Paastuaja 2. pühapäeva jutlus (01.03.2026)

Hea kirikuline! Kirikuaasta on oma sammud seadnud paastuaega, mis on ju patukahetsuse ja meeleparanduse aeg ning ühtlasi on meeleparandus ju kristliku elu lahutamatu koostisosa. Me vajame kogu aeg Jumala armu ja andeksandmist. Ja just nüüd ongi õige aeg seada asjad iseendas korda, leida üles oma vead ja nendega tegeleda, et me siis paastuaja lõppedes oleksime valmis suureks ülestõusmispühade rõõmuks.

Taaveti laulus öeldakse: “Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Jumal, sind ma ootan kogu päeva! Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!”¹ See on laul täis usalduse ja lootuse panemisest Jumalale. Temale kõiges toetumisest, lohutuse otsimisest, abi palumisest ning juhtimist. Ja nii ongi lootmine panemine Jumalale ja Temale kõiges toetumine on see, mis näitab meie usku Jumalasse, uskumine Tema olemasolusse ja kõikvõimsusesse. Aga, kas Sa mäletad veel seda, mida ütles Jeesus meile tänases evangeeliumis? Ta ütles midagi ilusat ja näiliselt ju üsna lihtsat: “kõik on võimalik sellele, kes usub”.² Kuid kas on see nii lihtne, kui paistab? Mõelgem sellele. Aga tänane evangeelium toob meie ette kurjast vaimust vaevatud poisi loo. Teadupärast ei suutnud mitte keegi poissi tervendada ja seda isegi mitte Jeesuse jüngrid. Aga miks? Miks keegi ei suudetud? Sellel oli tegelikult lihtne põhjus ja viitas ju Jeesus ise sellele, et seda vaimu saab välja ajada vaid palve ja usuga. Ja nii ongi ju palve ja usk kõige aluseks, millele kõik muu toetub. Evangeeliumilooski tunnistas poisi isa, et ta usub Jeesusesse ja sellesse, et Jeesus suudab tema lapse terveks teha ja on ju siingi aluseks isa usk. Ja nii ongi siiral usul ja tugeval palvel suur mõju ja vägi.

Palve ja usk. Me teame, et Jeesus võitles pimedusejõudude vastu nii haigeid tervendades kui patte andeks andes. Kuid see ei olnud sugugi nii lihtne tegevus vaid selles liitusid nii usk, kui ka palve, moodustades ühe ja kindla terviku. Ja nii kuuluvadki need kaks seotult ja tihedalt kokku ning neid tuleb alati vaadelda koos. Palve ei saa eksisteerida ilma usuta ja usk ilma palveta. Me ei saa paluda Jumalat, kui me ei usu Jumala olemasolusse. Ja kui me palvetame, siis järelikult me usume.

“Kõik on võimalik sellele, kes usub,"³ ütleb Jeesusus meile. Kuid kas Sa hea kirikuline, oled küsinud iseendalt, et mis on see, mida ma tegelikult usun? Tundub lihtne, kuid pole? Aga kas ikka on? Me oleme kristlased, käime kirikus ja peame lugu Pühakirjast. Kristlastena me usume Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse, meie Lunastajasse. Usume seda, et surm pole lõplik ja kunagi saame osa ülestõusmisest. Samuti on ka palvel meie igapäevases elus olulisel kohal ning me usume armastusse ja headusesse. Lisaks sellele me armastame oma ligimest ja tahame aidata neid, kes on hätta sattunud ja vajavad abi. See kõik on ju kristlastele kohane käitumine, kas pole? Kuid kas see on kohane käitumine ka minule? Kas ma tegelikult ka käitun igapäevaselt nii nagu on kristlasele kohane või teen seda vaid siis, kui teised näevad ning muul ajal ei pane abivajajat tähele ja ei salli üldse oma ligimest? Need on üsna keerulised teemad, mis nõuavad ausust ja seda eelkõige iseeda vastu.

Ütles kord Jeesus haige poisi isale, et “kõik on võimalik sellele, kes usub”⁴, Usk on tore ja uskumine hea tegevus, kuid mida me siiski usume? Mida sellele vastata, kui keegi nii küsib? Esimese asjana vastatakse, et Jumalat ma ei usu, kuid usun, et keegi/miski on kuskil olemas. Aga kindlasti ei ole selle nimi Jumal. Aga kellesse või mida me usume? Saatusesse? Iseandasse? Headusesse ja armastusse­? Helgesse tulevikku? jne. Tuttavad vastused, kas pole, sest usun, et igaüks on neid vastuseid kuulnud oma tutvusringkonnas. Loomulikult ei käi see kõikide inimeste kohta, kuid paljude kohta siiski. Kuid teinekord on usk seotud hoopis hirmuga seda tunnistada ja salgamine tundub palju lihtsam. Väietakse, et usutakse mingisse müstilisse olevusse, keda pole näha, kuid ollakse veendunud, et kindlasti mitte pole selle olevuse nimi Jumal. Aga olgu sellega kuidas on.

Ameerika kirjanik Harriet Beecher Stowe on öelnud, et "pole usklikumaid inimesi kui ebausklikud." ⁵ On ju selles omajagu tõtt, kas pole. Me elame praegu sellisel ajastul, kus inimesed kaugenevad üha enam Jumalast, kirikust ning oleme kuulnud ka seda, et eestlasi peetakse kõige vähem usklikumaks rahvaks. Aga, kuidas saab asju nii must-valgelt vaadata? Mitte keegi ei tea täpselt seda, kui palju on täpselt uskujaid ja kui palju mitteuskujaid. Üks asi on statistika, erinevad uuringud ja küsitlused. Kuid millegipärast ma arvan ikka seda, et tegelik olukord on hoopis teistsugune, sest me ei tea seda, mida inimesed oma sisemuses mõtlevad, tegelikult tunnevad ja arvavad. Siin mängib olulist rolli ka rahvuslikku eripära ja tagasihoidlikkust. Oma loomult oleme kinnised ja ega usu teemadel eriti rääkida ei taheta, veelvähem sellest avalikult tunnistada. Vaadates ajalugu, siis teame ju seda, et aegade algusest peale on inimesed midagi uskunud. Olgu selleks siis Jumal, loodus, erilised puud, kivid või allikad, kuid see kõik on uskumine millegisse kõrgemasse väesse. Uskumine asjadesse, mida on peetud oluliseks ja eriliseks ja mida on samuti antud edasi põlvest põlve. Usk on läbi aegade olnud eestlastel olulisel kohal ja võib-olla ei antud usu mõistele tollal ajal sellist konkreetset selgitust või tähendust nagu me seda tänasel päeval teeme.

Hea kirikuline! Kõik meie ümber on paratamatult muutumises. Ajaga muutuvad inimesed ja inimestega traditsioonid. See, mida pidasid kord oluliseks meie esivanemad, on kahjuks tänaseks suuresti just ajaloohämarusse vajumas. Oma kinnise iseloomu poolest ei taheta rääkida usuga seotud teemadest. Enne ollakse valmis avalikult rääkima oma kõige suurematest saladustest ja kõige sügavamatest ja isiklikematest teemadest ja tunnetest. Kuid usk sinna alla ei käi. Seda peetaks isiklikuks, puutumatuks ja hoitakse ülimalt salajas. Usk on küll igaühe isiklik teema aga samas ei ole see ju mingi kole kuritegu meie hingel, mida peab kõigest jõust varjama.

“Kõik on võimalik sellele, kes usub”⁶, ütles Jeesus. See Jeesuse lihtne ütlus ei ole jäänud ajalukku vaid kehtib ka täna ja tänaste inimeste juures. Kõik asjad õnnestuvad, kui vaid nende õnnestumisse on usku, mis on kõige alus. Kui usume, siis saavutame selle, mida tahame. Kuid samas jääb ainult usust väheseks. Usuga peab liituma palve, sest need eksisteerivad lahutamatult koos. Usus ja palves Jumala poole pöördudes on kõik võimalik. Ütleb ju Jeesus ise, et kõik on võimalik sellele, kes usub.

Aamen

1Ps 25:4-6
2Mk 9:23b
3Mk 9:23b
4Mk 9:23b
5www.tsitaadid.ee
6Mk 9:23b