Jutlus 3. pühapäeval enne paastuaega (01.02.2026)

Hea kirikuline! Pühakirjas öeldakse, et „me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!.“¹ Tänane pühapäev toobki meie ette teenimatu armu teema ning tänase kirjakoha valguses kutsutakse kogudust üles kannatlikult elama ja tegutsema ning samas lootma kõiges vaid üksnes Jumala armule. Evangeeliumitekstiski tuletatakse meile üsna selgelt meelde, et Jumala armu ei saa ära teenida, sest Tema headus on sama kõigi suhtes. Ja just see kannatlikkus on see, mis saadab kõiki kristlasi selles maapealses elus. Kuulekatena Jumalale oleme teistele eeskujuks ja see ei jää ka Jumala silmis märkamatuks.

„Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole,“² öeldakse kirjas filiplastele. Me räägime täna minevikust ja tulevikus ning mineviku koormast inimhingele. Arvatavasti me kõik teame seda ütlust, et kes „minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“ Selles ütluses on ju oma tõetera sees, kuid ühegi asjaga ei tohiks liiale minna ja nii on lood ka minevikus kinni olemisega. Selge on see, et minevikku peab teadma ja ka mäletama ja selles ei kahtle vast keegi. Peab teadma sündmusi ja seda, mis on juhtunud, miks on asjad läinud nii nagu nad on läinud. See kõik on normaalne, sest see on üks osa meist, meie elust. Kuid alati varitseb ka üks oht. Oht jääda minevikku kinni, suutmata sellest lahti lasta. Ja nii juhtub, et elatakse möödunud mälestustes, sündmustes ja ei suudeta oma eluga edasi liikuda. Ei suudeta keskenduda tulevikule. Kuid apostel Paulus ütleb, „ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole.“ Tegelikult ju ei nõua keegi meilt mineviku unustamist, kuid me ei tohiks olla ka olnus nii kinni, et see hakkaks segama meie igapäevaelu. Me ei saa tahta olematuks olnut, kuid saame vaadata eesseisvat. Muutused on paratamatud ja toimuvad kogu aeg meie ümber. Muutub aeg, inimesed ja olud ning selle kõigega tule õppida elama.

Apostel Paulus ütleb: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole.“ Me liigume päevast päeva edasi, kuid paratamatult liiguvad meiega kaasa kõik meie probleemid ja mured. Kõik see, mis on lahendamata on justkui seljakott meie õlgadel lisades raskusttnnet ja pinget. Me teame ka seda, et paratamatult on meie elu täis erinevaid kriise. Kuid mis on siis need kriisid, mis meid saadavad? Teaduslikus seletuses öeldakse, et kriis on „olukord, mis nõuab muutmist ning võib esineda isiklikul või sotsiaalsel tasandil. See võib olla traumaatiline või pingeline muutus inimese elus või ebastabiilne ja ohtlik sotsiaalne situatsioon poliitilises, sotsiaalses, majanduslikus sõjategevuses või oluline looduskeskkonna nähtus, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus.“³ Tundub veidi keeruline, kuid Rootsi psühholoog Erik Erikson räägib kriisist lihtsas keeles ja ütleb, et inimese elu koosneb mitmest erinevast astmest või siis etapist. Ning just ühest järgust teise minek tähendabki inimesele kriisi ning just selle kriisi lahendamisest sõltub ka tema edasine areng. Kui midagi läheb varasemal astmel viltu, võib ka kogu edasine areng viltu minna. Erikson ütleb, et kriisid ei pea alati olema just negatiivsed, vaid kriisid võivad olla ka positiivsed. Aga mida loetakse siis kriisiks? Tegelikult kõike neid olukordi, mis toovad endaga kaasa mindagi uut. Võib öelda, et kriisiks võib olla näiteks laps sünd, koolimineks, abiellumine, pensionile jäämine jne. Seega on kriis tegelikult just selline olukord, kus senised ja harjumuspärased ning tuttavad käitumismudelid enam ei toimi ja tuleb leida uued. Ning selleks, et kriis edukalt läbida, tuleb sellega tegeleda, tuleb leida uusi lahendusi ja viise, et tekkinud olukorraga toime tulla. Lahendamata kriis võib küll ajapikku ununeda, kuid ei kao kuskile, rõhudes meid igal sammul. Paratamatult takistavad lahendusteta jäänud asjad meis pingeid, mõjutades meie tundeid ja edasisi otsuseid ning arengut üldiselt.

Ütleb ju ka Pühakiri: „ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole.“⁴ Me teame seda, et mineviku sündmused, kõik tehtud teod on osa inimese elu ühest etapist. Minevik kuulub meie ellu, tahame me seda siis või mitte. Teadupärast pole ju mitte keegi minevikuta, kuid tulevik on see, mis on meie endi kätes ja see, milliseks meie tulevik kujuneb, on paljuski just meie endi teha. Kuid see ei ole lihtne, sest mitte keegi ei saa kellegilt võtta tema minevikku ja seda isegi siis, kui seda väga tahta. Minevikus tehtud teod, valed otsused, halvad suhted kaasinimestega, valu ja pisarad on meid saatma läbi kogu meie elu, kujundades samas meie mõtteid ja tundeid. Kuid see ei pea ilmtingimata nii olema. Me saame ise palju ära teha, kui me seda vaid tahame. Usk Jumalasse ja Tema Pojasse on see, mis aitab meil edasi liikuda. Uskudes Jumalasse ja Temale toetudes suudame oma minevikuga teha vaherahu. See ei ole lihtne, kuid see on tuleviku seisukohalt hädavajalik. Kindlasti ei õnnestu see silmapilk, vajades aega, usku ja eelkõige soovi ning tahtmist. Ja kui me kord oleme suutnud oma minevikuga leppida ja sellega vaherahu teinud, siis suudame ka oma eluga edasi liikuda. Siis suudame vastu minna tulevikule, mida ise kujundama hakkame. Tulevik on ju meie endi kätes.

Head sõbrad! Apostel Paulus ütleb: „ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole.“ Sageli on nii, et minevik kummitab meid musta varjuna meie seljataga. Me kardame üle õla vaadata ja püüame mineviku eest peitu pugeda, püüame unustada, kuid ikkagi jääb minagi kriipima. Kuid minevikku muuta ei saa ja seega on oluline sellega vaherahu teha. Keskenduda tuleb sellele, mis seisab ees, mitte sellele, mis oli. Iga meie elu kriis tuleb läbi elada, läbi mõelda, läbi tunnetada ja siis sellega lõpuks ka leppida ning minna laskma. Me peame ise ennast aitama ja Jumalale toetudes on see võimalik, võttes küll aega, kuid viies sihile. Kuid me ei tohiks unustada, et ei minevikus ega ka tulevikus ei ole me kunagi ju üksi. Jumal ise on meie jaoks alati olemas, olles tingimusteta kuulajaks ning teeb seda hinnanguid andmata.

Hea kirikuline! Kas Sa panid tähele, millest rääkis tänane evangeelium? Sellest, kuidas Peetrus ja jüngrid jätsid maha kõik, mis neil oli ja järgnesid Jeesusele Kristsusele. Aga meiega? Mida oleme valmis meie maha jätma, et Kristusele järgneda? Kas oleme meiegi valmis loobuma kõigest, mis meil on ja oleme valmis panema oma lootuse üksnes vaid Jumalale? Kas me vajame oma ellu peale Jumalal veel midagi? Nende küsimustega peame paratametult igaüks ise tegelema ja vastuse leidma. Jüngrid teadsid, mida tuleb teha. Kuid see kas ja millest oleme meie tänasel päeval valmis loobuma ja kellele järgnema, on ainult ja ainult meie endi otsustada. Kuid nagu ütleb apostek, siis ei maksa klammerduda mineviku külge vaid tuleb püüelda tuleviku sihtmärkide poole. Minevik peab jääma sinna, kuhu ta kuulub ning tuleb sammuda julgelt vastu helgele tulevikule.

Aamen

1Tn 9:18b
2Fl 3:13b
3https://et.wikipedia.org/wiki/Kriis
4Fl 3:13b