Lõikustänupüha jutlus (13.10.2024)

 Laulik ütleb: „kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal“.¹ Me kuulsime täna Vana Testamendi lugemist 5 Moosese raamatust, mille taustal oli juba varem tuntud lugu Moosese kõrberännakust nuriseva rahvaga. Nüüd on Moosese rännak Iisreali rahvaga jõudnu lõpule. Nende pikk ning vaevaline, ohte ja komistusi täis teekond on lõpuks jõudnud lõpule, olles jõudnud oma rännakul Tõotatud Maale. Ning nüüd oli neil aeg jääda paikseks. Ja nii toobki tänane kirjakohta meie ette Iisreali rahvale antud manitsuse, et nad tooksid kohale jõudes Jumalale ohvri kõigest uudseviljast. Seda nendepoolse tänuna ja tunnistusena selle kõige hea eest, mis neile on osaks saanud, see on vaid üksnes Jumala armuand. Tänulik meel Jumalale Tema lõputu suure armu ja helduse eest.

 Hea kirikuline! Mulle väga meeldib see, mida ütleb Koguja: „päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.“² Märkamatult on taas ring täis saanud. See, mis kevadel õhinal ja täis ootusi ning lootusi sai maha külvatud ja istutatud, on nüüdseks saanud küpseks. Vili on valminud ning saak põldudelt korjatud. Maa on selleks aastaks oma töö teinud, andnud rikkaliku saagi ja nüüd on aeg puhkuseks, et kevadel olla taas valmis uut ringkäiku alustama. Paratamatult oleme harjunud lõikustänupühal rääkima tänust ja ühtlasi tänama Jumalat selles eest, mida oleme võinud ja tohtinud Tema armust vastu võtta. Teadupärast on tänane püha maarahva hulgas üks inimkonna vanima ning traditsioonilisemaid, kuid ühtlasi ka kõige rõõmsama pidupäevaga üldse. Iidsetel aegadel võis uue lõikuse saabumine tähendada pääsemist nälja piiril elamisest või koguni isegi näljasurmast. Kuid paraku on tänaseks ajad muutunud. Koos inimestega muutub ka paljude asjade tähendused. Paljud vanad kombed ja pühad liiguvad ajaloohämarusse, kaotades tänaste inimeste jaoks tähtsuse ja tähenduse. Ja nii ei mõistagi ega taju kahjuks paljud tänased inimesed selle püha mõtet ja tähendust, sest tänasel päeval ostame ju enamus oma kaupu poest ja meie elu ei sõltu niipalju just enda kasvatatud toorainest. Ja võib-olla nii ei oskagi me täna hinnata selle püha väärtust ning tänada Jumalat selle eest.

 Pühakirjas öeldakse: "tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!"³ Annid, mille eest Jumalel tänu ja kiitust toome. Me teame seda, et inimene on see, kes külvab ja kasvatab. Jumal aga see, kes kannab taime eest hoolt. Saadab viljale kasvamiseks soodsat ilma. Annab sooja ja piisavalt vett ning õnnistab kogu seda kasvamise protsessi. Ilma Jumala tahte, armu ja hooleta ei saaks me mingit saaki. Kirjas Korintlastele öeldakse tabavalt: „mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.”⁴ Jumal on oma tahet näidanud ja saaki õnnistanud ja nüüd on meie kohus tänada Jumalat selle eest, kui rohkesti ta on tänavuaastast saaki õnnistanud ja lubanud sellel head vilja kanda ning, et eie võime sellest kõigest osa saada.

 Hea kirikuline! Tänane pühapäev on läbinisti kantud tänust ja tänulikkusest. Me kuulsime pühakirjast seda, kuidas Iisraeli rahvast pidi tooma ohvri uudseviljast ning andma tänu Jumalale kõige hea eest, mis neile osaks sai. Oleme rääkinud tänust Jumalale selle eest, et vili on võinud küpseda ja maa saaki kanda. Aga, kas me ei ole ehk midagi unustanud? Kuid on lood meie enda eluga ja mille eest on meil täna põhjust tänulikud olla? Kas meie elus on midagi, mille eest olla Jumalale tänulik? Kindlasti on igaühe elus tänulikkust, kuid vahel olles liigselt emotsioonide ja murede küüsis, ei pruugi seda lihtsalt märgata. Aga mõelgem korraks sellele, mille eest on pisikesel Saue kogudusel põhjust täna olla tänulik? Tegelikult paljugi eest. Sageli ja paratamatult kipume märkama seda, mis on halvasti või puudu. Kuid oluline on mõelda sellele, mis meil hetkel on ja selle üle rõõmu tunda. Tunda rõõmu ja olla siiralt tänulik iga üksiku koguduseliikme eest. Igaüks on oluline ning igaühe panus on väärtuslik. Üksi ei suuda me midagi, kuid kõik koos saame korda saata suuri tegusid. Me oleme tänulikud selle, et meie kogudusega tahab liituda uusi inimesi, et meil on tublid vabatahtlikud, et meie koguduses alustas leerikursus. Me oleme tänulikud meie koguduse väga head sõbrade eest nii lähedal, kui kaugel ning kes meid aitavad ja toetavad. Oleme tänulikud iga jumalateenistusel osaleja ja nende eest, kellele läheb kord meie koguduse tööd ja tegemised ning kes meie käekäigu eest ikka ja jälle palvetavad. Meil on põhjust paljude asjade eest olla Jumalale tänulikud. Selle hoole ja kaitse eest, mida Ta meile annab ning. Et ta meie tööd õnnistab ja lubab sellel ka head vilja kanda.

 Kuid kas me oskame olla tänulikud ja seda ka välja näidata? Kas ma oskame tunda tänulikkust ka selle vähese eest, mis meil on? See võiks olla meile kõigile mõtlemisaineks? Me ei pruugi omada suuri varandusi ja rikkusi, kuid ka see vähene, on tänu väärt. Ühtegi asja ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Iga asja saamiseks tuleb vaeva näha, sest miski ei kuku niisama lihtsalt meile sülla, kuid teadupärast õnnistab meie taevane Isa igat meie vaevanägemist. Meil on põhjust olla tänulik oma kodu eest, selle hubane ja soe koha eest, kuhu peale rasket tööpäeva võime minna. Põhjust on tänulik olla oma armastava ja hooliva perekonna eest, kes meid alati toetab ja püüab mõista. Heade sõprade eest, kes on alati valmis appi tulema, kui selleks peaks vajadust olema. Need ei ole pisikesed ja vähetähtsad asjad meie elus. Vastupidi, need on ülimalt olulised asjad meie igapäevas ja kindlasti ei tohiks seda alahinnata. Kuid sageli on inimesed rahulolematud ja ihkavad ikka asju juurde, märkamata olulist, mis neil on.

 Hea kirikuline! Laulik ütleb: „tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!“⁵ Tänu ei tohiks ununeda ka meie palvetes. Tänu nii raskuste kui ka õnnestumiste eest. Iga olukord teeb meid tugevamaks ja annab jõudu edasi minekuks. Oluline on mitte unustada seda, kes meid valvab, varjatult ja saadab kogu meie elu. Mitte unustada seda, kes on meie kõrval ka siis, kui kõik teised meie teedelt kaovad või meid hülgavad, siis kui me oleme jäänud üksi. Kuid kõik algab siisi meist endast. Meie suhtumisest ja vaadetest elule. Õnne ja kindlust ei paku materiaalsed ja kaduvad asjad ja seda on juba Jeesus oma Mäejutluses meile juba kord öelnud. Õnneks ja rahuloluks on vaja rikkuseid, mis esmapilgul on nähtamatud, pisikesed ja näiliselt tühised. Vaja on sea, mis on täis head tahet, mis on kantud siirusest ja andmise rõõmust ning tänutundest. Ütleb ju ka apostel Paulus: "te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale."⁶

Aamen

1Ps 145:15
2Kg 1:5-7
32Kr 9:15
41Kr 3:6-9
5Ps 31:22
62Kr 9:11