Jutlus ülestõusmisaja 5. pühapäeval (18.05.2025)

Hea kirikuline! Mõni aeg tagasi jäi silma Lilia Järve luuletus „Aegade igatsus“:

Igatsen aganaleiba millel koorene või.
Igatsen kopliaeda kus karjane olla ma sain. 
Igatsen õunapuuaeda mis suviti õitsele lõi.
Igatsen pikki põllusiile kus külvatud, küntud sai.
Igatsen suitsuhõngust sauna kus poolküürakil istuda sain.
Igatsen taga aega kus olla sain peremees vaid.¹

 Kõigi meie elu saadab igatsus ja ootus. Sageli tunneme puudust möödud ajast, lapsepõlvest kantud erilistest mälestustest ja tunnetest. Kuid igatsusele vaatamata jäävad need sinna, kus nad on, nüüdseks osake minevikust ning parimagi tahtmise juures neid tagasi tuua ei saa. Kuid inimene oma olemuselt on kummaline, tundes alati hinges rahutust ja igatsust millegi järele. See on selline seletamatu igatsus, millele on raske nime või tähendust anda. Igatsusest räägib ka tänane pühapäev andes meile mõista seda, et me oleme juba täna taevariigi kodanikuna siinses reaalses eksisteerivas maailmas. Kristlastena saadab meid igatsus pääseda kord tavariiki, sellesse erilisse taevasesse koju.

India kirjanik, helilooja ja filosoof Rabindranath Tagore on öelnud: „meie pilk annab sügistaevale sinakalt nukra värvingu ja inimlik igatsus tuulehingusele teravuse."² Igatsus on peitus meis igaühes, püüdes sillutada teed unistustele ning ootustele. Ja nii on ka igatsus taevariigi järele meie hinges, kuid aeg on see, mis hetkel seisab meie teel ees ja nii keskendubki tänane pühapäev hoopis sellele, mida hakata oma eluga peale niikaua, kui me pole veel sinna jõudnud? Aeg selleks pole veel õige. Kindlasti mitte ei keskendu me iga päev nendele teemadele ja ei saagi seda ju teha, sest nii unustaksime elamast oma reaalset elu. Selleks, et kord osa saada tulevast, tuleb elada ka antud hetkes. Me võime olla üsna rahulikud selles osas, sest kõik see, mis peab tulema, kord ka tuleb. Meie ülesanne on säilitada usku, lootust ning igatsust. Kuid tegelikult on meil antud suured eelised, sest me oleme juba täna Taevariigi kodanikuna siin selles igati reaalses ja käegakatsutavas maailmas ja seda kõike üksnes tänu Jumalale, kes saatis oma poja Jeesuse Kristuse siia maailma meid lunastama, surma ja kurjuse murdma ning oma ülestõusmisega tooma meile igavese elu.

Itaalia teadlane, kunstnik ja leiutaja Leonardo da Vinci on kord öelnud: „kui sa oled kord maitsnud lendu, jääd maa peal käies igavesti taevasse vaatama, sest seal oled sa olnud ja sinna tahad sa naasta.“³ Tõsi, kas pole? Kristlastena me igatseme sinna, kus kohast me tuleme ja kuhu oleme teel. Me kuulume Jumala laste suurde perekonda ja igatseme pääseda kord taevasesse Isakoju, kus meid oodatakse. Räägib ju ka tänases evangeeliumis Jeesus sellest, et ta läheb tagasi selle juurde, kes tema on saatnud ja siis tuleb Lohutaja, kes toob maailmale selguse kõige kohta. Me oleme täna Taevariigi kodanikuna selles reaalses maailmas, kuid samas oleme Jumala rahvana iga päev rändamas taeva suunas. Kuid see tee ei ole sugugi lihtne ega kivideta. Meid varitsevad ohud, libastumised ning igapäevased katsumused. Miski siin elus ei tule kergelt kätte ning vaja on näha vaeva eesmärkide saavutamiseks. Kuid paratamatult on kõige suurem vaevanägemine meil aga iseendaga. Oma sise- ja mõttemaailmaga. Rahu tegemine ning leppimine iseendaga, sellisena nagu me oleme. Olles teel oma sisemises maailmas, oleme me tegelikult ka rännakul selles reaalses maailmas. Kuid kas me teame eesseisvat teekonda? Kas me teame, kus kohas lõpeb reaalne maa ja algab Taevariik? Aga kas me ka tegelikult peaksime teadma seda, kus üks algab ja teine lõpeb ning mis jääb selle vahepeale? Me ei tea kõiki vastuseid ja ei peagi teadma, kuid meile piisab sellest, et Jumal teab ja muul polegi erilist tähtsust. Meie liigume ikka omasoodus edasi, suutmata midagi muuta.

Hea kirikuline! Koguja ütleb: „päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.“⁴ Päikeseloojangul sulavad maa ja taevas ühte, tuues meieni imelise vaatemängu valguse ja värvide vaheldumisest. Loojub päike on see, mis teeb ruumi ööle ning alustab hommiku saabudes taas oma ringkäiku. Kõik see kordub päev päeva, aasta aasta ja sajandite järgi. Nii on see kord maailma rajamisest peale seatud ja kõik käib oma kindla korra järgi. Ei ole siin maailmas midagi juhuslikku. Meie võimuses on lasta oma fantaasial lennata ja imeline oleks ju mõelda, et igatsetud Taevariik ongi seal, kus taeva ja maa sulavad kokku, luues taevalaotusele imelisi kirkaid värve. Kuid kas see kõik on ikka nii, seda me ei tea. Kuid kindel on see, et rännak igatsetud Taevariigi poole ei ole kindlasti mitte füüsiline ränkraske käimine või jooksmine, vaid see on rohkem vaimne, sõnadega seletamatud teekond. See on igatsus jõuda omamoodi tõotatud maale ja osa saada igavesest elus. Päevast päeva kestab rännak vaimsel kujul, kujundades meie iseloomu, meie emotsioone, mõjutades meie tegusid, suunates mõttemaailma ning läbisaamist kaasinimestega. Päeva lõppedes, kui päike annab kuule teatepulga üle, saab tänasest minevik, mis jääb seljataha, kuid samas seisab ees tulevik, mis on täis püüdlusi tulevase suunas.

Hea kirikuline! Kuskil kaugel, kus silmapiiril puudutab taevas maad, saab neist kahest justkui üks. See on midagi erilist, omamoodi kummalist, sõnadega seletamatut. Meid saadab igatsus, kuid kõigele vaatamata oleme me siiski juba täna Taevariigi kodanik siinses maailmas? Aga, kuidas seda mõista? Eksisteerimine justkui kahes maailmas korraga. Ei ole meist keegi Taevariiki oma silmaga näinud ega ka käega katsuda saanud. On see vaid pilt meie mõtetes ja ettekujutustes? Fantaasial on siin suur roll just selle pildi kujunemisel. Lisades selle juurde emotsioone, tundeid ja lemmikvärve. Kuid elada Taevariigi kodanikuna täna ning siin on võimalik üksnes tänu vaid Jeesuse Kristuse ennastohverdavale surmale ja imelisele ülestõusmisele. Just selle ennastsalgava ohverduse kaudu saame olla Taevariigi kodanikud nii siinses maailmas täna, kui ka kord tulevases. Ning kord saabub aeg, kus kõik muutub, kuid hetkel veel kestab rännak kohalejõudmise suunas. Veel on vaja kannatust ja aega.

Jeesus Kristus on kord öelnud: "mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel." Aga mida tänases maailma elav inimene palub Jumalalt? Kas tal on peas vaid isekad soovid ja mõtte või palub ta veel midagi? Eks igaüks teab, mida ta Jumalat palub, mida tegelikult vajab. Kuid Jeesus annab meile kindluse, et ükskõik, mida me tema nimelt Isalt palume, siis selle Ta meile ka annab. Kuid oluline ei ole paluda materiaalsete asjade pärast vaid olulisel kohal on ka hing. Oluline on paluda Jumala ligiolu ja kasitset eesseisval rännakul tulevase suunas. Seisame silmitsi igal päeval ohtude ja takistustega, mis vajavad ületamist ja milles võime loota ning toetuda Jumalale. Meile on vaja tuge ja kaitset, et teekond eesmärgini oleks võimalikult tasane. Seda saame paluda Jumalalt Jeesuse nimel, sest tema ei jäta meile palveid kuulmata, kuid meil tuleb õppida kuulama.

Hea kirikuline. Leonardo da Vinci on öelnud: „kui sa oled kord maitsnud lendu, jääd maa peal käies igavesti taevasse vaatama, sest seal oled sa olnud ja sinna tahad sa naasta.“⁵ Olles olnud kord kuskil, kus on hea ja rahulik, igatsed sinna ikka ja jälle tagasi. Me oleme Jumala juurest, sest Tema on meie Looja ja meie Lunastaja ning meis on suur igatsus pääseda kord Tema juurde tagasi. Rännates siin maises elus päikesetõusus eesseisva loojangu suunas on see, mis täidab hinged igatsusega jõuda kord värviküllase silmapiiri taha, sinna erilisse paika, kus igatsustes sulavad maa ja taevas üheks.

Aamen

1https://luuletus.ee/6070-aegade-igatsus
2www.tsitaadid.ee
3www.tsitaadid.ee 
4Kg 1:5-6
5www.tsitaadid.ee