Jutlus 14. pühapäeval pärast nelipüha (14.09.2025)

Hea kirikuline! Jeesus ütleb meile täna midagi väga ilusat, midagi inimlikku, näiliselt lihtsat, kuid kahjuks sageli raskesti teostavat: "armasta oma ligimest nagu iseennast!."¹ Me räägime tegelikult palju armastusest ja selle erinevatest viisidest. Me võime öelda, et vast kõige esimene ring on vanemate ja laste vaheline armastus. Sellele järgneb armastus abikaasade vahel. Räägime ka armastusest sõprade vahel. Kuid kõigele sellele lisaks räägime ka armastsuest oma ligimese vastu. Aga, kuidas armastada oma ligimest? Pühakiri ülteb meile, et me peame armastama oma ligimest just nagu iseennast. Seega ei tohiks see ju raske olla, või kuidas? Kuid alati on lihtsana näivate asjade juures üks aga. Kas me armastame iseennast, millest kõik saab alguse? Mida vastame...?

Matteuse evangeeliumis öeldakse: „tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“² Me räägime täna ligimesest ning selle teema juurde tuuakse lugu halastaja samaarlasest. Selle hoolivusest kantud loo valguses tuli mulle meelde üks ammune näide, millest keegi kuskil palju aastaid tagasi rääkis. Juba toona pani see mõtlema ja usun, et teeb seda tänagi. Keegi küsis kord, et kui me näeme tänaval kerjust kerjamas, siis mida me teeme? Kas me möödume temast talle pilkugi heitmata või poetame talle midagi mütsi sisse? See, kes selle näite tõi, ütles, et antud juhul me võime asju vaadata nii, et iga kerjus tänavanurgal on Jeesus ja kui me möödume kerjusest pilk eemale suunatud, siis me ju möödume tegelikult hoopis Jeesusest. Aga teadupärast me ju armastame Jeesust, siis, miks me sellisel hetkel temast lihtsalt ja pilku heitmata mööda kõnnime? Kas pole meis siis hoolt ja armastust tema vastu, et aidata, kuulata ja abi pakkuda? Ta on ju ikkagi meie ligimene, miks tõttame kiirustades mööda? Silmapilkselt on nendel küsimustele aga väga keeruline vastata, kuid sellele vaatamata, las jääda need küimused meid täna saatma.

Hea kirikuline! Tänase pühapäeva keskmes on meie ligimene ning evangeeliumis on lugu sellest, kuidas seadusetundja kiusas Jeesust kiusates ja küsis: „kes siis on mu ligimene?“³ Halastaja samaarlase loos oli abivajajale ligimeseks see, „kes tema peale halastas,“⁴ ja nii vastas ka seadusetundja Jeesusele. Tema vastu oli õige ning Jeesus käskis temal sama teha. Aga, kui me tuleme tänasesse maailma ja praeguse hetke aega, siis kuidas me vastaksime sellele seadusetundjale täna? Kas me võime öelda, et ligimene Jeesuse ajal on sama, mis ligimene täna, selles tänases meeletult kiiresti muutuvas maailmas? Paratamatult on ajad ja olud meie ümber muutuvad ning inimesed koos nendega. Kuid on asju, mis jäävad. Ligimene oma tähenduses on ikka ligimene, olgu aeg ja olud millised tahes. Ligimene on meie kaasinimene, just seesama inimene, kes istub täna sinu kõrval või seisab homme poesabas sinu seljataga. Ligimene on see, kes tuleb sulle tänaval vastu või hättasattununa pöördub abi saamiseks sinu poole. Ligimene on nii sinu pereliige, kuid ka täiesti võõras inimene tänavalt. Ja seega tuleb näidata üles hoolt ja armastust kõikide inimeste vastu. Just nii nagu tegi seda Jeesus, tervendades ja ravides inimesi, olenemata nende seisusest, usulisest taustasi ning maailmavaatest. Ligimene on igas olukorras ligimene. Teinekord on see raske ja sellele ei vaidle mitte keegi ka vastu. Kuid teadupärast ongi raskused need, mis meid õpetavad, andes nii mõnigi kord väärtusliku õppetunni. Raskused sunnivad meid endasse vaatama ja üles leidma parema mina. Selle mina, kelle inimlikud tunded, mõistmise soov teha head ning armastus, pole selles kiiresti muutuvas ja sagimist täis maailmas veel kaotsi läinud. Raskused on need, mis sunnivad meil seniseid olukordi ümber hindama, leidma uusi lahendusi ja tulema välja oma igapäevasest mugavustsoonist. Ja seegi ei ole lihtne, sest kes tahaks astuda välja turvalisest ja harjumuspärasest ringist ning seista äkitselt silmitsi täiesti uue olukorraga, kus vanad, head ja tuttavad meetodid enam ei kehti.

Hea kirikuline! Inglise filmi- ja teatrinäitleja Audrey Hepburn on öelnud, et „armastus on parim investeering. Mida rohkem annate, seda rohkem saate vastu.“⁵ Ja nii see ju tegelikul on, kuid teadupärast pole armastuse jagamine alati nii lihtne, kui arvame. Kuid teadupärast on armastus ju läbi ja lõhki positiivne tunne, rõõmus ja elev emotsioon. Ning kõik positiivsed tunded on head, muutes inimesed õnnelikuks ning lootusrikkamaks. Me võime öelda, et armastus on selline investeering, mis ei nõus suuri kulutusi, keerulist matemaatikat ja läbiproovitud strateegiaid. Olles ise kogenud armastust, seda erilist Jumala armastust, siis oskame seda jagada ka teistele. Mida rohkem me teiste vastu üles näitem armastust, hoolt ja mõistmist, seda rohkem saame seda ise ka vastu. Sest asjad, mis tekitavad positiivseid tundeid ja emotsioone, neid tahame ju rõõmuga jagada ka teistega, et ka nemad neid kogeksid.

"Armasta oma ligimest nagu iseennast!",⁶ öeldakse meile täna. Kuid armastusega seotud teemad on keerulised, tekitades inimestes erinevaid tundeid ja emotsioone. Purunenud armastus ja vahest ka vastamata jäänud armastus, mis toob toob pettumust ja kurbust kuid toob ka õnnetunnet. Armastus on see, mis annab jõudu. Aga, kuidas on lood meie endaga? Kas me armastame iseenda just sellisena nagu me tegelikult oleme? Tuleb tunnistada, et sellega sageli keerulisemad lood. Ei ole lihtne armastada iseennast, kui oleme kogu aeg rahulolematud ning negatiivselt meelestatud. Ikka ja jälle on asju, millega me enda juures rahul ei ole. Olgu selleks, siis meie pikkus või kehakaal. Juuste värv või nina suurus. Endaga rahulolematus segab meid niivõrd, et võib juhtuda, et me polegi kindlad, kas me tegelikult ennast ikka armastame. Kas me peame ennast iseenda jaoks tähtsaks? Inimestele läheb väga palju korda just teiste arvamus ja see arvamus on selline, mis kipub meid saatma iga sammul. Kuulates aga teiste arvamust ning tehes teiste meele järgi, ei austa me iseennast. Sellega salgame oma tõelised tunded ja lukustame armastuse. Kuid armastus ei taha olla vangistatud, sest kandes endas häid emotsioon ei ülevoolavaid tundeid, on ta loodud vabaks, et teha paljudele head.

Hea kirikuline! Me ei ole siin maailmas üksi vaid meid ümbritsevad paljud inimesed. Olgu nendeks meie sõbrad, tuttavad või isegi täiesti võõrad inimesed, kuid nad on ikkagi meie ligimesed. Pühakiri räägib meile just ligimese armastamisest ja seda nii nagu me armastame iseennast. Kuid, mis sa arvad, hea kirikuline, kas kõiki inimesi on võimalik armastada ühte moodi? Kindlasti mitte, sest armastust on ju väga mitut moodi ja isegi Jumal ei mõtle seda, et kõiki inimesi tuleks armastada ühte moodi. Aga, kuidas siis väljendub ligimesearmastus? Tegelikult milleski lihtsas – teise inimese austuses ja lugupidamises, siiras hoolimises ja alati hea soovimises. Nagu ütleb ka Pühakiri, siis armastus on see, mis ei tee ligimesele kurja ja just nii ongi armastus seaduse täitmine. Aga selleks, et armastada oma ligimest, tuleb alustada iseendast. Tuleb endaga lepitust leida ning üles otsida peidetud armastus enda vastu ning kui see on leitud, siis on juba kõik võimalik.

Hea kirikuline! „Armastus on parim investeering. Mida rohkem annate, seda rohkem saate vastu.“⁷ Ja nii see ongi. Ära unusta oma ligimest enda kõrval, ära möödu temast pilk heitmata. Ole tema jaoks olemas nii heade sõnade, kui tegudega. Me teame ju seda, et armastus on see, mis võidab kurjuse ning sillutab teed headusele ja hoolivusele.

Aamen

1Mt 22:39
2Mt 25:40
3Lk 10:29
4Lk 10:37
5www.tsitaadid.ee
6Mt 22:39
7www.tsitaadid.ee