas ei saa tulla enne, kui kõik ettevalmistused tema saabumiseks ei ole tehtud. Kõik tingimused selleks peavad olema täidetud. Johannese ajal oli rahvas allutatud võõrale võimule, oodates lootuse ja muutuse märki. Igatsetud märk tuli ja seda veel väga kummalise inimese kaudu, kes tuliselt rääkis meeleparandusest ning muutustes.

 Pühakiri ütleb: „hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!.“² Innukas ja osava jutlustajana köitis Johannes paljude tähelepanu, pannes ennast kuulama. Johannes on see, kes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu ning sellele Kristuse toodud lunastusele lootes saab inimene tunnistada oma pattu. Johannese kutse patukahetsusele ja meeleparandusele puudutab tegelikult meidki tänasel päeval. See oluline sõnum on aegumatu, olles ka täna aktuaalne. Meeleparandus ja patukahetsus on peamine osa jõuludeks valmistumises ehk siis jõulupaastus. Johannes oli selleks märgiks, et prohvetite ennustused olid peagi täitumas – Päästja saabumas. Kristuse tegevuses täitusid lunastuse aja märgid ning just samal kombel tuleb Kristus alati oma koguduse keskele ja seda just sõnas ja sakramentides, kandes lunastuse ande endaga kaasas.

 Prohvet Jesaja ütleb: „vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt.“³ Tänase pühapäeva keskne teema on siiski valmistumine ning meeleparandus, mis on omavahel tihedas seoses. Kuid meenutades tänast evangeeliumi, siis jääb tahes tahtmata mulje nagu oleks Johannes kahelnud. Olles vangis saatis oma jüngrid Jeesuse juurde temalt küsima: „kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“⁴ Samas on ju nii, et kui poleks Johannese südames olnud kahtlus, siis miks muidu oleks ta nii küsinud. Miks oli see nii, seda me ei tea. Võib-olla ei olnud Jeesus just selline Messia nagu Ristija Johannes arvas, lootis või ei läinud see kokku tema nägemusega tulevast kuningast. Aga võib-olla oli selle taga hoopis midagi muud, mis meie eest jääb varjule. Teinekord tekitab vastuse leidmine omakorda palju rohkem uusi küsimusi. Kuid paratamatult on kahtlused üks elu osa ning ei pea olema alati just negatiivse tähendusega vaid need annavad meile märku sellest, et me mõtleme, püüame aru saada, et me tegeleme asjaga. Ja nii oli arvatavasti ka Johannesega, kes oma mõtetes ja südames tegeles selle küsimusega, et kas tõesti on tema sugulane see kauaoodatud Messia, kelles täituvad prohvetite ennustused? Pääste kuningas kelle Jumal omade juurde saadab?

 Prohvet Jesaja ütleb: „kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks. Ja siis ilmub Issanda au.“⁵ Kuidas mõista prohveti öeldut? Teadupärast on nii, et selleks, et midagi kuhugi ehitada, peab olema aluspind sile ja veatu. Füüsilise tee ehituseks tuleb kõigepealt aluspind selleks ette valmistada, kõrvaldades liigsed kivid ning augud täita. Ka maalimise puhul peab olema lõuendi aluspind puhas ja krunditud. Iga asi vajab ettevalmistust ning sama lugu on ka meiega. Meie enda eluteekond vajab silumist. Inimese elu on nagu Ameerika mäed. Kord üles, kord alla, siis paremale, vasakule. Siledat ja otse liikumist on aga suhteliselt vähe. Kuid oma eluteekonna silumisega peab igaüks ise toime tulema. Ja nii ongi kahtlused küngasteks meie elus, kuhjudes murede ja probleemide mäena kõrgustesse, kuid need peavad saama tasandatud, meeleparanduse ja patukahetsusega. Peame tunnistama seda, et oleme teinud vahel teistele liiga. Selleks ei pea olema füüsilised teod, vaid piisab ka sõnadest, et haiget teha, tundeid riivata. Oleme ehk jätnud vahel kellelegi head tegemast, abivajajat aitamast. Pole olnud ehk mõistvad ja arusaavad või hoopis unustanud armastuse ligimese vastu. Selge on see, et täiuslikkust ei ole olemas, kuid meil on antud Jumala poolt võimalus püüelda selle poole. Tegeledes iseenda ja oma probleemidega. Orud meie eluteel on seevastu aga negatiivsed tunded ja emotsioonid, suhtumiste ning asjade taipamise ja teadmatuse puudujäägid ning need tuleb kõrvaldada lootuse ja lohutuse leidmisega Jumalast, millele eelneb Tema tundma õppmine. Leidmaks viise, kuidas enda emotisoonidega selles kiires ja kirevas maailmas toime tulla, leidmaks selle õige tee rahu ja õnneni. Et negatiivsetest tunnetes saaksid positiivsed, kantud rahust ja õiglusest ning sillutades nii teed armastuseni. Iseendaga on palju tööd ja see ei ole alati kerge, kuid meil on lootus ja usk, et võime Jumala abiga muutuda ja paremaks saada, kui me seda ikka tahame. Vaja on ome elus kõik selgeks mõelda, leida enda jaoks õiged lähenemised ning püüda jõuda Jumala tunnetuseni. Ristija Johannese oli Jumala poolt saadetud maailma, et siluda konarlusi, täitis lohke ning püüdes jõuda inimesteni anda neile edasi seda, mis on nende hingeõndsuseks vajalik. See oli raske ülesanne, sest ta oli saadetud kõrbe, sellesse hüljatud ja üksiolemise paika, kus valitsevad rasked tingimused ja katsumused. Kuid kõigele sellele vaatamata kutsus ta inimesi meelt parandama ning kuulutas Messia peatselt saabumisest.

Hea kirikuline! Nagu me teame, siis ettevalmistus igas mõttes on ääretult oluline ja vajalik. Olgu selleks siis füüsiliste asjade valmistamine või hoopis hingetasandil. Isegi koguduseliikmeks ei saa niisama, vaid selleks on vaja ettevalmistust ja nii on meie pisikesel kogudusel täna põhjust rõõmustamiseks, sest peagi saab leeriõnnistuse üks tubli noor, kes on leidnud tee meie juurde. Seljataha on jäänud kuid kestev teekond Jumala sõna tundmaõppimisel, kuid leeriõnnistamisega ei lõpe alanud teekond, sest kasvamine Jumala poole ei saavutata kohe ega ühe põgusa kursusega vaid see on elukestev ning pidev arenemine, mille aluspind on juba tasandatud ja millele nüüd saab hakata kõike üles ehitada. Jumal ise on sellele teekonnal suunanäitajaks ja juhtijaks. Kuid hea koguduse liige! Kuid ka sina saad abiks olla selle noore kasvamise teekonnal, palvetades tema eest, toetades hea ja julgustava sõnaga. Olles vestluskaaslaseks ning mõtete vahetajaks. Keegi meist ei tohi koguduses üksi jääda, sest siis me võime eksid, libastuda ja kukkuda. Meil tuleb olla üksteisele toeks, seda nii sõnades, kui ka tegudes, näidates üles hoolt, armastust ning üksteisemõistmist.

 „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!,“⁶ ütleb pühakiri. Aga, kuidas valmistas Johannes teed Jeesusele? Ta ei pannud tänavaid kinni, ei seadnud liikumiskeelde ega kellaajalisi piiranguid. Ta rändas vaid ringi ja jutlustas meeleprarandusest ja kutsus hülgama kõike seda, mis on halb ja takistab inimestel meelt parandamast. Ta ei räägi niivõrd füüsilise ja konkreetse tee valmistamist vaid hoopis vaimsest valmistumisest. Ütleb ta ju inimestele, et “kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!”⁷ Kõik see, millest Johannes rääkis, mõjus rahvale hästi. Olid nad ju oodanud seda, kes vabastab nad võõrast võimust. Nad ootasid pääste hetke. Kuid paraku ei olnud Johannes see, kes oleks saanud nad vabastada vaid selleks vaja tõelist kuningat, kes peagi oli tulemas. Ja nii oleme meiegi selle rakse ülesandega tänases maailmas ja meie kohus on jätkata seda millega kord alustati. Kuulutada rõõmusõnumit rahvastele, kutsudes neid Jumala juurde ning õpetades Jumalat tundma.

 Vaimses mõttes on tee valmistamine seotud rohkem eluviiside ja käitumisega. Aga kuidas seda teha? Kõik algab meist endist ja nii peamegi vaatama oma eluviisid üle, analüüsides enda käitumist. Jeesus on meile õpetanud seda, et me peame armastama oma ligimest, et meil tuleb pidada head läbisaamist kõigiga, nähes kõigis ja kõiges alati headust. Öeldakse ju ka kirjas roomlastele: “ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!“⁸ Meile rõhutatakse seda, et headus on see, mis suudab võita kurja. Headus ja armastus on see, mis sillutab teed ja tasandab kõik konarused. Kõige aluseks on armastusest kantud teod.

 Hea kirikuline! Pühakirjast loeme: „hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!,“⁹ Ettevalmistuse aeg kestab, oodatud pühad jõuavad iga päevaga lähemale, suurendades meie hinges ärevust ja ootust. Nii nagu kestab ettevalmistuse aeg, nii kestab veel Jeesuse tulemise teekond. Advent pole jõulud, nii pole ka Ristija Johannes oodatud Messia. Me oleme teevalmistajad headuse, armastuse, sõbralikkuse ning austusega. Jeesus on ise headuse ja hoolivuse eeskujuks, kellelt seda kõike õppida ja teistele edasi anda. Unustada ei tohiks, et headus ja hoolivus on see, mis sulatab ka kõige jäisema südame ja teeb siledaks ka kõige konarlikuma tee.

Aamen

1M 3:3
2M 3:3
3Js 40:10
4Mt 11:3
5Js 40:4,5a
6M 3:3
7Lk 3:11,13
8Rm 12:17-18
9M 3:3