Suure Reede jutlus (03.04.2026)

Pühakiri ütleb: "olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas".¹ Jeesuse Kristuse kannatuste teekond on nüüd lõpule jõudnud. Kiri täide läinud ja süütu veri patuste eest valatud. Ka meie teekond koos Jeesusega on jõudnud nüüd Kolgatale ja meie pilgud ainiti suunatud ristile, kus kogeme ehedalt Jeesuse kannatusi ja elame täna tõsiduses ning leinas. Jumala Tall on ohverdatud ning Pääste ja Lunastuse tee sellega avatud.

Hea kirikuline! Me seisame täna aasta kõige vaiksemas ja tõsisemas päevas, erinedes aasta teistest päevadest just oma lihtsuse ja tagasihoidlikkusega. Jeesus on Kolgatal, et läheks täida Jumala kavatsused, kuid ta ei ole seal üksi vaid meie seisame tema kõrval oma mõtetes ja tunnetes, püüdes mõista asetleidnud sündmusi. Päeva tõsisele olemusele vaatamata ei tohiks lasta kurbusel võitu saada. Me mõistame seda, et juhtunu oli ebainimlik ja mõistusevastane, sest hukati patuta ja täiesti süüta inimene. Hukati ju Jumala Poeg, kelle Jumal oli siia maailma saatnud oma armastuse märgiks, et meid üksteisega lepitada ning kinkida meile midagi ülimalt väärtuslikku, igavene elu. Asetleidnud sündmustele vaatamata ei ole tänane päev löödud üksnes vaid kurbuse märgiga vaid tänasel päeval on oma kindel sõnum meile kõigi jaoks. Ja see on rõõmus sõnum keset hetkelist sünget ebaõiglust. See on oma olemuselt läbinisti rõõmus sõnum sellest, et Jeesuse Kristuse kannatused ja surm ei ole olnud asjata. Vaid see surm toob lepituse Jumalaga ning igavese Pääste ja Lunastuse.

Pühakiri tunnistab, et "olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas"². Pühakiri ütleb, et Jumala Poja kuulekus tuli kannatuste kaudu. Et Jeesus õppis kuulekust osaksaaanud kannatuste läbi. Aga me teame seda, et Jeesus oli ju terve elu kuulekas oma Isale. Talle oli algusest peale teada ülesanne, millega ta siia maailma oli saadetud ning nurinata sammus ta sellele kõigele vastu. Meie eest jääb küll varjule Jeesuse sisemine maailm, tema tunded ja südame võitlused selle ülesande vastu, kuid nurinata oli ta kuulekas oma Isale viimse tunnini. Kuid selline kuulekus on midagi harukordset, sest tingimusteta kuulekus näitab oma ju mina salgamist. Täielikult pühendumist ja allumist Isa tahtele, jättes ennast kõiges tahaplaanile. Seades esikohale vaid üksnes Isa tahtmine. Palvetas ju Jeesus Ketsemani aias öeldes: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!"³ Ka kõige viimasel minutil palvetades oma Isa poole rõhutab Jeesus ikka Tema tahet, salates enda oma.

Isa tahe, ettemääratus, Päästmine ja Lunastus on meeletult raske koorem Jeesuse õlgadel, mis saatis kogu tema elu suunaga risti poole. Õpetas ta ju sageli oma jüngritele seda, mis seisab ees ja milleks on see kõik vajalik. Õppida kuulekust, mis viib võidule. Aga küsigem endalt, kas läbi enda kannatuste õpime ka meie kuulekust? Kas me saame kannatuste kaudu kuulekaks Jumalaleja Tema tahtele? Sellele on ääretult keeruline vastata ja kas peamegi? Teame ju seda, et elu veeretab meie kõigi teele takistusi, suuremaid ja väiksemaid komistuskive ja kannatusi, mis tuleb ületada. Oli seda kõike ju ka Jeesuse elus. Kuid saatuse saadetud takistused meie teel ei ole vast pahatahtliku eesmärgiga, vaid ikka selleks, et me mõistaksime ja jõuaksime äratundmisele, et me käituks jüngrite moodi, kes ei osanud hinnata Jeesust enda kõrval ja kes ei mõistnud Jeesuse räägitut tema lahkumisest ning eessesivatest sündmustest. Et me oleksime targemad, usuksime ja vaataksime alati Jumala suunas ja teeksime Tema tahtmist.

Pühakirjast ütleb: "ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani."⁴ Alandus ja kuulekus saatis Jeesust kuni viimase hetkeni. Kuidas on lood nende teemadega meis endis, teab igaüks ise. Aga tänasel päeval, mis on oma olemuselt rahuliku ja tagasihoidliku iseloomuga, annab meile võimaluse vaadata neid asju oma vaatenurgast. Need ei ole kaugeltki lihtsad teemad, kuid samas iga kristlase jaoks vajalikud. Vaja on heita pilk iseenda sisemaailma ja mõelda kas ja kellele oleme kuulekad? Kas me suudame oma olemuselt olla alandlikud või oleme jäigad ning paindumatud? Üksi liikujad ja mitte kellelegi kunagi alluvad? Kas me saavutasime kuulekuse Jumalale iseenda alandamise kaudu? Keerulised küsimus, millele valmis vastuseid ei ole. Iseenda alandamine ei ole lihtne ja seda veel tänases maailmas, kus me sõltume sageli just liiga palju teiste arvamusest. Kuid meie olemus ja suhtumine vajab muutust ja seda saame teha läbi enesekindluse leidmise ja keskendumise tõeliselt olulistele asjadele. Asjadele, mis on ka päriselt olulised minu jaoks. Kuid samas me teame ka seda, et mitte keegi meist, patustest inimestest selles tänases reaalses ja materiaalses maailmas ei suuda olla sama alandlik nagu oli seda Jeesus. Vast on see tingitud sellest, et me ei ole jõudnud nii sügavale Jumala tundmisele, et suudaksime täiesti ennastsalgavalt käituda. Et me suudaksime täielikult loobuda oma minast ja teha kõike vaid nii nagu tahab Jumal. Me ei ole täiuslikud ja Jumalgi teab seda, kuid püüdmine paremuse ja kuulekuse suunas, on samuti edusammud.

Hea kirikuline! Pühakiri tunnistab, et "kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad."⁵ Jeesus maapealene teekond on lõppenud Kolgatal, Isa antud ülesande täitnud, ennast patuste pärast surma antud ning uskujatele Pääste ja Lunastus kingitud. Kuid see kurbus möödub peagi ja võidustsema jääb rõõm ning tänulikkus. Siiras tänu Jumalale, et ta pole omasid hüljanud ja on oma armastuse märgiks saatnud oma ainsa Poja siia ebatäiuslikku maailma, kes ennastohvedava surma läbi on toonud Pääste ja Lunastuse kõigile neile, kes Temasse usuvad.

Aamen

1Hb 5:8
2Hb 5:8
3Mk 14:36
4Fl 2:8
5Hb 5:9