Paastuaja 3. pühapäeva jutlus (08.03.2026)

Hea kirikuline! Tänase pühapäeva ladinakeelene nimetus on Oculi, ehk silmad ja tuleb see päeva psalmis, kus öeldakse "mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja."¹ Pühakirja jutustused kurjade vaimude väljaajamisest liituvad eriliselt just kolmanda paastuaja pühapäevaga. Algkirikus oli aga just Ülestõusmispühadele eelnev aeg ristimiseks ettevalmistumise aeg ja sellega liitus eksortsism kurjuse võimu väljaajamiseks. Tänase pühapäeva teema haakub aga esimese paastuaja pühapäevaga ja kutsub mõtlema sellele, kelle poolel ta seisab.

Hea kirikuline! Meie ees on täna Johannese Ilmutusraamatust Kristuse läkitus Laodikeia kogudusele. See on ainus kiri Pühakirjas, mis on kirjutatud sellele kogudusele. Piiblientsüklopeediast saame teada, et Laodikeia oli linn, mis asub tänapäeval Türgi lääneosas. Linn asus kahe suure ja tähtsa kaubatee ühinemiskohal. Linn oli jõukas ja tulenes see kauplemisest. Selles piirkonnas valmistati läikivast mustast villast riiet ja ravimeid. Vesi juhiti linna torude kaudu kaugemalolevatest allikatest ning kohale jõudes oli vesi veel isegi leige. Tundub, et tegemist oli toreda ja üsnagi jõukal järjel oleva linnaga. Aga nagu me võime märgata, siis pole see niisama tervitav, lihtne ja lõbus sõbrakiri vaid tegemist oli etteheitva kirjaga, Kristuse etteheidega kogudusele. Ega me täpselt ei oskagi öelda, miks Kristusel oli vaja neid manitseda, kuid me võime oletada, et see oli tingitud nende elukorralduse pärast. Olid nad ju jõukad ja võib-olla olid unustanud olulised ja elulised käitumisudelid. Unustanud oma ligimese, armastuse ja hoolimise ning maad olid võtmad hoopis rikkuste ja varandustega seotud ohud. Võib-olla olid nad muutunud oma käitumises tuimaks ja ükskõikseks, sest ega muidu poleks Kristus öeldud, et „ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum."² Tunneb ju ka apostel Paulus nende pärast muret, öeldes kirjas koloslastele, et “ma tahan, et te teaksite, kui suur võitlus on mul teie ja laodikeialaste pärast ning kõikide pärast, kes mind ennast ei ole näinud.”³

Ütleb Jeesus Pühakiris: „ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd sa oled leige,“⁴ Mida selle lausega täpselt seal antud hetkel ja antud situatsioonis mõelda võidi, seda me täna ei tea, aga meie võimuses on seda oletada. Meile räägitakse külmast, kuumast ja leigest olemisest. Mõte on selles, et vaja on olla kindel ja selge. Näiteks me teame ju seda, et nõudepesemiseks on vaja kuuma vett, sest külma veega ei saa nõusid puhtaks ning janu ei kustuta soe vesi vaid külm. Ja nii mõeldaksegi selle kirjakohaga seda, et külm ja kuum ei vastandu vaid nad asuvad ühel poolel ja leigus on see, mis seisab nende vastu. Võib-olla on siin tegemist just selge ja ähmase vastandamisega. Külm ja kuum on selles kontekstis mõlemad head, olles mõlemad üsna selged ja konkreetsed, kuid leige on seevastu eelkõige halb, sest see pole üks ega teine.

Me kõik teame, et Jeesus on öelnud, et "ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!"⁵ Eks ole see tegelikult kõikide asjade tegemisega nii. Iga asja, mille ette võtame, peab olema tehtud südamega, kirglikult ja tuliselt. Peame olema täis tahet, usku ja valmidust võtma vastutust. Ei tohiks kahelda valitud raja õigsuses, vaid julgelt ja vastutust võttes valitud teed edasi sammuda, mitte seljataha vaadata ja kahetseda. Kuid paratamatult on kahtlused need, mis hävitavad hinge. Jumal näeb kõiki meie mõtteid ja teab, kuidas ma panustame ning mida tegelikult soovime ja tahame. Teadupärast on inimesel justkui mitu palet, mida kasutab vastavalt vajadusele. Ühte näitame siis, kui viibime inimeste keskel ja teine on see, kui oleme omas kindlas ja turvalises keskkonnas. Kuid sageli on ka see, et mingis eluetapis võib saada ükskõiksus meist kõigist võitu. Rasked katsumused, probleemid ja mured panevad meid proovile ja võivad muuta tuimaks. Kuid tegelikult ongi kõige hullem just ükskõiksus, sest see pole ei üks ega teine. See ei ole positiivne ega ka negatiivne vaid asub kuskul seal kahevahel. Kuid olgu olukorrad millised tahes, ei tohiks lasta ükskõiksusel meist võitu saada. Oluline on omada asjadest oma arvamust ja mitte teha teiste tahtmise ja nägemuse järgi. See on küll teinekord kergem variant, sest siis ei pea ennast mõtlemisega liigselt vaevama, kuid samas pole see ju meie nägemus ega meie mõtted.

Hea kirikuline! Tänasest Johannese Ilmutusraamatust jäi kuidagi eriliselt kõlama lause „keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“⁶ See võib ju esmapilgul tunduda kuidagi kurjana või hirmutavana, sest sõna karistus tekitab sageli just negatiivseid emotsioone, kuid samas ei ole see ju nii. Sellest lausest peegeldub aga suur hool ja armastus, sest ütleb ju Jeesus, et "keda iganes mina armastan". See lause peaks kõnetama meid ka tänasel päeval, sest teadupärast kellestki hoolimine tähendab ka vajadusel tema korralekutsumist. Me armastame ja hoolime oma lähedastest, kuid kui me aga näeme, et nad käituvad selgelt valesti, siis on meie kohus seda neile öelda, sest me hoolime ju neist. Hoolimine ja armastus ei tähenda seda, et me kõik vaikides heaks kiidame ja seda isegi siis, kui näeme, kuidas meie kallid endale liiga teevad. Just hoolimine ja armastamine tähendabki kindlat sekkumist, kuidgi kahjuks seda teinekord ei mõisteta. Ei mõisteta seda, et soovime ju oma kallitele ainult head ja meile läheb korda nende käekäik. Sageli peetakse seda oma nina toppimist teiste asjadesse ja tõlgendatakse hoopis pahatahtlikult. Ma usun, et oleme seda vast kõik kogenud. Kuid ärgem unustagem seda, et ka Jumal armastab ja hoolib meist, sekkudes iga päev meie ellu, koputades meie südametunnistusele. Jumala karistamiseks võime pidada südametunnistuse piinu, mida tunneme siis, kui oleme käitunud valesti. Kui pole kuulda võtnud teiste soovitusi ja oleme kangekaelselt oma sihti ajanud. Südametunnistuse piinad on teadupärast tugevad, valusad ning hinge matvad. See on märk sellest, et oleme langetanud valesid valikuid ja Jumal kutsub niimoodi meid korrale. Teinekord võib olla aga korralekutsumise või manitsemise märgiks jällegi eelaimndus, mis annab märku sellest, et parem on mingi asi üdse tegemata jätta, sest selle tagajärg kahjustab meid. Meil tasub kõiges kuulata oma südamehäält, sest selle kaudu kõneleb Jumal meiega, vajadusel manitsedes ning hoolides ja armastades.

„Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust,“⁷ütleb Pühakiri. See tuletab meile meelde, kui ühtlais manitseb olema oma valikutes täiesti kindel ja mitte kahtlema. Peame oma seisukohtades ja arvamustes olema püsivalt kuumad või siis järjekindalalt külmad, kuid mitte kunagi tuimalt leiged, sest leigus on see, mis surub meie oma tahte maha, muutes meid tuimalt ükskõikseks.

Aamen

1Ps 25:15
2Ilm 3:15
3Kl 2:1 
4Ilm 3:15-16a
5Lk 9:62
6Ilm 3:19
7Ilm 3:15b-16