Kristuse ülestõusmise püha jutlus (05.04.2026)

Jeesus Kristus ütleb Johannese Ilmutusraamatus: „ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“¹ Suur rõõm voogab täna üle maa ja ristirahva keskel kõlab rõõmus kuulutus, mis täidab meie hinge lootuse ja elevusega. Lõpuks on Jumala armastus meie vastu saanud Jeesuse ülestõusmises reaalse kinnituse. Patt on võidetud ning Pääste ja Lunastus kingitud. Kannatanud ja surnud Jumala Poeg on nüüd ülendatud oma Isa paremale käele. Ja nii kõlabki alanud rõõmupühal üle maailma ristirahva keskel rõõmus kuulutus: Kristus on surnuist üles tõusnud!

Hea kirikuline! Alanud rõõmupühadel küsib apostel Paulus: "aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk."² Aga kuidas mõista Pauluse öeldut? Kas saab üldse seada Jeesuse ülestõusmise kahtluse alla? Paulus juurdleb selle üle, et kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei saa olla ka Jeesus üles äratatud. Ja kui tema on üles äratatud, siis on järelikult olemas ka surnute ülestõusmine. Aga kas ülestõusmine leidis ka tegelikult aset? Kas tõesti tõusis Jeesus surnuist üles ja istub nüüd oma Isa paremal käel? Kristlastena pole meil tegelikult ju selliseid küsimusi ning me ei kahtle selle sündmuse toimumises. Kuid mõeldes teisest vaatenurgast, siis tegelikult mitte keegi ei saa tõestada Jeesuse ülestõusmist. Mitte ainsatki hingelist polnud sellel hetkel ja erilisel tunnil seda sündmust pealt nägemas. Luuka evangeelium jutustab sellest, kuidas hauale läinud naised leidsid tühja haua ja kohtasid kahte erevalgeis rõivas meest, kes ütlesid, et "mis te otsite elavat surnute juurest?"³ Naiste kohale jõudes oli haud juba tühi ja ülestõusmine toimunud. Aga ikkagi, kui mitte keegi ei näinud/kuulnud, kas siis saab üldse sündmus olla aset leidnud? Kas ei peaks olema selle tõendamiseks tunnistajaid? Kas saame ja tohime seada seda kõike kahtluse alla? Keeruline, kas pole, kuid kindlasti tohime ja peamegi alati esitama küsimusi, sest küsimused on need, mis panevad inimesi mõtlema. Küsimuste esitamine paneb meid mõtlema, asjaga tegelema, endasse vaadata ja vastuseid leidma. Sellega tegeledes me püüame jõuda kuhugi. Kuid eesmärgiks ei olegi vastuste andmine vaid mõtlemine ja tunnetamine, mille kaudu püüda jõuda vastusteni. Oluline on protsess vastuseni. Esitas ju ka Paulus küsimus – “kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?“⁴ Küsib ka Paulus, miks mõned kahtlevad ülestõusmises? Ei teadnud Paulus juba tollel sellele vastust, ei tea seda ka meie. Teadupärast on maailmas hulganisti neid, kes lihtsalt ei usu. Meie ülesanne ei ole neile selle pärast etteheiteid teha, vaid suunata ja juhatada, et nad jõuaksid usus ja Jeesuses Kristuses äratundmiele ning leiaksid tee nened südamesse.

Hea kirikuline! Täna särab kogu maa ülestõusmise rõõmus, sest surm on võidetud ja meile igavene elu kingitud. Alanud on justkui uus algus, uus võimalus. Ja nii sisaldabki meie igapäevane elu meie ümber erinevadi märke ja sümboleid, mida me sageli ei märka või ei oska lugeda. Ja nii me saamegi rääkida ülestõusmise valguses ühest ilusast sümbolist, millele me eriti ei ole mõelnud või mida me võib-olla ei teagi. Me räägime täna liblikast, kui ülestõusmise sümbolist. Just liblika kolme elustaadiumi tõttu- röövik, nukk ja liblikas, sümboliseerib see elu, surma ja ülestõusmist. Kui liblikas nukkub, siis on ta justkui riidesse mähitud elutu keha, millest aja täis saades väljub uus elu, elujõuline liblikas, kes lendab taevalaotusesse, andes niimoodi märku millestki uue saabumisest. Liblikas on ühtlasi ka tärkava looduse, uue elu ime, andes tunnistust aastaaegade uuest ringist, uuest algusest, kevade saabumisest. Ja nii on lood ka ülestõusmisega. Jeesus suri ja tema elutu keha maeti ning äratati siis Jumala poolt üles, andes tunnistus millesti uue saabumisest, uuest elust ning uuest algusest.

Liblikas, kui tunnistus nähtav eluslooduse uuest algusest, lendamas taevalaotusesse päikese suunas, tuues rõõmu ja andes märku saabuvast algusest. Mis toimus aga Jeesuse ülestõusmise hetkel, millel ei olnud ühtegi silma tunnistajaks? Aga, kas Juma oli sellel hetkel seal? Kas Jumal oli see, kes veeretas kivi koopasuu eest ära ja hüüdis Jeesuse välja ning võttis ta oma embusesse ning koos lahkusid nad taevasse? Kõlab ju tegelikult väga hästi ja ettekujutuses võiks see ju nii olla, kuid me ei tea, kas oli see nii või mitte. Olgu, kuidas sellega oli, kuid tegelikult polegi vaja kõike piinliku täpsusega teada, sest meile piisab meie usust ja meie veendumusest, et Jeesus Kristus on üles äratatud.

„Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed,“⁵ ütleb Jeesus Johannese Ilmutus-raamatus. Hea kirikuline! Täna rõõmustab kogu Kristlik kirik, sest surm on lõplikult võidetud ja Pääste toodud. Kõik kahtlused ja kõhklused peaksid meie hingest olema nüüdseks juba kadunud ning valitsema peaks üksnes rahu ja rõõm, sest täide on läinud Jumala lubadused. Jumala Poeg on kannatanud, surnud ja üles äratatud ja seda kõike vaid meie patuste inimeste pärast. See erakordne sündmus on meile tõestuseks selles, et ei tohiks kahelda asjades, mida oma silmaga ei näe, just nii nagu ei kahelnud naised tühja haua juures ja jüngrid naiste sõnades. Just samamoodi ei tohiks meie kahelda Jeesuse ülestõusmises. Meie usk on meie teejuhiks ning sillaks selle nähtava ja nähtamatu vahel. Tunnistab ju ka Pühakiri, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“⁶

Aamen

1Ilm 1:18
21Kr 15:13-14
3Lk 24:5
41Kr 15:12
5Ilm 1:18
6Hb 11:1