Nelipüha jutlus (24.05.2026)

Hea kirikuline! Tänasest kirjakohast, mis on meile antud Apostlite tegude raamatus, leiame üsna võimsa kirjeldus Püha Vaimu tuleku kohta. Meile räägitakse tugevast tuulest, mis täitis koja, ja ruumis viibijate peale laskuvatest hargnevatest tulekeeltest, ning sellest, et kõik täideti Püha Vaimuga.

Ning just tänasel Nelipühal on meie pilgud suunatud Püha Vaimule ja sellele, mis sai jüngritele osaks. Nelipühade aega arvestatakse just sellest, täna kuuldud Apostlite tegude raamatu kirjakohast, kus kirjeldatakse Püha Vaimu väljavalamist, mis toimus Kristuse ülestõusmisele järgneval juutide nädalatepühal ehk siis nelipühal. Teadupärast on Nelipüha viiskümmend päeva pärast Ülestõusmispühi ja ühtlasi tuleb sellest ka püha nimi, mis on kreeka keeles pentekoste ehk viiekümnes. Kristlike nelipühade keskpunktis ongi just Püha Vaimu läkitamine ning tema tegevus, samuti algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine ning just apostlid olid need, kes ristisid Nelipühadel esimesed kristlased.

Pühakiri räägib meile täna sellest kuidas kord taevast tuli tugev kohin, mis sarnanes tugeva tuule puhumisele. See oli see eriline hetk, mil jüngrid täideti Püha Vaimuga. Aga mõtleme täna korra helide peale, oli ju ka Püha Vaimu tulek seotud tugeva kohinaga ehk siis heliga. Me teame, et meid ümbritseb iga päevaselt väga palju erinevaid helisid, nii tugevamaid, kui nõrgemaid. Kuid kas me oleme kunagi hetkeks oma argipäeva asekeldustes peatunud, jäänud seisma ja lihtsalt kuulanud? Kuulanud ümbritsevaid helisid? Ja mida me siis kuuleme? Eks see, mida kuuleme, oleneb sellest, kus keskkonnas me parasjagu viibime. Kuid meid ümbritseb iga päev inimeste jutuajamine, raadio, televiisor, loomade ja lindude hääled, erinev muusika, autode mootorimüra jne. Need kõik on helid, mis on üks osa meie elust, saades märkamatult justkui tasuatmüraks, sest selles igapäevaste helide rägastikus oleme õppinud kuulma vaid vajalikul hetkel just vajalikke helisid.

Hea kirikuline! Me oleme igapäevaselt harjunud helidega, kuid lisak neile on veel midagi, mida me tegelikult väga vajame. Midagi sellist, mis kannaks meie mõtteid, meie emotsioone. Aitaks jõuda selgusele, aitaks otsuseid langetada. Selleks on vaikus, kogu oma salapäraga. Ja nii on ju õigus Saksa kirjanikul Erich Maria Remarqu'l, kes on öelnud et "vaikus on alati midagi rohkemat kui torm."¹ Teadupärast on ju torm oma olemuselt küll võimas, lennutades katuseid, murdes puid ja pillutades laineid kaljude vastu. Olles oma iseloomult lärmaks, mille tulekust kuulevad kõik. Kuid aga vaikusega on lood vastupidi. Vaikus kõnetab oma vaiksel moel, andes rahu, kuid vahel võib olla ka omamoodi lämmatav ja valmistades suuri piinu. Vaikus on see, mida sageli kardetakse, sest ollakse harjunud igapäevaselt ümbritseva müraga. Ja kui siis tekib korraga vaikuse hetk, siis ei oska sageli käituda. Muututakse ebakindlaks, kohmetuks, tekib piinlikus jne. Kuid kindlasti mitte ei ole vaikus inimese vaenlane, keda peaks kartma. Vaikusel on omamoodi suur jõud ja mõju, sest vaikuses on midagi sellist, mida me tegelikult sõnadega seletada ei oska. Me peame seda ise kogema, sest sageli räägib vaikus rohkem, kui tuhat heli. Raamatus "Vaikuse muusika", mis räägib maailmakuulsa pimeda laulja Andrea Bocelli elust ja tema muusikuks kujunemise loost, ütleb miljonite poolt armastatud laulja, et „armastus on salasõnum, mis peitub iga minu lauldud noodi taga. Armastus on põksuvate südamete imeline harmoonia ja jumalik muusika, mis sosistab meile vastu igast VAIKUSEST.“² Ja tegelikult nii ongi, sest vaikuse kannab vaikselt meie mõtteid ja tundeid. Kõnetada ja õpetada kuulama ka seda, mis esialgu tundub kuulmatu.

Ka Püha Vaimu tulekuga on ju seotud omad helid. Öeldakse ju apostlite tegude raamatus, et „taevast tuli kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud“³. Jeesuse poolt jüngritele saadetud Püha Vaim muudab nad julgeks ja kartmatuteks ja nüüd võisid nad minna laia maailma evangeeliumi kuulutama. Kuid ka Jumala tulekut või tema ilmumist on seostatud helidega. Juba teises Moosese raamatust võime lugeda, et: „kolmandal päeval, kui hommik oli saabunud, sündis, et hakkas müristama ja välku lööma: mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees.“⁴ Siia kõrvale võime tuua esimesest kuningate raamatust, kus Issanda sõna ütles Eeljale: „mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!“ Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.“⁵ Me kõik teame, et Jumal on kõikvõimas. Me teame, et Tema käes pole mitte miski ja mitte kunagi võimatu. Lisaks teame ka seda, et Tema käes on jõud ja võim ja Ta võib korda saata suuri ja enneolematuid asju. Paratamatult oleme me harjunud Jumalat ette kujutama nii, et Tema tuleku eel toimuvad suured sündmused ja teod. Nagu Siinai mäel hakkas müristama ja välku lööma. Ei oskagi me ju Jumala tulekut teistmoodi ette kujutada. Tema on suur ja võimas ja Tema võimuses on purustada kaljusid ja käsutada tuuli ning merd. Tema sõna peale loojub päike ja taevasse tõuseb kuu ning kõrbest võib saada lopsakas rohuaed.

Kuid kas meie ettekujutustes võiks mahtuda ka see, et Jumal võiks tulla hoopis vaikselt ja tasa? Et enne tema tulekut ei juhtugi midagi. Ei olegi suuri sündmusi ja märke sellest, et midagi hakkab juhtuma. Kuningate raamatus leiame kirjelduse tugevast ning võimsast tuulest, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid ning see käis Issanda ees. Ja tuule järel tuli maavärisemine, kuid Issandat ei olnud ei tuules ega maavärisemises. Üheski vägevas loodusnähtuses ei olnud Issandat, ja siis öeldakse meile: „ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“⁶ Jumal võib tulla väga vaiksel moel, isegi sellisel moel, mida me ette ei kujutagi. Jumal võib tulla vaikses sahinas, selliseski, mida me kuulda ei pruugi. Sageli mõeldakse, et miks Jumal meid ei kuule, kuid tegelikult ei pruugi meie Teda kuulda. Oma palveteski ei pruugi me Jumalat kuulda, sest me ise räägime liiga palju ja ei oska lihtsalt kuulata. Liigse müra tõttu ei oska me sageli eristada Jumala vaikset sosinat muust taustamürast. Vaikust ongi vaja selleks, et kuulda seda, mida Jumal meile räägib. Jumal ei karju, ta ei tõsta oma häält ja kindlasti ei taha meist üle rääkida. Meie peame Tema üles leidma ja õppima kuulama.

Hea kirikuline! Hinnake vaikust, mis oma erilisel moel kõnetab, sest ka vaikuses sünnivad suured teod. Püüdkem igapäevasest mürast hoolimata kuulata vaikust, sest selles erilises vaikuses võib kuulda Jumala vaikset sosinat.

Aamen

1www.tsitaadid.ee
2https://rahvaraamat.ee/et/raamatud/biograafiad-ja-memuaarid/muusika/vaikuse-muusika/1767801
3Ap 2:2a
42Ms 19:16,18
51Kn 19:11
61Kn 19:12b