Jutlus ülestõusmisaja 3. pühapäeval (04.05.2025)

Hea kirikuline! Tänane pühapäev, mis ladina keeles kõlab Misericordia Domini ehk 'Issanda heldus, ustavus', toob meie ette Jeesuse, kui hea karjase, kes kannab omade eest hoolt, jätmata neid kunagi üksi.

Mõeldes tänasele kirjakohale meenus mulle ühtäkki üks päris ammune reis Egiptusesse, kus avanes erakordne võimalus ronida Siinai mäele, sellesse erilisse paika, kus Mooses sai Jumalalt kümme käsku. Kuid mida tähendas selline teekond erilisele mäele? Loomulikult vaimustus ja elevus sellise erilise võimaluse üle, kuid kahjuks saabus peagi tegelik reaalsus, mis oli hoopis midagi muud. Põhjamaalt pärit inimesele ei olnud selline teekond sugugi lihtne. Päikesetõusul alanud retk, mida saatis iga hetkega aina kõrvetavamaks muutuv päike, ees seisev väga kivine ja väga ränga tõusuga käänuline teerada ning tagatipuks veel seltskonna ees üsna kiiret tempot tegev kohalik giid. Ei olnud lihtne pidada sammu kellegagi, kes seda teed käib iga päev ja arvatavasti veel mitu korda päevas. See oli erakordselt raske teekond, kus tuli võideldes kuumuse ning järsu tõusuga ja nii rauges jaks ning nõrgemad Põhjamaa inimesed olid sunnitud loobuma tippu pürimast, kaasaarvatud mina. Kuid samas ei olnud selle retke puhul oluline ainult jõudmine ühest punktist teise vaid oluline on kogu see teekond ise. Mõtted, mis saadavad iga rasket sammu, tunded, mida kogeda, olles erilise looga paigas. Raskuses kõik esilekerkinud emotsioonid, saatmas teekonda. Sellele vaatamata, et mäetipp jäi sellel korral vallutamata oli tegemist väga erilise teekonnaga.

Ja nii tuligi mulle tänase karjase pühapäevaga meelde see aastatetagune kogemus Siinai mäel. Olles täiesti võõras keskkonnas, teadmata varitsevatest ohtudest, oligi tollel hetkel just see kohalik giid meile karjaseks ja juhiks, kellele meie kuuletudes järgnesime. Tema oli see, kes teadis, mis seisab iga järgmise käänaku taga. Tema teadis, kas edasine teekond on ikka ohutu ja meie jaoks turvaline. Karjane ei saa tegelikult käia pikalt ees, sest nii puudub tal ülevaade oma karjast. Puudub ülevaade seljataga varitsevates ohtudest ning sellest, et keegi ei jääks maha. Paraku ei arvestanud sellel hetkel meie ees sammuv karjane lihtsa asjaoluga, et tema seljataga rändava seltskonna jaoks on antud teekond võõras. Et temale järgnevad need, kes pole harjunud nii kurnavate tingimustega. Kõrvetava päikese, järsu tõus, ja kivid. Need ei ole sugugi igapäevased tingimuse, milles rännata. Antud hetkel oleks ära kulunud natuke rohkem mõistmist, hoolimist ja mis peamine, ootamist. Kuid kõik oli kahjuks vastupidi. Tema, kuigi üsna eakas mees, kiirustas ikka edasi ja edasi, ootamata, peatumata, seljataha vaatamata ning huvi tundmata. Ta oli palgaline, kes ei hoolinud, sest see oli tema jaoks lihtsalt töö ja taas tuli viia järjekordne grupp mäetippu ja muud ei midagi.

Taaveti laulus öeldakse: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge.“¹ Pühakiri ütleb, et Jeesus on hea karjane, kes kannab oma karja eest hoolt. Ning kristlased, kes moodustavad Jumala laste perekonna võrreldakse sageli just karjaga. Meie võime ju öelda, et me oleme lambad ja Jeesus on meie karjane. Kas on see halvustav või solvav, see jäägu igaühe enda otsustada. Kuid lambad, need toredad villakerad on ju ühtehoidvad, tihedalt karjas ning kuuletudes karjasele liiguvad tema kannul. Kuhu läheb karjane, sinna läheb ka tema kari ning kari tunneb ära selle hea ja hooliva karjase, kelle kannul sammuda. Ja nii ütleb tänane pühapäev meile, meie karjaseks on Jeesus Kristus, kes on saadetud meie eest hoolt kandma, omasid koguma ja kord taevariiki viima. Karjane, kes meie pääste ja lunastuse nimel on andnud oma elu. Me teame, et lahkudes jättis Jeesus oma karja ustavate jüngrite hoolde, kes kannab nende eest õiglaselt hoolt. Kuid samas saame rääkida ka reaalsetest karjustes, kelle ülesanne ongi karjatada loomi. Karjane on karjane ja üleanne on sama. Kuid mis teeb karjase heaks? Kas see, kuidas ta karja kohtleb, kuidas neisse suhtub või on seal veel midagi? Me teame, et karjase ülesanne ei ole lihtne. Kuid päris karjasest, kelle ülesanne ongi reaalselt karjamaal lambaid karjatada on vaid palgalised ja teevad oma tööd. Selge on see, et ta peab valvama tema hoolde usaldatud karja eest. Hoolitsema selle eest, et loomadel oleks piisavalt süüa ja juua ning peab olema valvel, et kari ei eksiks kaugele ega satuks hädaohtu. Karjane ei saa olla kauge oma karjast, vaid peab olema nende kõrval ja veenduma nende heaolus. Karjane ei saa kõndida kiiresti ja ruttavalt karja ees, sest niimoodi võib järgitulev kari laiali hajuda ja sattuda hädaohtu. Kuid sellele vaatamata teeb ta vaid oma tööd. Ei pane ta neisse oma armastust. Kuid on ka need karjased ehk juhid, kes on pandud vastutama inimeste eest. Ei ole seegi lihtne ülesanne, nõudes palju energiat, head suhtlemisoskust, empaatiavõimet ning mõistmist. Ka juht peab olema kannatlik, kandma hoolt oma alluvate eest, tagama nende heaolu ning turvalisuse. Olgu karjane või juht ükskõik millises valdkonnas, peab ta vastutama ja tagama kõigi heaolu.

Taaveti laulus öeldakse: „ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“² Kari ei eksisteeri karjaseta ja nii vajavad inimeste juhtijad inimesi ning loomi karjatav karjane loomi. Kuid kas piisab vaid heast karjasest, juhist? Või äkki peab ka kari kuidagi panustama asjade õnnestumisesse? Kuid kas meie Jumala lastena oleme oma taevasele Isale hea ja sõnakuulelik kari? Tahaksime entusiastlikult vastata, et loomulikult, kuid silmi maha heites peame vist küll tunnistama, et ega me alati ikka päris head ei ole. Tahame olla isepäised, ise otsustada, ise sammuda oma rada ja mitte kellelegi kuuletuda. Kuid Tema tahab meid aidata, kaitsta meid kõige kurja eest ning tema ju, et Temale toetudes ei ole vaja hirmu tunda. Tema annab meile raskustes jõudu, kindlat tuge muredes ning trööstib kurbuses. Kuid meie oleme sageli just need isepäised eksinud lambad, keda on vaja korrale kutsuda, karja juurde tagasi tuua ning meelde tuletada, kes meie eest hoolt kannab ning kellele me oma elu raskuste toetuda saame.

Hea kirikuline! Meie elu siin maapealses maailmas ongi vaid üks ränkraske kõrberännak mööda käänulisi, kiviseid ja tolmuseid teid. Vahel just kõrvetava päikses all ning ka laastava vihma käes. Vahel laiub meie peade kohal selge ja pilvitu taevas, kuid teisel hetkel jälle oleme tuulte ja tormide meelevallas. Liikumas ikka edasi, kõigi ettetulevate tõusude ja langustega. Kuid üks on päris selge ja kindel, et me ei ole sellele raskusi täis rännakul üksi, vaid meie taevane Isa on meid saatmas, kaitsmas ja varjamas. Varjatud karjasena sammub Tema meie ees, juhtides meid ohtudest ja karides mööda, sillutades ja tasandades tee meie jalge all ning suunates meid iga päev vaid üksnes headuse, rahu ja armastuse radadele.

Aamen

1Ps 23:1-3
2Ps 23:4