Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha (10.08.2025)

Kirjas efeslastele öeldakse: "käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões".¹ Me räägime täna suhteliselt elulisest ja kõiki kõnetavast teemast. Sellest, millega me tahes tahtmata iga päev kokku puutume. Tänane pühapäev räägib meile tõest ja eksitusest, õigest ja väärast ning sellega seoses ka valikutest.

Tänases evangeeliumis öeldakse: „mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“² Esmapilgul ei näi siis ju midagi keerulist, kuid nagu ütleb ka evangeelium, siis kõik ei ole sugugi nii lihtne. Liiga lihtne oleks ju arvata, et pääsemiseks peab vaid Jumala nime lausuma. Selle näiliselt lihtsa sõna taga peab olema aga palju rohkem ja mõtestatumat. Tegelikult on vaja teha Jumala tahtmist ja seda niimoodi, et oleks võimalik pääseda taevariiki. Kuid ka siin on oma konks. Jumala juures loeb ausus ja endale kindlaks jäämine, sest teadupärast on Jumal see, kes teab kõiki meie mõtteid. Tema näeb meie südame sügavamatessegi soppidesse ja teab, mis sealt tegelikult leida võib. Iseennast on lihtne petta, hea tahtmise korral on võimalik teisigi ninapidi vedada, kuid Jumalat meil petta ei õnnestu. Selleks, et teha siiralt Jumala tahet on vaja usku, mis on kõige aluseks. Jumala juures loevad siirad teod ja hoolivus ja armastusest kantud käitumine, mitte aga suured ja ülespuhutud sõnad. Jumal ei salli võltsi ja näideldud käitumist. Seega, kui tahame pääseda kord taevariiki, on vaja usku ja siirast armastust Jumala vastu ja nii oleme võimalised täitma Tema tahet ja elama oma elu ka vastavalt.

„Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle,“³ öeldakse Matteuse evangeeliumis. Ja nii see ju ka tegelikult on. Kuid kas halb on alati halb. Kindlasti mitte. Ja sama lugu on ka inimestega. Jumal on loonud kõik inimesed oma loomult headeks. Kedagi ei ole loodud kurjaks, isekaks, tigedaks ega halvaks. Inimesed on ise need, kes õigelt rajalt eksivad, kaotades silmist tõe ja satuvad niimoodi ekslema valedele radadele. On ebaõiglane ja ülekohtune süüdistada Jumalat inimlikes muredes ja hädades, mida Tema ei ole põhjustanud. Meie ise oleme need, kes eksivad, suutmata eristada õiget valest ja tõde väärast. Valed rajad on meile jällegi õppetundideks õige tee leidmisel. Kuid samas just selle õige tee äratundmiseni võib olla pikk ja keeruline protsess ja sellega tuleb vaeva näha. Vigadest õppimine algab meist endist.

Hea kirikuline! Kas Sa oled kunagi mõelnud seda, mis saab neist, kes ei ole veel jõudnud Jumala juurde? Kas nad on siis Jumala silmis kadunud? Kas nad on justkui puud, mis ei kanna vilja ja mis rajutakse maha? Kas Jumal hülgab nad lõplikult? Kindlasti mitte. Jumal ei ole kärsitu meelega, sest muidu oleksime ammu hüljatud ja üksi. Ta on pikameelne, andes meile ikka uusi ja uusi võimalusi muutumiseks, enda parandamiseks, kasvamiseks ja enda kasvatamiseks. Ta usub, et loomult headeks loodud inimesed, kes vahepeal langevad maailma pahede küüsi, leiavad siiski taas kord õige tee ja jõuavad Tema tundmiseni ja Tema juurde tagasi. Maise maailma ahvatlused on üürikesed ja ei paku igavikulisi ja igavesi hüvesid. Jumal teab iga meie sammu, iga meie mõtet ja iga tegu. Ta teab, miks keegi on Temast kaugenenud, kuid samas näeb tema vigadest õppuist ja muutust paremuse poole. Seega ei kiirusta Jumal kedagi hülgama, ei tee kergekäelisi otsuseid ega heida mõtlemata omade hulgast välja. Samas annab Jumal alati eksinule ise võimaluse taas tee leidmiseks Tema juurde, kuid me peame ka selle ise ära tundma. Hülgamise asemel annab Jumal meile sageli hingamisruumi ja aega järelemõtlemiseks, seistes ise natuke kaugemal, kuid samas pingsalt meie arengut jälgides.

„Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“⁴ Aga siiski, millised puud me oleme Jumala silmis? Kas head või halvad? Mida arvad sina, hea kirikuline, kas sa oled hea või halb puu? Raske vastata, sest vastuse leidmiseks peab olema aus eelkõige iseenda ja Jumala vastu. Jumal teab vastust, kuid kas me ka ise teame vastust? Loomulikult soovib igaüks olla Jumalale meelepärane puu, kandes rohkesti head vilja. Mitte miski ja mitte keegi ei keela mitte kellelgi saamaks heaks ja viljakandvaks ja rõõmu valmistavaks puuks. Kõik on kinni meis endis, meie mõttemaailmas ja meie tahtes. Vaeva tuleb näha, et saavutada loodetud tulemus. Alustama peaks eelkõige sellest, et meil tasuks küsida iseenda käest, et milline puu ma enda silmis paistan? Milline ma tegelikult ja eelkõige ausaks jäädes olen? See peaks meile kõigile andma mõtlemisainet ja võimalust kergeks pilguheiteks endasse.

Hea kirikuline! Me räägime tõest ja eksitusest, samas ka õigest ja väärast. Kuid mis on see, mis eksitab meid tõest? Me teame, et maailm milles me elame ei ole kaugeltki mitte enam see, mille kunagi Jumal oma headuses on loonud. Palju aega on möödunud, inimesed ja olud muutunud. Ajaga muutunud ka käitumisnormid ja väärtused. See, mida kord peeti tavaliseks ja mis ei tekitanud liigseid küsimusi, on seevastu tänases maailmas kaotanud oma tähtsuse. Asemele on astunud uued väärtused ja normid. Täna sõltuvad inimesed tihti just materiaalsetest väärtustest ja kõik muu kipub sageli jääma tahaplaanile. Seega on just maailma rikkused ja nende ihaldamine see, mis eksitavad inimesi tõest, andes niimoodi teed valedele valikutele. Kuid kas on olemas ka pääsetee õigele rajale? Mis on see, mis juhiks eksinu tagasi tõe ja õige tee juurde? Need ei ole kaugeltki lihtsad küsimused ja eksinu peab vaatama endasse, tunnistama oma vigu ning tahtma leida õiget tee. Pääsetee on alati olemas, kuid see tuleb lihtsalt üles leida. Kindlasti on Jumala tundmine see, mis juhib ka tõe tundmisele. Mitte üksnes Jumala tundmine vaid ka Tema tahte taotlemine on see, mis juhivad meid tõe juurde, andes niimoodi kätte õige suuna. See ei ole lihtne, kuid usk Jumalasse on see, mis meid sellel keerulisi ja takistusi täis teekonnal aitab. Uskudes Temasse on võimlaik leida tee tõe juurde ja selle juurde ka jääda. Jäädes endale kindlaks on võimalik heita kõrvale kõik vale ja suunata pilgud õigele teele. Kuid kõik peab siiski alguse saama inimestet endist. Vaja on teha iseendaga tööd ja kuulata oma südamehäält, mis on tegelikult ju esimene suunaja.

Hea kirikuline! Nagu öeldakse kirjas efeslastele: "käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões".⁵ Maailm meie ümber on suur ja kirev, ahvatledes meid igal sammul. Hea ja halb, õige ja väär peavad iga päev võitlust meis kõigis. Meie ülesanne on teha vahet sellel, mis on tegelikult oluline ja õige. Kõrvale tuleks heita see, mis takistab meid jõudmast Jumala tõe tundmisele. Olgem siis Jumala silmis just need head puud, mis kannavad ka head vilja ja pälvivad niimoodi Jumala rahulolu ning pääste.

Aamen

1Ef 5:8b,9
2Mt 7:21
3Mt 7:18-19
4Mt 7:18-19
5Ef 5:8b,9