Nelipüha jutlus (08.06.2025)

Hea kirikuline! Pühakirjas öeldakse: "see ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand."¹ Me oleme rännakul kirikuaastas ning märkamatult on Jeesuse ülestõusmisest möödas juba 50. päeva, mis ühtlasi annab tunnistust sellest, et täna on põhjust olla rõõmus. 50. päeva pärast ülestõusmist annab tunnistust Nelipühadest, mis on ühtlasi kristliku kiriku sünnipäev. Me tähistame täna seda rõõmsat algust, seda hetke, kus kõik kord alguse sai. Kuulsime ju ka täna Apostlite tegude raamatust seda, "kuidas nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas."² Olles kõik koos, said nad osa erilisest Jeesuse poolt saadetud Vaimust, mis täitsin nende südamed ning pani ühtlasi aluse kogudusele. Me sammume hetkel aasta ilusaimas ja lootusrikkamas ajas - kevades, ajas, kus loodus saab uue alguse ning nii toobki Püha Vaim oma andidega elukülluse ja tärkamise.

„Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde,“³ nii kõlab näiliselt lihtne lause tänasest evangeeliumist. Aga, kas on see ikka nii lihtne, kui tundub? Kas tõesti pole vaja muud, kui vaid armastada Jumalat ja siis armastab Jumal meidki? Kindlasti on see kõike muud, kui lihtne, sest teadupärast on kellegi teise armastamine peale iseenda sageli just ületamatuks takistuseks. Veel enam, kui see keegi, keda armastada on silmale nähtamatu. Kuid, just siin tulebki meile appi Püha Vaim, kelle puudutus muudab nii mõndagi. Kuid ka siin ei saa loota vaid üksnes Püha Vaimule, kes teeb meie eest ära kõik töö. Kuid ka meie peame pingutama ja vaeva nägema. Peame ise olema muutusteks valmis, olema avatud meele ja südamega ning just siis saab Püha Vaim meis head tööd teha.

Hea kirikuline! Belgia luuletaja Maurice Maeterlinck on öelnud, et: „vaimuvalgus on valgus, mida me kunagi ei näe, aga mis aitab meil näha kõike, mis on olemas.“⁴ See mõttetera sobib hästi tänasesse Nelipühasse. Me räägime täna ju Pühast Vaimust, sellest erilisest, ainulaadsest ning kordumatust nähtusest. Pühakirjast me teame, et Püha Vaim valas Jeesuse jüngrite peale oma vaimu ning nad täideti selsamal hetkel julguse ja rõõmuga, tuues kaasa äratundmise ning selguse. Jeesus on küll nüüdseks oma Isa juures, kuid ta pole unustanud neid üksikuid, kurbi ja kartvaid jüngreid, kes temast maha jäid. Ning just selleks, et kartus saaks kaduda ning nende hing täituks kindlustundega ning neist saaksid julged Jumala sõna kuulutajad, selleks saatiski Jeesus nende juurde Püha Vaimu, kes muudab neid. Üsna kindlalt võib vast öelda, et kogedes Püha Vaimu erilist puudutust, mille tulemusena toimuvad märkimisväärsed muutused, saab alguse meis justkui uus elu. Silmad avanevad, uued vaatenurgad, uued arusaamad. Muutub meie käitumine ning suureti ka mõttelaad. Paljud asjad saavad selgemaks ja kaovad hirmud. Kuid kõik see saab toimuda vaid üksnes Püha Vaimu puudutuse kaudu.

Jeesus ütleb: „kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.“⁵ Hea kirikuline! Tänasel Nelipühal on meie pilgud suunatud eelkõige Pühale Vaimule ja tema erilisele tööle inimeste juures. Jeesus, lahkudes maailmast, saatis omade juurde Lohutaja, Kaitsja ja Pühitseja. Ta saatis Püha Vaimu, kes seisab meie kõrval ning vaikselt suunab õigele rajale. Kuid Püha Vaimust rääkides saameme tegelikult rääkida tema erinevatest avaldusvormidest. Johannese evangeeliumis võrreldakse Püha Vaimu puhta allikaveega ning öeldakse: „kes usub minusse, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Allikavesi on elav vesi, sest see ei seisa paigal vaid on pidavalt liikumises. Kogu aeg tuleb uut, värsket ja karget vett juurde. Sama lugu on ka Püha Vaimuga. Olles kogenud seda erilist tunnet, voolab see meist välja ning annab edasi värskust ja kustutab ühtlasi janu. Apostlite tegude raamatus aga võrreldakse Püha Vaimu hoopis tuule ja tulega, öeldes: „ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.“⁶ Teadupärast me ei näe Püha Vaimu. Me ei tea milline ta välja võiks näha, ei tea tema pikkust ega kaalu. Selleks ongi vaja kirjeldamatut asja võrrelda millegi sellisega, mida kõik teavad ja tunnevad. Võtame näiteks tuule. Kas me näeme tuult? Otseselt mitte, kuid samas me näeme tuult puudeokstes. Me näeme seda, kuidas tuul keerutab tolmu ja liiva ning kuidas tugev tuul murrab puid. Me näeme tuult mererannas, kuidas see laineid keerutab ja vastu kive loobib. Seda kõike me nimetame tuuleks, kuigi tegelikult tuult ennast me ei näe. Me näeme seda, milles ta väljendub ja mida see korda saadab. Me tunneme tema õrna ja sooja puudutust mõnusal suvepäeval. Külma ja samas torkivat paitust talvel. Ning saame osa tema räsivast ja lõhkuvast rammust sügistormides. Seega ongi päris kohane võrrelda tuult Püha Vaimuga, sest ka Püha Vaim on oma olemuselt nähtamatu, kuid võib käituda leebelt ja muuta inimesi. Kuid samas võib näidata oma rammu, saavutamaks eesmärki. Kõigele lisaks võib Püha Vaim võib olla ka sütitav ja kõrvetav nagu tuli.

Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus: „rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“⁷ Me elame maailmas, kus pidavalt midagi otsitakse. Kogu aeg on millestki puudu ning ollakse alati rahulolematud sellega, mis hetkel on. Ikka ja jälle on midagi vaja. Kas me oleme pannud tähele, et väga sageli räägitakse sellest, et vajatakse rahu ja vaikust. Aga, milles see rahu ja vaikus väljendub? Kas meie elus on piisavalt vaikust ja rahu? Kas meil on piisavalt aega iseendale, oma mõtetele, aega oma pisikese sisemaailma jaoks? Meie ise saame teada seda, kui palju me hindame aega enda ümber ja kui palju raatsime seda kulutad iseendale tegelemaks omaenda sisemaailmaga. Kuid ka rahu otsingul on meile abiks Püha Vaim. Rahu südamesse tuleb siis, kui me oleme teinud vaherahu iseendaga. Oleme kõrvale heitnud selle, et me peame olema teistest paremad ja peama saavutama palju. Püha Vaimu puudutus on see, mis saadab meie hinge rahu ja siis tunneme, et me ei vajagi midagi muud. Siis oskame võtta aega iseenda ja oma lähedaste jaoks. Tunda rõõmu igast päevast ning sellest, mis meid ümbritseb.

Hea kirikuline! Belgia luuletaja Maurice Maeterlinck ütles kord, et: „vaimuvalgus on valgus, mida me kunagi ei näe, aga mis aitab meil näha kõike, mis on olemas.“⁸ Püha Vaim on igas allikavees, igas tuuleiilis ja igas tuleleegis. Püha Vaim liigutab pekslevaid merelained vastu kive ning raevukalt murrab puid sügistormides. Püha Vaim tuleb oma leebusega meie ligi, nagu soe suvepäike, paitades õrnalt ning soojalt meie põski. Seega on Püha Vaim alati meie ligi, olles kohalolev igas õhu liikumises Varjamas, kaitsmas ning saatmas kõikidel eluhetkedel ning rännakutel. Me ei ole üksi, vaid nähtamatult, kuid tuntavalt on Püha Vaim iga päev meie kõrval, tuues meie hinge rahu ja kindlustu.

Aamen

1Sk 4:6b
2Ap 2:1-3
3Jh 14:23
4www.tsitaadid.ee
5Jh 7:38-39
6Ap 2:2-3
7Jh 14:27
8www.tsitaadid.ee