Jutlus 3. pühapäeval pärast nelipüha (29.06.2025)

Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb.
Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed.¹

Nii kõlavad read ühes Albert Uustulnd'i laulus, mis pajatab kauguste kutsest, millestki natuke salapärasest ja rahutuks tegevast. Kuid ka meile kostab täna salapärasne kutse, mis kutsub sammuma eesseisva suunas. Ja nii keskendubki tänane pühapäev just kutsele Jumala riiki. Tegemist on vast ühe kõige erilisema kutsega, mida kellelegi anda, kuid ääretult oluline moment on selle kutse kuulmine ja vastu võtmine. Kuid just meie maise elu igapäevased ahvatlused, liigne sagimine ja tähelepanu hajumine, on need, mis võivad saada just takistuseks kutse kuulmisel ja vastuvõtmisel. Liigne keskendumine valedele asjadele, kergekäelised ja emot-sioonidest kantud otsused, kõiges vaid oma tahte läbisurumine ning teistega mitte arvestamine, võib põhjustada selle, et nii jääbki kuulmata see, mida Jumal meile räägib. Nii läheb kaduma Jumala eriline sõnum ning teadupärast on nii, et kes kahtleb ja liigselt viivitab, kaotab pakutud võimaluse.

Hea kirikuline! Tänasest evangeeliumist jääb kõlama üks lihtne ja üsna selge ning konkreetne lause: „tulge, sest kõik on juba valmis!.“² Just selle lausega kutsus pidusöögi korraldanud mees kututuid. Õilis ja ilus eesmärk, kuid seda varjutab üsna kurb noot. Mitte keegi kutsutuist ei leindud aega või siis tahtmist, et võtta kutse vastu ja minna pidusöögile. Nad olid liigselt keskendunud oma igapäevastele ja maisetele tegevustele ja ülesannetele, et ei pidanud seda kutset pidusöögile nii oluliseks, et see oleks olnud väärt kõik oma tööd ja tegemised kõrvale heita. Arusaadavatel põhjutsel vihasta selline käitumine isandat ja ta lasi kutsuda pidusöömaajale hoopis kõiki neid, keda teel kohati. Ta lasi kutsuda kõiki neid, keda ta tavaolukorras kindlasti ei oleks kunagi kutsunud – vaeseid, küürakaid, jalutuid ja pimedaid. Kuid mis on selle näiliselt lihtsa loo mõte? Mõte on selles, et tegelikult ei ole pidusöögist väärt osa saama mitte need, keda algselt kutsuti ja kes selle ära põlgasid, vaid tõeliselt on kutset väärt just need, kes on ühiskonnas tõrjutud ja kellele keegi tähelepanu ei osutata. Aga, miks just nemad? Miks kutsus isand oma laua äärde need, kes on tõrjutud, haiged ja põlatud? Need, kellega mitte keegi tegemist ei taha teha. Kuid nad ei olnud uhked ja üleolevad ning oskasid hinnata seda, mis nende heaks tehti. Nad olid lihtsad inimesed ning neil ei olnud vaja peita ennast tööde ja tegemiste taha. Neil polnud vaja otsida põhjuseid, sest nende südames oli rõõm kutse üle, rõõm selle üle, et neile tähelepanu osutati ja nad võtsid rõõmuga kutse vastu. Pühakirjast me teme ju seda, et Jeesus kutsus enda juurde kõiki, öeldes neile: „tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“³ Kutse Jeesuse juurde on mõeldud ilma ühegi erandita kõikidele inimestele, mitte ainul valitutele. Ei ütle ju Jeesus, et ta ootab enda juurde vaid edukaid ja heal elujärjel olevaid inimesi. Ei kutsu ta enda juurde vaid üksnes neid, kes saavad endaga hakkama ja kellel pole millestki puudust, kes on majanduslikult kindlustatud ja kellel pole ühtegi terviseviga. Vaid hoopis vastupidi, ta kutsub kõiki. Ta kutsub neid, kellel on muresid ja probleeme, neid, kelle õlgadel on ränk koorem ja kus lahendust ei paista. Ta kutsub neid, kelle elu on millegipärast ummikusse jooksnud. Ta kutsub neid, kes on ühiskonna poole tõrjutud, kõrvale heidetud, haiged ja vaesed. Kutse on küll esitatud kõigile, aga kes on need, kes selle ka reaalselt vastu võtavad?

„Tulge, sest kõik on juba valmis!,“⁴ nii kõlab Jeesuse kutse. See on ka meile väga tuttav kutse, kõlades igal pühapäeval enne armulauda. Meid on kutsutud pidusöögile ja palutakse rõõmuga sellest osa saama. Kuid kas me seda tegelikult ka tahame? Kas me ka päriselt ja südamest tunneme vajadust sellest kõigest osa saada? Sellele tasuks mõelda. Kuid teadupäras on nii, et igaüks saab rääkida vaid enda eest ning see, kas kas me leiame aega ja tahtmis sellest kõigest osa saada, see oleneb ainult meist endist. Kas me leiame pühapäeviti aega ja tahtmist tulla Jumala juurde, et osa saada Tema päästvatest andidest? Kas me leiame aega, et tunda vajadust Tema läheduse, kinnituse ja lohutus järele? Ka nendele küsimustele peavad igaüks ise vastuse leidma. Kutse pidusöögile on meile esitatud, kuid ülejäänud on juba meie endi teha.

Hea kirikuline! Me räägime täna kutsest, kutsest Jumala juurde, kutsest Tema riiki. Me kõik teme, et kutse saamine tähendab seda, et meid on peetud oluliseks ja vääriliseks mõnest erilisest sündmusest osa võtmaks. Kutse saaja on väljavalitud, temale on tähelepanu pööratud ja peetud oluliseks, et ta osaleks. Ma usun, et igaüks meist on oma elus saanud mõne sellise kutse, mis tekitab elevust ja ühtlasi ka ootusärevust? Olgu kutse siis kuskile hästi põnevale üritusele või kohtumisele eriliste inimestega. Teadupärast eeldab eriline kutse ka korralikku ja põhjalikku ettevalmistust. Tihti käime enne juuksuris, et oleks korrektne ja üritusele vastav soeng, vaatame üle oma garderoobi, et leida peo jaoks sobilikud rõivad. Kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis võime julgelt sammuda eesseisvale üritusele ja tunda sellest täit rõõmu. Me hindame kõrelt meile saadetud kutset erilisele üritusele aga, kui palju me tegelikult hindame aga hoopis seda kutset, mille Jumal meile esitab? Kutse Jumala riiki on midagi väga erilist, ääretult teistmoodi, kuid kas me teeme ka selle suure peo jaoks piisavalt ettevalmistusi ja ootame põnevusega peo algust? Tegelikult on ju kogu kristlase elu üks suur ettevalmistus ja erilise peo ootus. Kuid selle peo ootuses ja ettevalmistusi tehes pole olulisel kohal välised tegurid. Ei ole oluline rõiva valik ega soengu vastavus. Värvid, ega toonid, sest välisel pole mingit tähtsus. Olulisel kohal on aga hoopis inimese sisemine pilt. Just inimese töö iseendaga on see, mis on määrav. Selle peo ettevalmistus puudutab meie sisemist maailma. Selle kordategemist ja parandamist, puhastamist ja väärtustamist.

Hea kirikuline! Jeesus on kord öelnud: „tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“⁵ Need on kuldsed sõnad, mis annavad julgust ja kinnitust igaühele, et me võime kindla sammuga minna Jeesuse juurde ja tema võtab meid vastu. Ükskõik millised me olema. Ükskõik milliste hädade ja vigadega. Ei ole Jeesus kutsunud mitte ainult edukaid ja rikkaid, vaid ka kõige viletsamaid, haigeid ja koormatuid. Oleme, kes me oleme, kuid Jeesus pole meid unustanud ja ootab ikka ja jälle enda juurde. Kuid selle näiliselt lihtsa lause taga on ka üks aga. Jeesus küll kutsub ja ootab, kuid kas me tema kutse ka vastu võtta? Ka me ka tegelikult tahame osa saada sellest suures, vägevast ning rikkalikust peost? Mida sellele vastata, teab igaüks ise. Vastused olenevad igast inimesest, tema vaadetes elule, tema mõttemaailmast. Kui me aga oleme hoolivad ja kaastundlikud, abivalmis ja teisi austavad, siis oleme käitunud õigesti ja oleme kuulnud Jumala kutset ning selle ka vastu võtnud. Me peame püüdma olla mõistvad teiste suhtes, kuid teadagi on see teinekord päris raske. Kuid tegelikult pole siin maailmas midagi võimatut ega keerulist, kuid eesmärgi saavutamiseks peab olema ka tahet, siirast tahet.

"Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb ...." nii kõlas üks laulurida. Jumal on meid kutsunud ja nüüd on meie teha see, kas me kuuleme seda ja võtame selle vastu. Kas me argipäeva saginas märkame ja kuuleme seda tasast sosinat? Seda, mis ei kisenda, vaid mis justkui paitab meie kõrvu, tuues meie hinge salapäraseid emotsioone, seletamatuid tundeid? Meil on veel aega ennast muuta, oma sisemine maailm korda seada. Meil on veel aega õppida eristama olulist ebaolulisest. Sest veel kestab peo ettevalmistuse aeg ja Jumala kutse sellele on endiselt kehtiv.

Aamen

1https://www.laulud.ee/laul/tudruk_armastan_paikest_ja_tuuli-283.aspx
2Lk 14:17
3Mt 11:28
4Lk 14:17
5Mt 11:28