Süütalastepäeva jutlus (28.12.2025)

Hea kirikuline! Aasta oma kulgemisega on jõudnud lõpusirgele ja juba mõne päeva pärast saab sellest ajalugu, võttes endaga kaasa kõik meie selle aasta teod. Kõik meie läbielamised, emotsioonid ja tunded, koondades need kokku üheks peatükiks meie eluraamatus.

„Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste elu pärast,“¹ öeldakse Nutulaulude raamatus. Ja nii räägib tänane pühapäev Jeesusest põgenikuna ning ühtlasi mälestatakse tänasel süütalastepäeval Heroodese lastetapmise ohvreid. Meenutatakse ka seda, kuidas Joosep, Maarja ja Jeesuslaps põgenesid Herdoodes Suure eest Egiptusesse. Kuid kõigele lisaks tuletab tänane päev aga meile kõigile selgelt meelde seda, et kristlaseks olemise juurde kuulub valmidus ka Tema pärast kannatada. Samuti ka seda, et Jeesuse pärast vaenamine võib tabada ka süütuid kõrvalseisjaid. Nii kannatasid Jeesuse pärast ka kõik lapsed Patlemmas, sest kuningas Heroodes ei teadnud milline lastest on Jeesus ja seetõttu lasi ta tappa kõik Jeesusega ühevanused lapsed. Kõik see oli vaid süütute kannatamine. Kuid tänane päev annab tunnistust ka Jeesus-lapse imelisest pääsemisest ja nii säästeti Jumala Poeg Kolgata suure ohvri jaoks.

"Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama,”² küsisid kord Hommikumaa tähetargad kuningas Heroodeselt. Nende pöördumine Heroodese poole oli ju loogiline, sest kus kohas ikka sünnib uus kuningas, kui mitte kuningakojas. Kuid antud juhul ei pidanud loogika paika. Me teame kuningas Heroodes Suure kohta, et ta valitses 37-4 eKr. Kuid juudid vihkasid teda, sest ta ei olnud sünni poolest juut ja ta oli mõrvanud juutide Hasmonite perekonna liikmed, sest ta nägi neis ohtu oma troonile. Kui nüüd targad tulid kummardama vastsündinud Jeesust, tundis ta ennast jälle ohustatuna ja käskis tappa Petlemmas kõik alla kahe aastased lapsed³, et likvideerida võimalus, et Jeesus jääb ellu. Teadupärast oli Heroodes selline kuningas, kes nägi kõikjal vandenõud selle kohta, et teda tahetsakse iga hinna eest troonilt tõugata. Kuna teda valdas kogu aeg pidev hirm, siis lasi ta tappa ka oma pojad ja naised, sest ta kartis, et nad võivad haarata võimu. 5. sajandil on filosoof Macrobius kirja pannud väidetavalt keiser Augustuse öeldu, et “parem olla Heroodese siga, kui Heroodese poeg.” Oli ju Heroodes isehakanud juut ja sigu ta ei puutunud.

Nagu me teame, siis inglid on Jeesuse elus alati tähtsat rolli mänginud ja see tuleb välja ka tänasest evangeeliumiloost. Taaskord on Issanda ingel mängus, hoiatades Joosepit unenäos ja hoides niimoodi ära suure õnnetuse. Ingel andis Joosepile teada kuningas Heroodese kavatsustest ning andis talle käsu koos Maarja ja Jeesuslapsukesega põgeneda Egiptusesse. Sõnakuuleliku mehena ning usaldades inglit, tegi Joosep täpselt nii nagu talle öeldi.

Esimeses Peetruse kirjas öeldakse: “Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.”⁴ Me teame, et kuningas Heroodesel ei õnnestunud Jeesusest lahti saada, sest Issanda ingel segas tema plaane ning tänu ingli abile õnnestus Joosepil koos perega põgeneda Egiptusesse. Aga küsigem, kas see, mis Heroodesel kunagi ei õnnestunud saavutada võiks õnnestuda tänasel päeval? Kas tänapäeval võiks õnnestuda kõik Jumala ja usuga seonduv välja tõrjuda avalikust elust? Või siis suruda rangelt ainult kirikumüüride vahele? Keeruline vastata, kas pole. Kuid tegelikult ei saa me öelda ei ega jah. Me ei tea seda, mis toob aeg ja tulevik. Niikaua, kui inimesed elavad siin maailmas, niikaua pole olemas võimatuid asju. Kuid meil pole muud kui lootus ja usaldus Jumala vastu. Kirikust ja usust tuleb rääkida ja seda peabki tegema. Ei saa panna usku luku taha vaid see peab paistma ka teistele.

Pühakiri ütleb meile täna: "kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid."⁵ Ja nii nagu ei panda lampi vaka alla nii ei tohiks peita oma usku. Jumal teab, keda, miks ja millisel ajahetkel valida, kutsuda ja saata. On ju Jumal selleks saatnud siia maailma oma ainsa Poja, et me leiaksime lõpuks rahu tema kannatuste läbi. Kristlased on läbi aegade kannatanud Jeesuse nime pärast ja pole see võõras ka tänasel päeval. Negatiivsed mõtted, pilkamine, see on kius, mis toob kristlastele kannatusi. Usk ei ole lamp, mida panna vaka alla vaid seda tuleb julgelt tunnistada ning see peaks paistma kõigile, olles oma julguse ja usukindlusega eeskujuks neile, kes oma usku veel tunnistada ei julge.

Hea kirikuline! Käesolevat aastat on jäänud veel vaid loetud päevad. Mulle meeldib aastat kujutada kui ühte keskmise suurusega maali, mille igaüks ise pintslitõmmetega maalib. Peagi hakkab selle aasta maal valmis saama, kõigis oma värvides ja varjudes. Kõik õnnestumised, läbikukkumised, rõõmud ja mured, ootused, lootused ja pettumused on sinna kantud. Iga tunne ja emotsioon oma värvis. Aga kuidas me hindame oma aastat, oma tegemisi ja kogetut, ning millised värvid jäävad domineerima, teab igaüks ise. Kuid lõppev aasta võiks sammuda minevikku helgetes ja soojadest värvidest, kantud siiruset, usust ning armastusest.

Aamen

1Nl 2:19
2Mt 2:2
3Piibli entsüklopeedia
41Pt 4:12-14
51Kr 1:27