Advendiaja 3. pühapäeva jutlus (14.12.2025)

Hea kirikuline! Prohvet Jesaja ütles kord: "valmistage kõrbes Issanda teed"¹ Me oleme jõudnud kolmandasse adventi, mille keskmes seisab Ristija Johannes oma ajatu kutsega patukahetsusele ja meeleparandusele, mis paratamatult on aktuaalne ka tänasel päeval ja tänaste inimeste juures. Me teame, et Johannes on see, kes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu. Ning just üksnes sellele Kristuse toodud lunastusele lootes saab inimene tunnistada oma patte, mis on ka peamine osa jõuludeks valmistumisel. Me teame, et Johannes oli prohvetite ennustuste täitumise märgiks ning saabumas oli peagi Päästja, kelle tegevuses täitusid kõik lunastuse aja märgid. Ning just täpselt samal kombel tuleb sõnas ja sakramendis Jeesus Kristus alati oma koguduse keskele.

Prohvet Jesaja ütleb: “Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.”² Meid kutsutakse täna valmistama oma kuningale teed. Vaatame aga korraks tänase pühapäeva kirjakohti ja neid seoseid, mis sealt välja tulevad. Meile räägitakse prohveti ettekuulutustest ja selle täitumisest. Peetruse kirjas öeldakse, et: „meil on midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete seda tähele.“³ Siit saame teha järelduse, et üks ja kõige kindlam asi on prohvetikuulutus ning selle täitumine. Prohvet Malaki seevastu ütleb: „vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.“⁴ Kuid Matteuse evangeelium aga laiendab prohvet Malaki mõtet edasi ja ütleb, et: „kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni, ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema.“⁵ Evangeeliumis antakse meile mõista seda, et Ristija Johannes ongi see Eelija, kuid samas ütleb Luuka evangeelium Ristija Johannese sünni ettekuulutuse, et „ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.“⁶ Siin mõeldakse aga seda, et Ristija Johannes on sama vägev nagu oli seda kord olnud Eelija, kes oli inimesi suunanud Jumala juurde.

Kuid mida ütles Ristija Johannes ise enda kohta? Teadupärast midagi väga tagasihoidlikku: mina olen vaid hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee. Ristija Johannes ei ole see, kes peab maailma tulema, vaid ta on selle tulija tee ettevalmistaja, siluja ja tasandaja. Teadupärast pani Jumal Johannese õlgadele suure ja vastutusrikka ülesande valmistada maailm ette tõelise kuninga tulekuks - Jeesuse Kristuse ehk Messia tulekuks. Me teame, et igal asjal on oma õige aeg ning iga asi nõuab ka ettevalmistust. Ja nii on lood kuningaga, kes ei saa saabuda enne õiget aega ja, et kõik ettevalmistused tema tulekuks oleksid tehtud. Kuid milleks ettevalmistused? Las kuningas tuleb ja siis näevad inimesed teda. Kuid nii need asjad ei käi. Ilma ettevalmistusteta ei ole inimesed valmis ega oska oodatud kuningat vastu võtta. Pole äratundmist ega teadmisi. Aga mõeldes korraks iseenda peale, siis kas meie oskaksime oodatud kuningat vastu võtta? Kas me võime julgelt, ausalt ja kindlalt öelda, et meie ei ole niisugused nagu need tolleaegsed inimesed ja, et meie oleme valmis oma Lunastaja saabumiseks? Kas me võime öelda, et me oleme täna arukamad ja taiplikumad, kui need tolle aja inimesed? Keeruline vastata, kas pole? Kuid teadupärast on nii, et igaüks ise peab teadma ja tundma, mida vastata. Ajad ja ajastud mööduvad, kuid paraku peame tunnistama, et inimesed jäävad ikkagi inimesteks, kõigi oma murede, ebakindluste ja kartustega. Ja nii oleme sunnitud tunnistama, et tänased inimesed on väga sarnased johanneseaegsete inimestega. Aeg küll muutub, tehes korrektuure, kuid oma iseloomult, käitumiselt ja tunnetelt oleme aga vägagi sarnased. Ka täna oleme me liiga kinni oma pisikeses maailmas. Sageli ei taha me näha muud, kui vaid seda, mis on meile vajalik, oluline ja mis peamine, ka tõeliselt kasulik. Me kipume unustame selle tõeliselt olulise ja vaatame asju vaid enda seisukohast ning enda vajadustest. Nii see paratamatult on, kuid midagi pole veel kadunud ja endiselt on kõigil lootust ja võimalust. Ning just sellepärast ongi vaja teevalmistajat, ksuunajat ja õpetajat, kes valmistaks inimesi ette Lunastaja saabumiseks.

Johannes kuulutas: „pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga.“⁷ Öeldu annab tunnistust sellest, et peagi on tulemas keegi, kes on kõigist suurim ja kelle kõrval on tema vaid üks pisike tühi koht. Me teame küll, et Johannes oli Jeesuse sugulane ja oli temast vaid mõni kuu vanem. Elades Juuda kõrbes kutsus Jumal ta prohvetiks. Kuid Johannese jutlused äratasid inimestes tähelepanu. Kas oli see ehk tema tagasihoidliku välimus, erakliku eluviis või hoopis osava sõnaseadmise tõttu, kes seda enam teab. Kuid temas oli midagi, mis köitis inimeste tähelepanu ning väga palju oli neid, kes käisid teda kuulamas.

Tollel ammusel ajal valis ja kutsus Jumal Ristija Johannese oma Pojale siis maailma teed valmistama. Ka meie peaksime oma eluga olema tee sillutajad. Meil tuleks vaadata endasse, tunnistada oma eksimusi ning meelt parandada. Oma käitumise ja suhtumisega tuleks olla teistele eeskujuks. Alati tuleks püüda mõista teisi ja nende käitumise põhjuseid. Tuleb hoolida, andestada eksijatele ning oluline on anda uus võimalus. Tuleks näidata oma inimlikkust, hoolt ja armatsust.

Hea kirikuline! Pühakiri ütleb: „teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.“⁸ Me kulgeme veel advendiajas, mis on meeleparanduse ja ühtlasi ettevalmistuse aeg. Kuid peagi on Lunastaja sündimise püha, et ta oma sünniga tooks meisse headust, hoolivust ja armastust. Jeesus on valgus, mis kauguses on hakanud juba vaikselt kumama ja mis nüüd juba iga päevaga muutub aina eredamaks, kuni loetud päevade pärast saab avalikuks ja paistab kõikidele. Kuid enne veel, kui valgus lööb pimeduses särama, olgem oma elu ja tegemistega veel pimeduses ekslejatele teenäitajaks, et ka nemad jõuaksid tunnetuseni ning võiksid täis lootust ja armastust vastu astuda peagi saabuvale Lunastajale.

Aamen

1Js 40:3a
2Js 40:3,10
32Pt 1:19a
4Ml 3:23-24
5Mt 11:13-14
6Lk 1:17
7Mk 1:7-8
82Pt 1:19b