Jutlus paastuaja 3. pühapäeval (23.03.2025)

Hea kirikuline! Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, et elu on justkui seismine ristteel? Tee, mis jookseb sadu ja sadu kilomeetreid sirgjoonena mööda tühermaad, ristudes äkki teise sarnase teega. Ja seistes keset seda ristmikku ja niikaugele, kui silm ulatub, on vaid tühjus. Kuid nüüd tuleb valida, kuhu poole oma sammud seada. Kas paremale, vasakule või äkki hoopis otse? Kuidas tunda ära õige valik? Ja nii on ka tänane pühapäev meie ees samade küsimustega. Kus pool me seisame ja millise tee valime?

Luuletaja Ando Aleksejev on kirjutanud luuletuse „Elu risteel“.

Silmad kinni
seisad elu ristteel.
Ei julge enam astuda.
Ei öelda.
Ei julge mõelda.
Ja kogu senise raja kestel
Jääb tunne,
Et suund on olnud vale.
Vale on ka istuda,
Vaikida.
Vale mitte tunda...
Silmad kinni
seisad elu ristteel!¹

Ja nii ongi inimese elus vastamisi kaks täiesti vastandlikku teed. Kurjus oma kavalusega, ahvatledes meie meeli ihaldavate ettepanekutega ning teisalt seisab tasane ja armastav Jumal oma armu, igavese Pääste ja Lunastusega. Mida me usume ja mida tahame? Kas me kahtleme kõiges, kaasa arvatud iseendas ning soovime oma usu kinnituseks tunnustähti ja käegakatsutavaid märke? Ajad ja olud paratamatult muutuvad, kuid inimesed oma olemuselt jäävad endiseks. Ka meie kahtleme ja seama paljud asjad kahtluse alla ja samast asjast räägib ka tänane evangeelium, kuidas Jeesus ajas välja kurja vaimu ning sellele järgnenud inimeste reaktsioonist. See, mida Jeesus tookord kõigi silme all tegi, oli küll selle imeteo tunnistajate arvates erakordne, kuid sellele vaatamata oli nende hulgas siiski ka kahtlejaid. Arvati, et Jeesus tegu oli tehtud kurjade vaimude ülema abil ning lisaks nõuti ka tunnustähti. Ikka ja jälle seisab Jeesus silmitsi kiusajatega, kes panevad teda igati proovile. Kuid teatavasti ei allu Jeesus kuisatustele ega tee endiselt tunnustähti. Kuigi Jeesuse tegudes ilmub Jumala vägi, ei tunnista tema kiusajad kõigele vaatamata seda. Miks olid asjad nii, see jääb meie eest tänagi varjule. Eks selle taga oli palju põhjuseid ning võib-olla oli tingitud see sellest, et Jeesus kui oodatud Messias ei vastanud nende ootustele ning ettekujutustele. Teadupärast oli igal rühmal oma ettekujutus saabuvast Messiast. Võib-olla Jeesuse käitumine ei vastanud nende ootustele ja seda rõhutavad ka evangeeliumid. Oli neid kelle meelest oli Jeesus Messia jaoks ehk liiga lõbus, osade arvates jälle liiga sünge ning osade meelest suhtles ta jälle valede inimestega. Nagu me teame, siis alati on võimalus leida põhjuseid ja nii leidiski igaüks Jeesuse käitumises ning olemuses midagi sellist, mis ei vastanud nende arvates Messia omale.

Kui mõeldes tänasele evangeeliumi, siis näeme päris selgelt, et ka Jeesus seisab kahe leeri vahel. Ühel pool seisavad need, kelle arvates ta tegi imeteo Peltsebuli abi ning teisel pool need, kes usuvad, et tema tegu oli kantud jumalikust väest. Ja nii seisavadki vastamisi ühelt poolt täielik imestus ja piiritu kiindumus, kuid teisalt küsimused, mis nõuavad konkreetseid vastuseid ja märke. Ei olnud see Jeesuse jaoks just kerge olukord. Olles teinud head tunnistajate silme all, leidus ikkagi kahtlejaid. Kuid nagu teada, siis pole midagi uut siin päikese all ning meiegi oleme tänases maailmas silmitsi samasuguse olukorraga, seistes igapäevaselt kahe tule vahel. Meid ümbritseb ühelt poolt headus, lootus ning armastus, oma helguse ning heade mõtete ja soovidega. Kuid teisel pool on aga kurjus, kahtlused ning kõhklused koos tõestust nõudvate märkidega. Aga kummal poole tahame seista? Kas me tahame olla seal, kus valitseb üksteisemõistmine, kus me oleme oma usus kindlad ega vaja teaduslikke tõestusi? Või tahame olla seal, kus kõiki asju nähakse vaid tumedates toonides ning ümberringi valitsevad kahtlused? Keeruline kas pole, sest teadupärast on kiusatused need, mis seisavad igal nurgal, oodates vaid meie nõrkuse hetke.

Hea kirikuline! Paastuajas rännates on hea võimaluse hetkeks peatuda ning heita pilk iseenda pisikesse sisemaailma. Vaadata, mis seal tegelikult toimub. Millised on meid valdavad tunded, emotsioonid? Meie tilluke mõttemaailm? Nii nagu meie sisemises maailmas seisavad pidevalt vastamisi hea ja halb. Nii on seal rõõmu ja headuse kõrval ka paratamatult kiusatused ja ahvatlused, püüded meid kõigiti eksitada. Ka negatiivsus oma tumedates toonides on seal samuti peidus, oodates hetke, mil välja paiskuda. Nii nagu headus ja kurjus peavad igivana võitlust maailma rajamisest peale, nii toimub see ka igal päeval igas inimeses. Aga, kuidas teha lõpp kurjusele, et headus saaks võidutseda? Vene kirjanikul Lev Tolstoil on lahendus ja ta on väga tabavalt öelnud, et: „on ainult üks viis teha lõpp kurjusele - teha head kurjadele inimestele.“² Sellele mõeldes tuleb tõdeda, et tegemist on päris huvitav ja mõtlemapanev ettepanekuga, kas pole? Teadupärast on küll nii, et headus teeb pikapeale lõpu kurjusele ning kuri inimene võib headust kogedes muutuda, kuid kas ka kuri inimene saab teha head? Kas üdini halb inimene on võimeline tegema head? Enne, kui asuda sellele vastama, tasuks mõelda, kas on olemas läbinisti kurja inimest või, mis teeb kellestki kurja inimese? Kellelegi otsa vaadates ei saa ju öelda, et ta on halb inimene. Teadupärast oleme kõik hingega inimesed, keda juhivad ja suunavad emotsioonid ning tunded. Mis mingi emotsiooni mingil konkreetsel ajahetkel esile toob, seda kõrvaltvaataja ju ei tea. Me ei ava oma hinge just sageli teistele ja nii tekivadki eelarvamused. Iga emotsiooni taga on konkreetne olukord. Olgu selleks siis kas väsimus, õnnestumine, pettumus jne. Kuid emotsioonide ja tunnete põhjal ja ajendil ei saa ega tohi teha lõplikke järeldusi. Jumal ei ole loonud ühteigi inimest olemuselt halvana vaid inimese muudab halvaks tema äralangemine headusest. Inimene on ju Jumala loomistöö kõige viimane ja suurim tegu. Jumal ei looks ju halba või kurja inimest valitsema Tema loomistöö üle. Jumal, kes taotleb alati headust ja rahu on meid loonud headeks ja me oleme seda niikaua, kui meie mõtted ja teod on kantud headusest, üksteise mõistmisest, aususest ning alandlikkusest, niikaua on ka meie süda avatud ja täidetud heaga. Kui meis on kaastunnet ja austust teiste vastu, kui meis on soovi aidata ja mis peamine, teha head omakasupüüdmatult ning just niikaua olemegi suutelised ja võimelised tegema head. Kuid paljud asjad siin maailmas on muutumises ja paratamatult ei jää inimesedki sellest puuutumata. Kuid inimesed muutuvad mitte olemuselt, vaid muutub nende mõttemaailm, põhjuseks valed otsused, valed valikud, valede inimeste seltskond. Pettumus on see, mis meid muudab, tekitades kibestumist ja pimedust hinges. Nii tõrjub südamest vihkamine välja headuse ja maad võtabki negatiivsus ning kurjus.

Hea kirikuline! Headus teeb kurjusele lõpu, sillutades teed paremale tulevikule. Tõdes juba Tolstoi, et kurjust saab lõpetada tehes kurjadele head. Sellist head, mis on kantud siirast tahtest ja hoolivusest aga mitte omakasupüüdlustes. Igal päeva on meie ees justkui risttee, millel peab suunda valima. Kas sammuda mööda headuse rada, mis viib päästeni või ahvatluse teed, mis viib hukatusse? Kuid tahes tahtmata peame valima ning lootma, et meie valikud on õiged ning kui me usaldame kõiges üksnes vaid Jumalat, siis leiamegi ainuõige tee.

Aamen

1https://luuletus.ee/s/Risttee/
2www.tsitaadid.ee