Ülestõusmisaja 5. pühapäeva jutlus (03.05.2026)

Taevariigi kodanikuna maailmas – on tänaseks pühapäevaks antud teema. See on justkui ilus lubadus, täis ääretut ootust ja lootust. Kristusesse uskudes ja temasse ristitutena on ju meie kodu seal, kuhu Jeesus on läinud meile aset valmistama. Seega on see praegune maapealne kodu meile vaid ajutine ja hetkeline ja nii me võime öelda, et Jumala rahvas rändabki just Jeesuse jälgedes, tões ja armastuses taeva tõelise ja erilise rõõmu poole. Kuid just Pühast Vaimust juhituna võime me juba praegu elada taevariigi kodanikena siinses reaalses maailmas.

Hea kirikuline! Ma tahan teile rääkida täna ühe India muinasjutu ühepäevikuliste vastsete elust. Ühepäevikulised on liblikad, kelle vastsed elavad vee all, kuid igal aastal teatud päeval haarab neid tung tõusta veepinnale. Nad ronivad mööda taimevarsi veest välja ning kaovad. Muinasjutt räägib, et teiste vastsete jaoks on see suur mõistatus. Mis saab vastsetest edasi, kui nad on veepiiri ületanud? Milline elu neid seal ootab? Kas veepinna kohal on üldse eksisteeriv elu? Muldvanad vastsed teadsid rääkida, et „seal“ muutuvad töntsakad vastsed siredateks liblikateks, nad saavad endale tiivad ning võivad lennelda veepinna kohal. Vastsed lepivad kokku, et kui saabub järgmine kord vastsetel läbi veepinna tõusta, et siis vähemalt üks püüab tulla tagasi ja jutustada teistele, kas see on tõsi, mida pärimus räägib. Saabus päev, mil järjekordsed vastsed tundsid tungi tõusta mööda taimevarsi üles. Ja veepinna kohal said nad endale tiivad, neist said liblikad. Kuid liblikatena ei saa nad kunagi laskuda veepinna alla, et täita oma lubadust. Nad saavad vaid lennelda veepinna kohal. Ent all elavad üha uued vastsepõlvkonnad selles lootuses, et veepinna kohal ootab neid ees uus elu ja et kord tuleb keegi „sealt“ tagasi ning toob kaasa selguse.

See ilus India lugu räägib meile tegelikult ju inimestest. Inimeste usust, ootusest ja lootusest. Ka tänane päev on täis rõõmu ja lootust. On Cantate ehk laulge pühapäev. Taaveti laulus öeldakse: “laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu!”¹ Täna on üks pühapäev selles ilusas ja helges ülestõusmise rõõmuaja pühapäevade jadas, kus Jumala rahvas rändab Võitja jälgedes tões ja armastuses just selle taeva tõelise rõõmu poole.

Jeesus Kristus julgustab oma jüngreid öeldes neile: “Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed."² Me elame taevariigi kodanikene siin hetkelises ja reaalses maailmas oma igapäevast elu. Päevast päeva kõikide oma tööde ja tegemistega, rõõmude ja muredega. Vaid aeg ajalt ja justkui möödaminnes tõstame pilgu taeva poole ja mõtleme sellele, mis on seal kõrgustes, mis on peidus tähtede taga? Mõtleme sellele, milline võiks välja näha see taevane kodu, millesse meid kord kutsutakse? Mõtleme sellele, milline on elu paradiisis, Jumala juures? Ma usun, et need on küsimused, millele iga kristlane on vahel mõelnud ja taevasse vaadates lasknud oma fantaasial lennata. Teadupärast on igaühel omad ettekujutus paradiisist, kui millestki sellisest, mida sõnadesse panna ei oska. See on selline eriline koht, mida raamidesse panna ei saa. See on eriline, koht kus valitseb igavene rahu ja rõõm. Ning kistlastena elame seda praegust ja hetkelist maapealset elu iga päev just selles suunas ja lootuses, et pärast maise elu piiri ületamist pääseme paradiisis, Isa majja, kuhu Jeesus meile on koha valmistanud.

Hea kirikuline! Kuid kas kõik asjad on ikka nii lihtsad? Paraku mitte. Praegu me mõtleme sellele, et kui me maine elu saab kord läbi, siis pääseme taevasesse koju. Aga, mitte keegi praegu siinses maapealsese elus ei saa meile tegelikult garanteerida seda, et maise elu lõppedes ootab meid otsejoones paradiisi. Tegelikult meil puudub teadmine sellest, mis saab edasi. Puudub hetkel veel teadmine sellest, mis ootab meid veel ees. Kuid meil on meie lootus ja usku ning Jumala tõotused. Me loodame, usume ja tahame väga, et meie elu on olnud selline, mis vääriks paradiisi. Kuid see on vaid pelgalt meie arvamus ja meie mõtted. Jumal on ju üksi see, kes tegelikult asjade üle otustab. Tema teab täpselt seda, kuidas oleme elanud, mida teinud ja mida ka tegemata jätnud. Aga samas me teame ka seda, et Jeesuse Kristuse kaudu on meile avatud tee Isa juurde. Kui me oleme õppinud tundma Jeesust Kristust, siis tunneme me ka oma taevast Isa. See tundmine ei tule kergelt vaid nõuab nõuab palju aega ja kannatust, kuid teadupärast pole miski võimatu. Uskudes Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse, usume me ka seda, et pääseme kord sinna, kuhu on Jeesus meil aseme valmistatud – oma Isa majja.

Pühakiri ütleb: „kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“³ Aga, kui keegi ei saa meile täna garanteerida seda, mis saab pärast maise elu lõppu edasi, siis kuidas me saame uskuda seda, et me pääseme kord paradiisi? Kuidas saab uskuda seda, mida keegi garanteerida ei saa? Need on keerulised küsimused, millele ei saa me anda ühtset vastust ja tegelikult ei olegi neid vaja. Nagu ütleb apostel Paulus, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“⁴ ja nii see ju tegelikult ka on. Kõik on viimseni siiski vaid meie usu küsimus. Me elame iga päev lootuses ja usus, et kord pääseme sinna, kus puuduvad mured ja vaevad ning kus valitseb üksnes rahu, rõõm ja üksmeel. Püha Vaim on ju see, kes annab meile usukindluse ja tundmise, tuues meile selgust ja olles iga päeva meie keskel.

Hea kirikuline! Kas Sa mäletad veel seda India muinasjuttu ühepäevikuliste vastsetest? Pinnale jõudes said nad tiivad ega saanud enam kunagi laskuda veepinna alla. Nii on ju ka lood inimestega. Maisest elus kord lahkunud inimesed ei saa kunagi enam tagasi pöördunud elavate juurde ja rääkida sellest, milline näeb välja elu paradiis – taevase Isa kodus. Ka kõige suurema tahtmise juures pole võimalik tagasi pöörduda. Ja sellel on ka oma kindel põhjus. Me peame ise kord jõudma taevariiki, et kogeda kõike seda, mis seal on. Kui me teame viimse täpsusega, mis meid kõik ees ootab, siis kas me ihkame üldse sinna pääsemist? Kuid kristlastena me ihaldame pääseda kord taevasesse koju. Kuid teadupärast peab kõiki asju ise kogema ja on asju, milles teised meid kuidagi aidata ei saa. Me peame oma elus palju pingutama ja ustavad olema oma taevasele Isale ja siis avatakse meile kord tee taevasesse koju, tõotatud paradiisi. Me peame ise kord õige aja saabudes ühepäevikuliste vastsetena tõusma veepinna kohale ja avastama selle, mis ootab meid "seal".

Aamen

1Ps 98:1
2Jh 14:2-4
3Rm 8:11
4Hb 11:1