Jutlus 20. pühapäeval pärast nelipüha (26.10.2025)

Hea kirikuline! Kindlasti oled sa märganud, et tegelikult ei ole siin maailmas midagi uut ja seda on tõdenud juba ka Koguja öeldes, et "rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel"¹ Nii need asjad paraku seatud kord juba on. See mis meile praegusel hetkel tundub uus ja huvitav on tegelikult aga kord unustatud vana. Sadade ja tuhandete aastatega muutub väga paljugi, kuid ühel sobilikul hetkel tuleb paratamatult kõik jälle tagasi ning ring hakkab taas otsast peale. Avastatakse ammu unustustehõlma vajunud vanad väärtused ja elustatake kord ammused kombed. Paratamatult saab kõik vana saab kord uueks ja uus jälle omakorda vanaks.

"Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti."² Kui me vaatame Koguja öeldu valguses, siis milline on see maailm täna meie ümber? Paratamatult on see muutlik ja kiiresti arenev. Mis täna on moes, on homme juba ajalugu. Kõik olnu tuleb tagasi ning on ju ka Koguja tõdenud, et igale asjale on määratud oma kindel aeg ning see "mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja."³ Kuid need kordumised on inimkonnale teatud mõttes ka heaks õpetajaks. Olulne on ajaloost õppida, et kunagi tehtud vigu enam kunagi korrata.

Me elame aegade ja olukordade korduvas maailmas, mis tulevad ringiga taas tagasi. Kord on juba rahvad elanud üle raskeid majanduslikke aegu. Kannatanud tagakiusamiste ja sõdade käes ning täna seisame kahjuks taas sellistes sündmustes. Ja nii käibki selles kiiresti kulgevas maailmas, pidev ja igapäevane võitlus. Võitlus hea ja kurja vahel. Ühes küljest peetakse sõdu ja samas püütakse teisalt jälle tagada rahu. Kuid tegelikult on ju samad lood ju ka inimestega. Oma südames me kaalume palju asju. Kaalume seda, kuidas peame käituma, kuidas olema ja mida ütlema. Pidev valimine ning igapäevaselt õigesse olukorda sobilike lahenduste ja vastuste otsimine. Kuid kõigele sellele lisaks on iga kristlase hinges igapäevane ja pidev võitlus lisaks hea ja kurjale veel ka uskumise ja uskumatuse vahel, õige ja väära käitumise vahel. Seades ka tihti meie valikud kahtluse alla, kuud selline võitlus on normaalne, käis inimeseks olemise juurde ning koputades ühtlasi niiviisi meie südame-tunnistusele.

Hea kirikuline! Kas sa mäletad veel seda, millest räägib meile tänane pühapäev? Just usust ning uskumatusest. Kindlasti oleme sellele teemale palju mõelnud ning arvatavasti on meil olemas ka oma definatsioon. Aga ikkagi, mis on usk? Teaduslikus seletuses öeldakse, et "usk on tunne, veendumus või uskumus, et midagi on õige või tegelik. Erinevalt uskumusest eeldab usk tavaliselt mõne õpetava süsteemi olemasolu (nt mõni religioon, filosoofiline või poliitiline koolkond), millele tahetakse olla lojaalne ka ilma mõistliku seletuseta. Usk teisesse inimesse või asjasse sisaldab samuti lojaalsuse ideed"⁴. Mida ütleme meie, lihtsas ja arusaadavas keeles? Meie jaoks tähendab usk usaldust ja lootus Jumalale. Me paneme kogu oma lootuse Jumalale ja võime oma elu usaldada Jeesusele Kristusele. Usk on see, mis tunneb Jeesuses ära Jumala ainusündinud Poja, kellele Isa on andnud väe teha Jumala tegusid. Samas me teame ka seda, et Jeesuse eluajal leidus väga paljusid neid, kes temas kahtlesid, seades tema jumalikkuse kahtluse alla ning pidades teda petiseks, kes ennast jultunult julgeb nimetab Jumala Pojaks. Teda peeti Jumalateotajaks ja rahva ülesässitajaks. Kuid just usu ja uskumatuse võitlus meie hinges on see, mis rajab teed tõele. Ning just sellepärast tuleb igalühel, kes Jeesusesse usub, üles leida see, millele tema usk tegelikult toetub.

Hea kirikuline! Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus halvatule midagi väga ilusat ja näiliselt lihtsat, kuid millel on sügav mõtet: „sinu patud on sulle andeks antud“⁵ See lause vabastab ning pakub õndsust. Kuid kas piisab vaid näiliselt lihtsast lausest või peaks selle taga oleme veel midagi? Kuid see lause ilma usuta on tühine. Saksa teoloog Eduard Lohse on öelnud, et pattude andeks andmine on uue elu algus. Mõtlemapanev, kas pole. Kirjas roomlastele öeldakse: “kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus."⁶. Olles Kristusega maha maetud saame tema läbi käia uues elus. Pattude andeks saamine tähistab uue elu algust, sest vana on surnud ja uus võib alata. Tähendab see ju selgelt seda, et kõik vana jääb alates sellest hetkest seljataha ja ees seisab uus ja puhas leht, uute võimalustega. Uus võimalus elada oma elu Jumalale meelepärasemal viisil, kantud usust, tõest ja õigusest. Nii ongi patude andeks andmisel suur ja eriline mõju inimesele, sest see on vaid üksnes Jumala tegu, milles vaid Jumal ise tegutseb. Selgitab teoloog Lohse veel sedagi, et isegi Messiale ei omistatud seda õigust, vaid see õigus kulub vaid üksenes Jumalale taevas. Jeesus aga kuulutab meile just siin ja praegu halastava Jumala ligiolu ning pattusid andeks andes võtab ta inimestelt ära nende mineviku koorma.

Prohvet Jeremija ütleb: "tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus."⁷ Heites veelkord pilgu tänasele evangeeliumile, siis me näeme tegelikult selles peidus olevat suurt usku Jumala kõikvõmsusesse. Et halvatu pääseks Jeesuse juurde, tuli katusesse auk teha, mille kaudu lasti haige kaneraamiga alla. Usk, et Jeesus võib haige terveks teha, oli see, juhtis neid sellistele tegudele. Jeesusele ei jäänud nende usu suurus ja kindlus märkamata ja ta ütes halvatule „tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“⁸ Ja mida tegi too halvatu selle peale? Ta tõusiski ja läks ära. Ei mingeid liigseid küsimusi, kahtlemist ega mõtlemist. Sellel hetkel oli Jumala tegu ja haige siiras usk üheskoos, mis tegid imesid. Aga, kui me laseme oma fantaasial lennata ja mõtleksime, et mis oleks juhtunud, kui haige oleks siiski hakanud kahtlema Jeesuse sõnades? Oleks pidanud Jeesuse sõnu naeruväärseks või esitanud liigseid küsimusi? Või hoopis kartnud proovida püsti tõusta? Kas kahtlemine oleks viinud tervenemiseni? Või kui äkki Jeesus oleks hakanud hoopis sellel hetkel kahtlema haige usukindluses? Mis oleks siis saanud? Millises valguses oleks siis Jeesus ennast asetanud? Tehes küll Jumala tegusid, kui vastuvõtja usk... Väga keeruline, kas pole? Me ei tea täpselt, mis juhtuks või mida keegi sellel hetkel mõelda võiks. Meie võimuses on vaid oletada ja sedagi vaid oma seisukohast, sest Jumal üksi on see, kes kõike teab. Teab põhjuseid ja seda, mida keegi mõtleb ja tegelikult tunneb.

Hea kirikuline! Martin Luther King on öelnud, et "usk tähendab astuda esimene samm, isegi kui sa ei näe kogu treppi."⁹ Usk on see, mis annab suuna. Täpselt nii nagu tänases evangeeliumiloos. Usk tervekstegijasse päädib võiduga. Usk, mis ei kahtle ega küsi küsimusi vaid toetub üksnes oma alusele.

Aamen

1Kg 1:4,9
2Kg 1:4
3Kg 3:15
4https://et.wikipedia.org/wiki/Usk
5Mk 2:5
6Rm 6:3-4
7Jr 17:14
8Mk 2:11
9www.tsitaadid.ee