Jutlus 17. pühapäeval pärast nelipüha (05.10.2025)

Pühakiri ütleb: "Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse."¹ Hea kirikuline! Nii nagu ütleb ka tänase pühapäeva teema, siis Jeesus on see, kes annab elu. Kuid mida tähendab elu andma? Millist momenti loetakse üldse elu alguseks? Mis asi see elu üldse on? Kui me räägime teaduslikust lähenemisest, siis "elu on ainevahetuslike rakulise ehitusega süsteemide aktiivsus. Elu võib tähendada nii teatud protsesse kui neist hõlmatud organismide kogumit. Ajaskaala kontekstis mahub elu mõiste sisse nii ühe organismi elu kui ka kogu elu, selle evolutsiooniline arengulugu ja kestlik olemine miljardite aastate jooksul.“² Teaduslikud seletused ongi tihtipeale üsna keerulised ja lihtinimesele arusaamatud. Kuid teadupärast võib asjade üle lõputult ja väga tuliselt vaielda ning argumenteerida. Samas on kristlaste jaoks oluline vaid see teadmine, et Jeesus on oma elu ära andes andnud sellega meile aga tulevase elu. Jeesus on võitnud inimest ja ühtlasi kogu loodut rõhuvast surmast. Seepärast ongi Jeesusesse uskujail lootus, mis kannab üle surma läve. Lootus, et kord vabastatakse kogu loodu kaduvuse orjusest.

Hea kirikuline! Tänane evangeelium räägib meile suurimast imeteost, mida Jeesus võib teha – äratada surnu üles. Anda elu tagasi sellele, kellest see on juba lahkunud ning kes oma ettemääratud eesseisvalt teekonnalt on tagasi toodud. Aga, mis on see surm, mis maise inimese igaveseks neelab, kuid mille Jeesus on võitnud oma eluga, mis meile toob kord igavese elu? Teaduslikust seisukohast öeldakse, et "surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida. Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks. Surmale eelneb suremine, mis on pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks."³ Lühidalt öeldes on aga surm organismi elu lõppemine. Usundilooliselt hinge lahkumine kehast. Tundub see ju midagi väga lõplikku, kuid Jumala kätes on võimalik seda muuta. Pühakirjast me teame, et selliseid ülimaid imetegusid ei teinud Jeesus kuigi palju. Matteuse evangeeliumist leiame Jairuse tütre ülesäratamise ning Johannese evangeeliumist Laatsaruse loo. Tänases evangeeliumis aga annab Jeesus elu tagasi lesknaise ainsale pojale. Jeesus nägi lesknaist nutmas oma ainsa surnud poja kõrval. Mis sellel hetkel seal täpselt toimus, seda me ei tea, kuid arvatavasti Jeesus tajus midagi erilist, mis paeludes tema tähelepanu. Inimlikud tunded, kaastunne ja kurbus, mille tulemusel sündis erilisne imetegu – elu tagasi andmine.

Jeesus Kristus ütleb meile: "mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks."⁴ See on arvatavasti iga kristlase jaoks üks kõige imelisemaid, lootusest tulvil ja kindlust täis kirjakoht. Kuid paraku on ka siin üks aga. Igaveses elus elab ju üksnes see, kes usub Jeesusesse Kristusesse. Usk on kõige olulisem, olles ühtlaselt kõige aluseks ning uskudes Jeesusesse on tema see, kes annab igavese elu. Isegi kõikvõimas surm ei suuda meid lahutada Jumala armastusest ja omasid armastades kingib ta neile elu, võites nii surma pimedad väed ning avades meile tee igavesse helgesse ellu.

"Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb," ütleb Jeesus meile. Jeesuse tehtud imetegu on midagi sellist, milleks ükski inimene siin reaalses maailmas ei ole suuteline. Selline eriline tegu nõuab otsest Jumala sekkumist, sest maisel inimesel üksi oma võimetest pole võimalik midagi niisugust teha. Kuid teadupärast on Jumala Poja käte kõik võimalik. Aga ikkagi selline imetegu paljude tunnistajate silme all. Ei olnud ju tegemist mingi tavalise ning igapäevase asjaga. Ei tõmbunud Jeesus imetegu tegema kuskile üksikusse või eraldatud paika, vaid ta tegi seda käigupealt kogu rahvahulga juuresolekul. Andsid ju kohalviibijad tunnistust: "meie seas on tõusnud suur prohvet!" ja "Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!"⁵ Nähes sellist imetegu muudab nii mõnegi inimese mõttemaailma ja vaateid. Tunnistajaid oli vaja, et inimesed tunneksid Jeesuses ära Messia. Kuid samas see, mida Jeesus seal tegi, näitabki ju ilma sõnadetagi seda, et tema ongi oodatud Messias, Jumala Poeg.

Hea kirikuline! Aga laseme korraks oma fantaasia lendu ja toome selle loo ajaloost tänapäeva. Kuidas me ise reageeriksime sellele, kui oleksime olnud säärase teo tunnistajad? Kuidas reageerida sellele, kui tänasel päeval ja tänases keerulises maailmas, meie endi silme all äratatseks inimene surnuist üles? Kas me suudaksime seda uskuda või mitte? Keeruline, kas pole, kuid tegelikult polegi eesmärk sellele küsimusele siin ja praegu vastust anda. Oluline on asjadele natukene mõelda ja seda enda pilgu läbi vaadata. Tahes tahtmata tekitab selline tegu väga palju mõtteid, küsimusi ja isegi parjal hulgal segadust. Kindlasti leidub neid, kes väidavad, et tegemist on üliosava trikiga, sest reaalselt see ei toimi. Surmast ellu toomine nõuaks aga midagi üleloomulikku ehk siis jumalikku väge. Kuid selle kuuldud evangeeliumiloo ja tänase päeva vahel on pikk ja keerulisi sündmusi täis ajalugu. Olgu ajastud ja valitsevad korrad millised tahes, siis ikka ja jälle leidub kahtlejaid ja kõhklejaid. Nii oli see sellel ammusel ajal, kui ka tänase päeval ning kord ka tulevikus. Seda enam, et elame kiiresti kulgevas maailmas ja vahel tundub, et ajaga muutub kõik veelgi rohkem. Kuid läbi erinevate aegade ja olude leidub ka neid, kes ei küsi liigseid küsimus ega nõua teaduslike tõestusi. Leidub Jumalasse ja Tema kõikvõimsusesse uskujaid. On öelnu ju Jeesus ise, et "kõik on võimalik sellele, kes usub."⁶ Kuid unustada ei tohi seda, et usk ilma usukindluseta on tühine ning usk peab olema siira ja kõigutamatu.

Hea kirikuline! "Nägemine ei ole alati sama, mis uskumine,"⁷ on öelnud kunagi Martin Luther King. Nägemine võib olla petlik ja näeme seda, mida tahame näha, eirates võib-olla olulist. Usk on see, mis asub meie sees, rajatud kindlale vundamendile. Oluline on uskuda seda, mida meie sisetunne ütleb, sest elus on asju, mida inimlikud mõtted tõrjuvad, kuid mida usk kahtluse alla ei sea.

Aamen

12Tm 1:10
2https://et.wikipedia.org/wiki/Elu
3https://et.wikipedia.org/wiki/Surm
4Jh 11:25-26
5Lk 7:16b
6Mk 9:23
7www.tsitaadid.ee