Jutlus 2. pühapäeval enne paastuaega (08.02.2026)

"Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab,"¹ ütleb Pühakiri. Meile antakse päris selgelt mõista seda, et ega me tegelikult üksi omast jõust ja arust midagi ei saavuta, vaid kõik on üksnes ikkagi Jumala kätes ning Tema otsustada. Ja nii me räägimegi täna Jmala sõna külvist ning Jeesusest, kui külvajast, kellele on Isa ülesande andnud. Kuid see töö ei lõpe Jeesusega vaid tema omakorda on läkitanud oma jüngrid selle sama ülesandega suurde ja laia maailma, lootes, et Jumal seda tööd õnnistab ning annab Sõna seemnele inimeste südames kasvamist, mis võiks kord ka head ja meelepärast vilja kanda.

Aga hea kirikuline! Kas Sulle tuleb tuttav ette olukord, kus sa püüad midagi kasvatad, kuid see kohe üldse ei taha õnnestuda? Sa oled hoolega ette valmistanud pinnase, pannud head ja rammusat mulda, istutanud taime või külvanud hoolikalt valitud seemne ja siis kastnud ning harinud. Hoolitsenud selle eest, et oleks piisavalt valgust ja niiskust ja et putukad ja haigused liiga ei teeks. Loonud enda arust kõik head eeldused taime kasvuks või seemne tärkamiseks. Kuid kõigile jõupingutustele vaatamata ei taha see kasvada ega vilja kanda. Taim kuivab või seeme ei idane. Kogu protsessis jääb midagi justkui puudu. Minule on see olukord vägagi tuttav. Aga nagu ütleb ju apostel Paulus, et „ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab."² Ja nii see ju ongi, sest puudu jääb Jumala puudutusest. Meie võime näha küll rohket vaeva, kuid tegelikult on Jumal see, kes laseb sellel kõigel kasvada või siis mitte.

Ameerika Ühendriikide poliitik Jefferson Davis on öelnud, et "tõearmastus on iseloomu nurgakivi ja kui see pole nooruses kindlalt paika pandud, siis jääb vundamenti eluks ajaks nõrk koht."³ Aga nii see ju ongi, sest iga asi vajab vundamenti, millele toetuda ja seda ei vaja mitte ainult füüsiliste ajade jaoks. Inimene kujuneb teadupärast järk järgult. Kuid see, millele ta kõik endas üles ehitab, peab olema kindel ja tugev. Iseloom, tõekspidamised ja usk. Ja nii räägib täna ka apostel Paulus kindlast alusest millele midagi ehitada. Me teame seda, igal hoonel on alus ning iga ehitis on täpselt nii tugev, kui on selle vundament. Ka kirikul, kui hoonel on vundament. Seda kivist vundamenti me eriti ei näe, sest üldiselt asub see üsna sügaval maa sees. Meie näeme aga maapealset osa ja võime vast ülekantud tähenduses ning vaimses mõtted öelda ka seda, et koguduseliikmed on kiriku vundamendiks ja südameks. Kui koguduseliikmed kaovad jääb kirik tühjaks, elu selles lakkab, jääb hooleta ning laguneb. Aga, mida me ütleme vaadatuna oma seisukohast selle kohta? Ei ole meil ju oma kivist hoonet aga meil on oma pisike kogudus, mille vundamendiks on meie tublid koguduse liikmed. Iga liige on üks osa vundamendist, muutes koguduse tugevaks ja kindlaks. Kirik toetub oma liikmete usule, selle tugevusele ja me võime öelda, et meie usk on see, mis liidab meid üheks suureks ja kindlaks perekonnaks. Kogudus on teadupärast täpsel nii tugev ja kindel, kui on tema liikmete usk. Teame ju, et kirikuid on läbi aastatuhandete ehitatud ikka inimeste vajadusest lähtuvalt mitte ilu või tähelepanu püüdmiseks. Ning just inimeste usu tugevusele, usule Jeesusesse Kritusesse ongi kirikud püsinud kindlalt ja kõigutamatult. Inimestel on vaja kirikut, kohta, kuhu tulla ja osa saada sajandite pikkusest rahust ja vaikusest. Kogeda seal eelkäijate kogetud tundeid, osa saada ülimast rahust ning tegeleda iseenda mõtetega. Vaja on kohta, kus saab lihtsalt olla iseendana ja palves kõnelda Jumalaga. Aga see ei tundu ju meie suhtes kuigi aus, kas pole? Meil ei ole kirikut, meil ei ole sajandite pikkusi traditsioone ja lummavat kunsti ning arhidektuuri. Meil puuduvad vitraažid ja tornikell. Aga meil on siin soojas ruumis, meie väike kogudus, mida me oma kindlas usus Jeesusesse Kristusesse vaikselt ja samm sammult üles ehitame. Tegelikult ei ole ju Jumalale eksisteerimiseks kirikut vaja. Jumal ei ela ju kirikus vaid asub igal pool meie ümber ja seega ei saa Teda aheldada kirikhoone külge. Jumal on ka täna siin, meie keskel, teades meie mõtteid ja tundeid. Kui meie kogudus usus Temasse kasvab ja muutub veelgi kindlamaks ja tugevamaks, küll siis Jumal õnnistab kõiki meie jõupingutusi.

Taaveti laulus öeldakse: „Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan! Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.“⁴ Ka usk vajab aluspinda, millele toetuda ja nii on Jeesus Kristus meie usu vundament, kalju kellele toetume. Me teame seda, et mitte keegi pole kaitstud saatuselöökide eest ning igal igal inimesele võib mingil eluhetkel ette tulla seda, et tema usk lööb kõikuma ja seda vaatamata vundamendi tugevusele. Väga kergelt ja lihtsalt võime kaotada kindla pinna jalge alt. Kuigi me teame, et usul on tohutu jõud, siis teinekord võib ette tulla olukordi, kus me lihtsalt ei tunne oma usu jõudu. Kaotame selle. Ka kõige kindlam kalju või tugevates löökidest pragunema hakata ja nii ei ole ka usk erandiks. Kuid oluline on mitte lootust kaotada, tegeleda asjadega, mis kõigutavad meid ja seavad tõesid kahtluse alla. Oluline on püüda jõuda lahendusteni ja turgutada oma habrast usku.

Hea kirikuline! Pühakiri ütleb, et "Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie."⁵ Me teame, et maja on nii tugev, kui on tema vundmanet. Kirik on nii kaua püsiv ja tugev, kui kindel on tema alus. Me võime öelda ka seda, et kogudus on nii tugev, kui tugev on tema liikmete usk. Maja ei saa eksisteerida ilma vundmandita, kirikul ei mõtet, kui pole inimesi, kes seal käiksid ja kogudus ei saa eksisteerida ilma oma ustavate liikmeteta. Ütleb ju ka apostel Paulus, et „sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga.“ Me kõik oleme ühe perekonna liikmed, me oleme Jumala laste perekonnas. Kas käime siis koos kirikus või kuskil mujal on meie tugevuseks meie liikmete usk Jeesusesse Kristusesse, mis meid seob ja ühendab. Jumal ei eksisteeri konkreetsetes kohtades ega vaja kindlat asupaika, Ta on igal poole ja meie kõrval.

Aamen

11Kr 3:7
21Kr 3:7
3www.tsitaadid.ee
4Ps 62:2-3 
51Kr 3:9