Lõikustänupüha jutlus (12.10.2025)

Hea kirikuline! Koguja ütleb: „tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.“¹ Aastaringis on suvest saanud sügis. Soojus on vaikselt taandunud ja maad võtavad juba külmad sügistuuled. Pilved on rasked, madalad ning hallid. Sajab ning päike näitab ennast üha vähem ja vähem. Kuid sügis ei pea ilmtingimata olema nukker, kurbusest kantud ja kurvameelsust esile toov, sest nii nagu igal aastaajal, nii on ka sügisel omad võlud. Märkame selgelt looduse ja selle elurütmi muutumist enda ümber. Puulehed vahetavad värvi ja rohelisest saab kirev punane ning lõõskav kollane ning mille viimaks rebib tuul puudelt ja lennutab kõrgusesse ja kaugusesse. Loodus hakkab sättima vaikselt talveuneks. Kuid samas tähistab sügis ka seda, et kevadel külvatud vili on küpseks saanud ning ka muud põllusaadused on valminud. Teadupärast on lõikustänupüha olnud läbi aegade maarahva seas üks rõõmus püha, kus anda tänu Jumalale kõige selle eest, mis meil on. Põhjus Teda tänada selle eest, et Ta on andnud piisavalt soojust, valgust ja niiskust tänu millele on saanud põllusaak valmida. Nüüd on aeg tänada Jumalat rohke armu ja õnnistuse eest.

Pühakirjas öeldakse: „kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal“². Kuid paratamatult peame tunnistama, et tänane maailm pole kindlasti mitte seesama, mis ta kunagi oli ning ka lõikustänupüha algne tähendus ning mõte on vajunud ajaloohämarusse. Sellest väga olulisest, rõõmsast ja tänulikkusest kantud pühast on saanud lihtsalt üks päev, kus räägitakse tänust. Kuna tänane inimene ei sõltu suuresti enam enda kasvatatud saagist, nii nagu oli see sada ja enamgi aastat tagasi, siis ei mõista me täna selle püha erilist tähtsust. Me teame seda, et iga inimene vajab elus püsimiseks füüsilist toitu aga seda ostame ju täna poest. Väga vähe on neid, kes kogu oma söögivaru kasvatavad ise. Alates vilja külvamisest kuni leiva küpsetmiseni. Kuid tegelikult on ju põllul kasvav tooraine lageda taeva all, tuulte ja tormide meelevallas. Liigne vihm, kuumus ja sageli ka põud teeb kasvatamise raskeks. Lisaks veel rändlinnud ja taimehaigused. Alates külvamisest on kogu põllul kasvav tooraine üksnes Jumala armu all ja ootab Temalt vaid kasvamiseks soodsaid tingimusi. Seega on igati ajakohane tänu Jumalale hoole ja abi eest.

Prantsuse filosoof Helvetius on öelnud, et "kui tahad olla rikas, ära kavatsegi oma varandust suurendada, vaid lihtsalt vähenda oma ahnust."³ Luuka evangeelium toob meie ette täna üsna tähendusliku loo rikkast mehest, kelle põld oli hästi vilja kandnud ja tal ei olnud enam kohta, kuhu oma saak koguda. Mida ta siis tegi? Ta otsustas lõhkuda maha aidad ja ehitada suuremad ja koguda sinna kõik oma vara. Selle mõtte tekkimisel sai liigne enesekindlus ja maine ahnus temast võitu. Ta oli veendunud, et suuremad aidad ja rohkem kogutud vara on see, mida ta vajab. Aga Jumal ütles talle midagi olulist: „aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.“⁴ Me teame seda, et varandus on vaid vahend oma eesmärgi saavutamiseks. Või siis täpsemini vahend oma tahtmise saavutamiseks. Tihti on ettekujutus, et omades rikkusi, saab selle eest osata kõike. Mingil määral on see ju ka õige, kuid tegelikult on asju, mida ei saa osta ka kogu maailma raha ja kulla eest. Kuid kas sa tead, hea kirikuline, mis on need nii väärtuslikud asjad, mida ka kogu maailma varanduse eest ei ole võimalik hankida? Me ei saa osta hingerahu, südamepuhtust, aega ja igavest elu. Me ei saa osta lõppematut õnne, edukust ja kuulsust. Need on asjad, mille väärtust ei saa mitte kuidagi rahas mõõta ja see ei ole ka vajalik. Me võime ju ihaldada paljusid asju, kuid, mis kasu me reaalselt nende omamisest ka saame? Miks me peame õhkama selle poole ja soovima kogu hingest seda, mis meil pole ning mille varjus me unustame selle, mis meil tegelikult on? Ei ole mõtet ehitada õhulosse ja püüda seda, mida nagunii kätte ei saa. Ole tänulik ja õnnelik selle üle, mis sul on, sest teadupärast on elu liiga lühike, et seda raisata petlikele unistustele, mis niikuinii jäävad püüdmatuks. Selge on see, et elu peab oleme mõtestatud ja sinna kuuluvad loomulikult ka unistused ja suunad, kuhu poole igati püüelda, kuid need peavad olema realistikud ning mida on võimalik ka saavutada.

Apostel Paulus ütleb: „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis“⁵ Jumal annab meile kõike rikkalikult, et meil poleks millestki puudus. Kuid kas ka meie anname Jumalale midagi vastu? Tema hoolitseb meie eest, kaitseb, varjab ja juhatab. Tema õnnistab viljasaaki, et vili valmiks ja leib jõuaks poodi ning selle kaudu meie toidulauale. Mida anname meie Jumalale? Mida meil on Talle anda? Me ei saa küll Jumalale midagi füüsiliselt anda, kuid oluline on tänu ja just tänase lõikustänupüha mõte seisnebki ju tänus. Tänu selle eest, mida Jumal meile on andnud. Tänu selle eest, millega Ta meid on õnnistanud. Põllumehed tänavad Jumalat soodsa ilma eest, mis aitas viljal ja muul põllusaadusel kasvada. Meil tuleb olla tänulik selle eest, mida saame ja tohime Tema armust vastu võtta. Me oleme täna tänulikud igaühe eest, kes tänasele jumalateenistusele on tulnud. Oleme tänulikud ka nende eest, kes täna mingil põhjusel ei jõudnud, kuid, kes oma mõtetes on ikka meiega. Me oleme tänulikud perede eest, kes koos lastega on täna tulnud, et osa võtta perejumalateenistusest ning alanud pühapäevakoolist. Me oleme tänulikud oma sõprade eest nii lähedal, kui ka kaugel. Ja kui järele mõelda, siis on tegelikult tänuks ikka päris palju põhjuseid.

Hea kirikuline! Apostel Paulus ütleb, et „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis“⁶ Tänane päev on kantud tänulikkusest ja tänust Jumalale kõige eest. Kuid kas me oleme rikkad Jumalas? Kas meis on neid väärtuslikke varasid, mille üle on Temal hea meel ja mis ei ole tingitud meie enesekesksusest, ahnusest ja iseksusest? Millist saaki sisaldab meie hingeait ja kas Jumal ka seda lõikus õnnistab? See küsimus peab jääma igaühe enda vastata, sest igaüks teab seda, mida ja mis kogustes on ta midagi oma hingeaita kogunud. Kas on see pilgeni täis või mahub sinna veel? Kas me hoiame kogu saagi kangekaelselt endale või oleme valmis sellest ka loobuma kellegi teise hüvanguks? Kas oleme valmis jagama? Sellele tasuks kindlasti mõelda.

Hea kirikuline! Apostel Paulus ütleb: „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis“⁷ Jumal hoolitseb meie eest ning annab meile kõik eluks vajaliku, kui meis on vaid usku temasse. Jumal ei hülga kedagi ega jäta hädasse, andes meile rikkalikult oma armu, et me oleksime rikkad headeks tegudeks. Et headusest ja hoolivusest kantud teod, armastus ja üksteismõistmine ning lugupidamine täidaksid meie hingeaidad ja, et me neid ahnelt endale ei hoiaks. Usk ja lootus on see, mis meid kõiges edasi viib. Märka teisi enda ümber ning leia tänule koht igas oma päevas.

Aamen

1Kg 1:6
2Ps 145:15
3www.tsitaadid.ee
4Lk 12:20-21
52Kr 9:8
62Kr 9:8
72kr 9:8