Advendiaja 1. pühapäeva jutlus

Hea kirikuline! Adventus Domini ehk Issanda tulemine kõlab ootusest kantult tänasel pühapäeval. Teadupärast on kirikuaasta oma kulgemise ringiga jõudnud algusesse ning alanud on advendiaeg, mis on täis ootust ning lootust. Nüüd on Jeesus alustanud teed meie juurde, et tuua meile uus aeg – igatsetud pääste aeg. See ootusaeg on neli nädalat vältav periood, mis lõpeb jõuluõhtu päikeseloojanguga, et siis juba võiksime rõõmuga vastu minna Jeesuse sündimise pühale.

Prohvet Sakarja ütleb: "vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja."¹ Kuningas, kes on veel varjatud kujul ning meie pilkude eest peidus, on sellele vaatamata alustanud oma tulemise teekonda. Selleks, et teda kord rõõmuga vastu võtta, tuleb teha ettevalmistusi. Alanud meeleparanduse aeg sobib hästi selleks, et teha ettevalmistusi ka meis endis. Oma mõtetest, arusaamades ja nendest kantud tegudes. See alanud ootuse aega kingib inimestele lootus ja valmistab ette Päästja sünniks. Ka alanud uus kirikuaasta seisab oma teekonna alguses, et kulgeda vastu eesseisvatele sündmustele. Kuid just ootus ongi tänase pühapäeva üheks märksõnadest. Kuid mis on ootus ja mida me üleüldse ootame? Ootuse kohta võima väga lihtsalt öelda, et see on "organismide üldine omadus olla valmis saabuvaiks muutusteks".² Oodatakse midagi, mis seisab ees ning me vast võime öelda seda, et eks iga ootus on individuaalne, sõltudes meie maailmavaadetest, soovidest ja tahtmistest. Ootused võivad olla ju seinast seina, kuid kristlastena on meil üks põhiline ja väga eriline ootus ja see on Jeesuse Kristuse tulemine. Me ootame Jumala tõotuste täitumist ning sõna saamist lihaks, kes Jeesuse näol loetud nädalate pärast maailma tuleb ning sellel erilisel hetkel saavad kõik ennustused tõeks ja Jumala armastus omandab reaalse kuju.

Hea kirikuline! Peetruse esimeses kirjas öeldakse meile täna, et "keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute"³. Mida tähendab uskud, oodata ja armastada kedagi, keda me ei näe? Kedagi, kellesse me usume, kuid kes on meie silme eest varjatud. Kas me oleme kunagi sellelel nii üldse mõelnud? Armastada ja uskuda kedagi, keda ei näe? Need on keerulised küsimused, millele siis ühtset vastust anda ei saa. Paljud asjad olenevad meist endist, meie vaadetest ja mõttemaailmast. Alati leidub neid, kes ütlevad, et nähtamatusse ei saa uskuda ning armastada ei saa neid, keda ei ole olemas. Kuid see on vaid osade arvamus. Kristlastena meie armastame Jumala Poeg, selle maailma Päästjat ja meie kõikide Lunastajat. Ning sellele vaatamata, et me tead ei näe, armastame ja usume temasse ikkagi. Need kõik on suureti just ainult usu küsimused. Kas uskuda nähtamatut või toetuda üksnes reaalsetele ja teaduslikele selgitustele? Igaüks ise teab, mida ta usub, keda armastab ning millele toetub tema usuk. Me usume, et see pisike jõululapsuke, kes loetud nädalate pärast sünnib maailma, lunastab ja päästab meid kord. Kuid hetkel on kõik veel meie pilgu eest varjatud ja nii jääb hetkel vaid meie usk ja lootus, mis sillutab teed. Tabavalt on öelnud Ameerika filminäitleja Morgan Freeman, et "uskudes avanevad su silmad"⁴ Teadupärast ongi usul meeletu võim ja jõud, mis aitab näha asju teises valguses, aitab leida laendusi ning mõista seda, mis esialgu tundub mõeldamatu või absurdne. Kuid kas meie usk seab seletamatuid asju kahtluse alla? Jeesuse sünni, igaviku, igavese elu, taevariigi? Mida me vastame? Sellele kõigele on nüüd just õige ja kohane aeg mõelda. Kuid tegelikult ei tarvitse kõiki asju kahtluse alla seada. Tahame me või mitte, on asju, mille kohta ei saa nõuda tõendeid. Kuid miks saabub tihtipeale just äratundmine alles siis, kui ilmuvad tõsiseltvõetavad tõendid või argumendid? Miks tahavad inimesed olla pimedusega löödud ja mitte märgata seda, mis tegelikult on väga lihtne ja selge? Need on keerulised küsimused, millega peame iseendas tegelema. Miks peaks oleme esimene asi just kahtlus meie südames? Sama lugu oli ju ka Jeesuse jüngitega, kes ei mõistnud paljusid asju. Nad ei tundnud ära Jumala Poega, kes oli reaalselt nende kõrval. Kuid selgus saabub alles pärast äratundmist, siis, kui Jeesus nende juurest oli lahkunud. Ja nii me ootame suure õhinaga sellel alanud advendiajal Jeesuse igatsetud sündi siia maailma, mis kõik kahtlused ja kõhklused kaotaks ning, et kõik Jumala tõotused temas võiksid saada tõeks. Kuid see ootusaeg on ühtlasi ka meeleparanduse aeg. See ei ole vaid lihtsalt niisama ootamine vaid eelkõige on see aeg iseendaga töö tegemiseks. Et me vaataksime endasse ja leiaksime üles kohad, mida oleks vaja siluda, lihvida ning paremaks muuta. Oluline on heita pilk iseendasse ja valmistuda ka sisimas meie Päästja sündimise pühaks.

Hea kirikuline! Pühakiri ütleb meile: "keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute"⁵. Ootus on täna märksõnaks. Helguse ja lootuste aeg on alanud. Süüdatud küünlad kannvada valgust ja soojust pimedusse ning täidavad meie südamed erilise tundega. Kuid ootusaeg ei tähenda ainuüksi vaid Jeesuse sündimise ootamist siia maailma. Me ootame küll Jeesuse tulemist lapsena, olles Jumala armastuse märgiks ning tuues meile kord Pääste ja Lunastuse. Kuid kõige selle juures ootame me ka Jeesuse Kristuse taastulekut maailma kuningana kohtumõistmiseks. Ootame aega, kui maailma eksisteerimise aeg saab ringiga täis. See on aeg, kus täituvad kõik lubadused ning Jumala lastena pärime siis igavese elu meile tõotatud Jumala riigis. Kuid ka see ootus nõuab tõsist ettevalmistust ning tööd iseendaga. Alanud on aeg iseenda ja oma südame korrastamisek, vigade leidmiseks ning konaruste silumiseks. Veel on kõigeks selleks aega, mida tuleb arukalt kasutada, sest see aeg ei kesta igavesti. Kuulutas ju ka kord Ristija Johannes, et "parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"⁶

Aamen

1Sk 9:9
2https://et.wikipedia.org/wiki/Ootus
31Pt 1:8
4www.tsitaadid.ee
51Pt 1:8
6Mt 3:2