Ülestõusmisaja 6. pühapäeva jutlus (10.05.2026)

Taaveti laulus öeldakse: „tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!“¹ Tänasel palvepühapäev räägivad pühakirja lugemised meile sellest, mida tähendab üldse palvetada ja missuguseid tõotusi see endas sisaldab. Me teame, et Jeesus Kristus on suur eestpalvetaja ja ühtlasi on tema see, kes õpetab ka meid palvetama.

Hea kirikuline! Suure filmisõbrana tahan ma rääkida Sulle 2003. aastal esilinastunud komöödiafilmist "Kõikvõimas Bruce". Ma ei tea, kui palju teist on seda filmi näinud, aga see räägib ühest Bruce nimlisest mehest, kes arvab, et kõik on maailmas tema vastu. Ta usub, et tema ebaõnne põhjuseks on Jumal. Ühel päeval kohtab Bruce aga ei kedagi muud kui Jumalat ennast, kes annab talle nädalaks enda võimed, et Bruce saaks näidata kui hästi ta Jumalana hakkama saaks. Jumal ise sõidab puhkusele ja Brucel ongi vabad käed, et enda ja teiste elu korraldama hakata vastsaadud võimete toel.² Alguses on ta suures ehmatuses, sest ta kuuleb oma peas kõikide inimeste palveid ning lisaks saab ta veel kõik kirjutatud palved. Toimunud ehmatusest näeb Bruce head võimalust ning hakkab süllesadanud võimeid kasutama ja inimeste palveid täitma. Algus on lihtne ja lihtne on vastates kõigele jah, kuid iga jah vastus tõi ikka uusu ja uusi alveid, kuni tal kadus asja üle kontroll ning sattus ummikusse ning alles siis mõistis, et Jumala töö polegi nii lihtne, kui ta arvanud oli. Ei olegi nii lihtnev vajutada klaviatuuril palvele vastuseks jah või ei. Selle filmi puhul on tegemist humoorika pilguheitmisega päris tõsisele ja sügavale teemale, mis annab tegelikult oma jagu mõtlemisainet. Ei ole lihtne võtta vastutust asjade eest, mis pole tegelikult sinu otsustada ja mille vastusest sõltub paljugi. Seega peaks jääma palvetele vastamine siiski ikkagi ainult Jumala tööks.

Apostel Paulus ütleb, et “kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie ees.“³ Palvetamine, kas lihtne või keeruline tegevus? Mida peab üks läbinisti õige palve sisaldama? Mis garanteerib palvevastused? Palju küsimusi, kas pole? Kuid Jeesus annab meile ju Mäejutluses selged juhised öeldes, et: „aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.“⁴ Ei ole ühte ja ainsat kuldset reeglit, mille järgi tuleb palve üles ehitad. Ei pea see sisaldama ideaalset lauseehitust, korrektselt ritta seatud sõnu ja poeetilist sisu. See kõik ei ole üldse oluline ega garanteeri vastust. Kuid palve oma olemuselt peaks olema konkreetne, selge ja lihtne. Me ei pea tohutult pingutama ja seadma keerulisi sõnu ritta, sest meie taevane Isa teab seda, mis meil vaja läheb ja seda veel enne, kui me jõuame Teda paluda. Palve on ju südamekõne Jumalaga, meie taevase Isaga ja sellest räägib meile ju ka tänane pühapäev. See südamekõne on aga eelkõige aus, siiras ja pingevaba, olles ju kõige isiklikum vestlus inimese ja Jumala vahel. Palve on usaladus, piiritu usaldus Jumala vastu, sest me kanname oma tunded, mõtted ja emotsioonid Jumala ette. Palve ei ole mitte kunagi meiepoolne monoloog, vaid see on dminu ja Jumala vaheline dialoog. Jumal on alati kohal ja kuulmas, kuid sageli on nii, et me ei kuule palves Jumalat. Me oleme sellel hetkel nii kinni oma muredes ja probleemides ja lihtsalt ei märka seda, mida Jumal meile öelda tahab. Seepärast jääbki sageli mulje, et Jumal ei kuule meie palveid. Paljudel inimeste jaoks on aga tohutu pingutus pöörduda palves Jumala poole. Kuid me teame seda, et Jumala ette tulemine näitab seda, et meie oleme tegelikult oma sisemuses nõrgad ja väetid ning alandume palves kõigekõrgema ette, paludes Temalt abi ja toetust, kinnitust ja jõudu.

Pühakiri ütleb, et “kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie ees.“⁵ Igalühel meist on omad soovid ja unistused, mille täitumist loodetakse ja oodatakse. Kuid kõigele vaatamata me teame seda, et kõik soovid ei saa paraku täituda. Ükskõik, kui palju me ka Jumalat palume, siis ikka on ka neid soove, mis ei täitu. Kõik soovid ei olegi mõeldud täitumiseks. Aga, kui mõelda korra sellisele olukorrale, et mis saab siis, kui Jumal täidaks kõike meie soovid? Kui Jumal täidaks kõikide inimeste soovid terves maailmas? Kui iga palve saaks jaatava vastuse, iga soov ja unistus saaks reaalseks? Mis siis juhtuks? Mida kõike võiks selline asi endaga kaasa tuua. Õnneks me ei tea reaalseid vastuseid, sest selline olukord pole kunagi võimalik, kuid me võime nende mõtetega mängida ja lasta oma fantaasial lennata lasta. Kui ma arvan, et kui Jumal täidaks iga viimasegi soovi, unistuse, tahtmise siis oleks ikka väga igav küll. Poleks ju sellisel juhul millegi poole enam püüelda. Poleks vaja üldse unistada, eesmärke seada, loota ning poleks vaja õhates oma palvetes Jumala poole pöörduda ja paluda soovide täitumist. Siis oleks kõik mõtetu ja üldiselt vast valitseks ka parajalt suur segadus ning asjade üle üle kaoks kontroll.

Aga mida ütleb Jeesus Kristus meile: Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!”⁶ Jumal teab meie palveid ja soove juba enne, kui käed palveks kokku seame. Aga, mida tahavad lapsed? Me teame, et kõik väikesed lapsed tahavad, et nende vanemad neile kõiksuguseid asju ostaks. Ühesõnaga nad tahavad, et kõik nende soovid täidetakse. Kuid kas on see alati nii? Kindlasti mitte. Ükski isa ei täida kõiki oma laste soove. Kindlasti leidub ka erandeid, kui üldisel on ikka nii, et kõik soovid ei täitu. Ja sama lugu on ju ka Jumalaga. Meie taevane Isa ei täida meie, kui Tema laste kõiki soove. Täidetakse vaid need, mis on vaja, mis on mõeldud täitmiseks. Lihtsate inimestana me pingutame teinekord üle ja soovime liigselt palju. Kuid kas me ise teame seda, mis on meile tegelikult on vaja? Kas kõik see, mida me arvame, et meile on kindlasti vaja, on ka tegelikult see, mis on Jumala arvates vajalik? Need on keerulised küsimused ja vastusedki neile on kindlasti erinevad. Igaüks saab vastata lähtuvalt endast, kuid Jumal üksi teab täpselt seda, mis on meil elus vaja ja mis põhjusel. Teadupärast sünnib iga asi siin maailmas oma kindla põhjusega. Iga soov ja palve täidetakse kindlast vajadusest. Väga naiivne oleks mõelda seda, et Jumal täidab kõik meie soovid ja seda kohe, kui oleme oma palved lõpetanud. Vahel on nii, et me midagi ootame ja ootame, palume küll Jumalat, kuid ikkagi ootame. Ja nii võib kuluda aastaid. Kuid Jumal teab, millal meil midagi vaja läheb. Kui aeg on küps siis täidetakse meie soovid ja palved saavad oodatud vastused.

Hea kirikuline! Jeesus ise õpetab meid palvetama. Lihtsate sõnade ja ausate tunnetega. Ei ole vaja üle pingutada, sest Jumal kuuleb ka ilma keerukate sõnadeta, kuid vastusel laseb teinekord viibida. Me ei tohi alla anda, vaid peame ikka edasi minema. Ärge olge Jumala peale pahased, kui ta kohe soove ei täida. See kõik on ju tegelikult meie enda huvides. Kui Jumal täidaks iga meie viimase soovi, siis kaotab Jumal oma mõtte ja muutuks automaadiks, mis ühele nupulevajutusega annab meile kõik selle, mida ihaldame. Olge kannatlikud, sest igas asi tuleb omal ajal. Iga palve saab omal ajal ja märkamatult vastuse. Nii nagu ütleb Pühakiri, “kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.“⁷

Aamen

1Ps 66:20
2https://www.filmiveeb.ee/filmid/42/Bruce-Almighty/
3Rm 8:25-26a
4Mt 6:6-7
5Rm 8:25-26a
6Mt 6:7-8
7Rm 8:25