Hingedepäeva jutlus (02.11.2025)
Jutlus õp. Merle Prass-SiimJutluse aluseks olev kirjakoht: Jh 5:24-29
Hea kirikuline! Johannese Ilmutusraamatus öeldakse, et "õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas."1 Täna me leiame kirikukalendrist kõikide surnute mälestuspäev ehk hingdepäeva. Aeg on oma sammud seadnud hilissügisesse ning alanud hingedeaeg tähistab Eesti Rahvakalendris ühtlasi seda perioodi, kus oodati koju surnud esivanemate hingi. Öeldakse veel, et "hingedeaja iga neljapäeva õhtul oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära."2 Hingedeaeg satub aastaringis aga just sellele pimedamale ning rohketest sügistormidest kantud ajale. See on just see aeg, kus päevavalgust napib ning pimedus kipub vallutab päeva. Sageli ei ole selleks ajaks veel lund antud ning nii valdab meid ka rohkem kurvameelsus.
Kuid just sellised hilissügisesed hallid ja vihmase päevad toovad meelde Juhan Liivi luuletus "Sügisene rand", mis on vaieldamatult olnud üks minu lemmikluuletus. Kõlab nii:
Tuhakarva lained,
laisalt liiguvad.
Seisukütkes pilved,
umbsed igavad.
väsind väljade.
Üle halli kõrre,
tume sügise.
Kajakate kisa,
rannaäärsel veel-
Osa neist on lennud,
teine kaljudel.
Pikk ja punav piire,
ilmub eemal veel.
Säält üks päeva kiire,
pääsnud lainetel.
Ilus, kas pole? Iseloomustades meie nukrameelsust, mis on kantud sageli just valguse puudumisest, vihmas ja kõledast tuulest. Kalendris on üks kuu vahetunud teisega ja alguse on saanud hingedekuu, kus meie mõtted kipuvad rohkem rändama just elu ja surmaga seotud teemadel. Võib-olla on see tingitud aastaaja iseloomulikust kurvameelsusest, kuid kes seda teab? Aga me teame seda, et täna õhtul süttivad tuhanded küünlad kalmistutel ning kodudes, heites valgust ja soojust sellesse hilssügisesse pimedusse, andes tunnistust sellest, et me ei unusta. Meie ees on aeg, kus me saame natuke rohkem endasse vaadata, saame mõelda ja meenutada seda, mis on olnud ning mõelda sellele, mis seisab veel ees. Kuid selle nukruse noodiga märgistatud aeg on täidetud aga rikkaliku lootusega, millest räägib ju ka tänane evangeelium. Head teinud, lähevad surmast ellu ja neil on igavene elu Taevariigis.
Hea kirikuline! Arvo Pärt on imeliselt öelnud, et "kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine, inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab".4 Hingedajas olles on kohane rääkida hingest, sellest, mis see üldse on ja kus on selle asupaik. Me võime öelda, et "hing on tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Aristotelese järgi on kõigil elusolenditel hing, taimedel on taimne hing, loomadel on lisaks loomne hing ja inimestel kolmandana veel ratsionaalne hing. Hinge tähendus oli algul seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Kuid Piiblist aga vaadeldakse inimest kui tervikut ja ei räägita üksnes surematust „hingest“ vaid just sõna „hing“ tähendab Vanas Testamendis inimest tervikuna. Kui me aga loeme „kiida, mu hing, Issandat“, siis kutsub see oma olemust tervikuna Jumalale vastama. Ka Uus Testament mõistab sõna „hing“ all „inimest“ ning sellega öeldakse, et inimesed on enamat, kui vaid liha ja luustik: neil on meel, tahe ja isiksus. Ühesõnaga, kui me räägime hingest, siis me räägime inimesest tervikuna, sest hingel puudub konkreetne ja kindel asukoht. Hing on igal pool minu sees, tehes minust inimese.
Esimeses Moosese raamatust öeldakse, et "Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks”5. Jumala lastena oleme me Tema loodu, kellele on just Tema hinge andnud. Ja kui me usume Tema sõnasse ja oma elus seda ka peame, siis me pärime igavese elu, mis saab meile osaks viimsel päeval. Ütleb ju ka tänane evangeelium meile, et “ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.”6 Meie elu ja teod, mis on kantud siirusest, headusest ning usust Jumalasse, saavad kord määravaks. Mõte igevese elu pärimisest Jumala juures, peaks meisse juba täna süstima usku, lootust ja armastust. Ütleb ju ka tänane evangeelium, et "kes kuulevad minu sõna ja seda usuvad, sellel on igavene elu ning on läinud surmast ellu".7 See on ilus ning lootusrikas lubadus Kristusesse uskujatele. Ja nii tuleb meil kõigil oma elu elada just selle igavese elu pärimise ootuses. Elu Jumalas, mis on täis headust, armastust, lugupidamist ja teiste mõistmist. Selles elus ei ole vihkamisel ja vaenul kohta.
Hea kirikuline! Alanud hingedeajal rändavad meie mõtted elu ja surmaga seotud radadel. Mõtleme sellele, mis seisab ees pärast maise teekonna lõppu. Me elame igavese elu lootuses ning igatsuse Jumalariigi järele. Johannese Ilmutusraamatust leiame imeilus kirjelduse taevase Jeruusalemma kohta, kus muuhulgas öeldakse: "kaksteist väravat on kaksteist pärlit, iga värav ühest pärlist, ning linna tänav on puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas"8. See, mida Johannese Ilmutusraamat taevase Jeruusalemma kohta räägib, on kirjeldus sümboli keel, mille kaudu tahetakse meile öelda seda, et see kõik on hoopis teistsugune, erinev sellest, mida teame. On asju, mida ei saa kirjeldada oma kogemustega, sest meil lihtsalt puuduvad kogemused. Me ei saa rääkida Taevariigist, kui mingist tuttavast asjast, mida me oleme oma silmga näinud ja oma käega katsunud. Mitte keegi ei saa rääkida Taevariigist või Ülestõusmisest nagu mõnest tuttavast asjast, sest keegi pole sellest veel osa saanud. Kogemustega kirjeldada saavad vaid need, kes on seal käinud ja oma silmaga kõike näinud. Seega saame meie vaid võrdlusteks kasutada meile tuttavaid asju, just selliseid, millest igaüks aru saab.
Hea kirikuline! Hingedeaeg on ääristatud vaikuse, rahu, lootuse ja valgusega. Täna süttivad küünlad annavad tunnistust, et omasid ei unustata, vaid nendel on endiselt oluline koht meie südames, meie mõtetes ja meie mälestustes. Meis elab iga päev usk ja lootus, et oma elu õigesti elades jõuame kord surmast ellu ja pärime igavese elu Jumala juures ning aset leiab rõõmus taaskohtumine omadega.
Aamen
1Ilm
14:13
2https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-hingedepaev.php
3Juhan
Liivi luuletused
4www.tsitaadid.ee
51Ms
2:7
6Jh
5:28-29
7Jh
5:24
8Ilm
21:21