Jutlus 2. pühapäeval pärast nelipüha (22.06.2025)

Hea kirikuline! Ameerika vaimulik Henry Ward Beecher on minu arust päris hästi öelnud, et "vaadates oma tulude ja kulude raamatusse, ei oska keegi öelda, kas ta on rikas või vaene. Inimese teeb rikkaks tema süda. Rikkust ei määrata mitte sellega, mis inimesel on, vaid sellega, milline ta on."¹ Ja nii toobki tänane pühapäev meie ette rikkused, kuid mitte seda maises tähenduses vaid keskendub siiski kadumatutele ja kaduvatele aaretele. Me räägime ühelt poolt nendest aaretest, mida ei saa käega katsuda ja tasku panna, need on taevased aarded, eriti väärtuslikud, hindamatud ja ainulaadsed. Ja teise pool seisavad meie teel ihaldatud kaduvad aarded, mis on kõik siinse maailma rikkused, mis on aga oma olemuselt kuluvad ja ühel hetkel paratamatult kaduvad jättes vaid mälestuse olnust, kuid millel pole muud väärtust. Ja nii puudutavad need teemad meist igaühte ja seda igal päeval. Igaüks meist seisab iga päev silmitsi valikutega, kuid meil tuleb kuulata oma südamehäält ning langetada õigeid valikuid, mis on ka Jumalale meelepärased.

Kuid tänane pühapäev räägib meile aaretest. Neist, mis on käegakatsutavad, mida saab omada, kuid ka nendest, mida taskusse ei pista. Aga küsigem kõigepealt, et mis on siis ikkagi aare? Vikipeedia võtab aarde definitsiooni väga lihtsalt kokku, öeldes, et "aare on väärisasjade kogum, mille tarbimine või müümine on pikaks ajaks edasi lükatud. Aare on sageli peidetud."² Ka meie ettekujutusi aaretest on kujundanud seiklusfilmid ning põnevusjutud, kus aarded on imeilusates kirstudes, peidetud salajastesse koobastesse või merepõhja. Palju legende, mida omakorda looritavad saladused ning väärtusliku aarde leidmiseks on vaja järgida aardekaarti. Sageli on seotud aarded just piraatidega, kes on need varastanud ja omakorda jälle peitud. Salapärased aardekirstud peidavad endas aga tohututes kogustes kulda ja teemante, briljante ning kalliskive. Aga olgu nende piraatide aaretega kuidas on, kuid teadupärast pole elu ei film ega seiklusromaan. Me elame reaalses maailmas, kuid ka siin on aardeid, mida üle kõige ihaldada. Jah, ma ei räägi täna nendest aardekirstudest, mis on täis hinnalisi ehteid ja väärtuslikke münte, vaid hoopis teistsugustest aaretest. Rääkides maisetest rikkustest, siis need on küll sellised rikkused, mis on Jumala silmis tühised ning just sest selliste rikkuste ihaldamine juhib sageli inimese isekatele tegudele. Keskendub vaid enda vajadustele ja soovidele ning teeb teiste suhtes pimedaks. Jumala armastus on aga see, mis juhib teenivale elule ja just seda tahab Jumal. Ja selles on meil Jeesuse Kristuse näol olemas eeskuju, sest olles küll rikas, sai ta meie pärast vaeseks ja seda eelkõige selleks, et meie saaksime rikkaks. Kindlasti mitte rikkaks materiaalses mõttes vaid hingeliselt.

Pühakiri ütleb: „kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.“³ Tänane evangeelium toob meie ette suhteliselt tavapärase loo. Rikas mees, kes mõtleb vaid endale ja oma vajadustele nägemata teisi enda ümber. Ja on vaene mees, kellele mitte keegi ei heida ainsatki pilti. Mees, kes on ühiskonnast välja tõrjutud ja peab ennast elatama raasukestest, mis kukuvad rikka laualt. Kuid kõigele vaatamata on Jumal õiglane ja kord saab igaühele osaks see, mida ta on tegelikult väärt. Kelle kandsid inglid Aabrahami sülle ja kes piinles põrgus? Just, vaesele ja hüljatud mehele saab osaks kogu headus ja lahkus ning igavavene rahu ja rõõm, kuid rikas ja iseksa läheb igavesse tulle. Ning just viimases hädas anub põrgus piinlev mees Aabrahami, et ta saadaks Laarsaruse tema vendi hoiatame, et nad ennast parandaksid ja ei satuks sinna, kus tema on. Kuid Aabrahami vastus talle oli päris tabav: „kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!“⁴ Ei saa ju kellelegi midagi selgeks teha ja kedagi midagi uskuma panna, kui ta seda ise ei taha. Tegelikult on kõige aluseks ikkagi usk ja siis tuleb juba kõik muu. Kui puudub usk, siis ei veena kedagi ka see, kui keegi teisest ilmast tuleks hoiatama. Ikka jäädakse kangekaelselt kinni oma põhimõtetele ja kommetele, teisi kuulamata. Kindlasti leidub ka erandeid, kuid neid on siiski vaid üksikud.

Pühakirjas öeldakse: „müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.“⁵ Aga ikkagi, milline on siiski see tõeline ja õige aare? Just selline tõeline ja ainulaadne ning Jumalale meelepärane aare? Kas see on midagi uhket, väärtuslikku ja kallihinnalist? Või hoopis midagi ääretult lihtsat, midagi millel pole mingit materiaalset väärtust? Mõtle sellele hetkeks. Olles suur filmisõber, tuli mulle sellega seoses meelde üks Indiana Jones'i film, kus peategelane otsis Püha Graali. Jõudnud läbi katsumuste, suurte seikluste ja surma trotsides ühte suurde koopasse, leidis ta eest suure hulga karikaid. Üks ilusam, uhkem ja silmipimestavam kui teine. Kõiki särav kuld ja kalliskivid kaunistamas. Selline vaatepilt võtab küll silme eest kirjuks. Kuid Püha Graali valvur käskis valida targasti, sest vale valik toob kaasa surma, õige aga igavese elu. Kuid kõikide nende uhkete ja hiilgavates karikate keskel oli üks pisike, väike ja ääretult lihtne puust karikas. Mitte midagi ütlev ja silma paistmatu. Kuid just selle karika valis peategelane ja ta valis targasti, langetades õige otsuse. Seega ei pea olema tõeline aare midagi ääretult väärtuslikku ja uhket. Ka lihtsuses peitub võlu, mis omakorda annab tunnistust sellest, et ka väliselt kõige lihtsam asi võib endas peita palju väärtuslikku.

Hea kirikuline! Kas Sa oled kunagi mõelnud sellele, mis on Sinu elus see tõeline kalliskivi? See kõige hinnalisem ja väärtuslikum aare, mida käest lasta ei raatsi? Kas on see midagi sellist, mille poole iga päev püüelda? Või on see äkki juba olemas? On see midagi hinnalist või midagi sellist, mida ei saa mõõta ei kaaluga ega käega katsuda, asudes hoopis meie sees? Mõtle sellele ning las jääda tänased mõtted Sind saatma koduteel. Kuid üks, mis on kindel on see, et meil tuleks kõiges järgida vaid oma südant, kuulda selle häält ning sellest lähtudes langetada õigeid valikuid. Teadupärast on süda see, mis ei valeta. Südamehääl on aga üks selliseid erilisi hääli, mida ka kõige parema tahtmise juures ei saa vaigistada, sest see räägib tõtt ning tõde juba nii kergesti peita ei saa. Meil ei maksa taga ajada rikusi, mis on hävivad ja mille pole Jumala silmis mitte mingisugust väärtust. Ükskõik, kui palju meil on maiseid varasid, siis kord siinsest maailmast lahkudes ei saa me neid kaasa võtta ja seega on need täiesti kasutud. Kuid seevastu kadumatud aarded saadavad meid kord igaveses elus ja on ühtlasi ka Jumalale meelepärased.

Nagu ütles Ameerika vaimulik Henry Ward Beecher, et: "inimese teeb rikkaks tema süda. Rikkust ei määrata mitte sellega, mis inimesel on, vaid sellega, milline ta on."⁶ Kuid hea kirikuline, milliseid aardeid peidab Sinu aardekirst? Kas seal on tõelisi väärtuslikke pärle või võltsitud teemante? Kas seal ka Jumala meelest tõelisi aardeid või leidub vaid võltsitud koopiad? Eks igaüks teab, mis on tema aardekirstus peidus, kuid kindlasti peaks leiduma seal hulganisti kadumatuid ehk taevaseid aarded. Eelkõige peaks meie aardekirst sisaldama suurel hulgal häid tegusid, siirast ja tagamõtteta armastust ning lugupidamist oma ligimese vastu. Hool ja armastus käsikäes. Ning just need on aarded, mis kaaluvad üle kõik maailma materiaalsed rikkused.

Aamen

1www.tsitaadid.ee
2https://et.wikipedia.org/wiki/Aare
3Lk 10:16
4Lk 16:31
5Lk 12:33-34
6www.tsitaadid.ee