Valvamispühapäeva jutlus (16.11.2025)

Hea kirikuline! Kirikuaasta on veeremas lõpu suunas, et peagi saaks alata uus. Ja nii rõhutabki selle kirikuaasta eelviimane pühapäev valvamise teemat ning ühtlasi Kristuse tagasituleku ootust. Meid kutsutakse üles olema valvel ning erksa meelega ja seda just eelkõige sellepärast, et väsimise ja hooletuks muutumise oht on suur. Me kipume sageli uppuma sellesse maisesse maailma, mis on igapäevaselt üle koormatud probleemidest ja muredest, millega peame tegelema. Olles liigselt haaratud maisetest muredest võib juhtuda, et kaotame valvsuse ja unustame selle tõsiasja, et see siinne maailm ei kuulu meile, vaid on ainult hetkeline peatuspaik rännakul, mille lõpp-punkt saabub Jeesuse taastulemisel. Me ei tohi siinses maailmas liiga koduneda, sest meie kodu on taevariigis Jumala juures. Ja see on ka põhjus, miks oodatakse igalt kristlaselt just seda valmisolekut, et õige aja saabudes ollakse valmis hülgama kogu see maine elu ja edasi liikuma lubatud tõotuste suunas. See kutse valmisolekuks ja valvamiseks on turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis ka kord lõpule.

"Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!,"¹ ütleb meile Pühakiri. Me ei tea seda tundi, mil kõik aset leiab, kuid sellele vaatamata elame tulevase ootuses. Ootuses taevariigi järle ja nii võrdlebki Jeesus taevariiki kümne neitsiga, kellest viis olid arukad ja viis paraku rumalad. Tänase tähendamissõna pildistik pärineb Jeesuse kaasaja elu tegelikkusest, mida kõik mõistsid ning mis ühtlasi oli ka hästi meeldejääv. See pilt, mida tähandamissõnas kasutatakse pole tegelikult juhuslik, sest piibellikus kujutlusmaailmas võrreldakse ju tihti taevariiki just rõõmsa pulmapeoga, mille keskmeks oli kombekohaselt pidulik söömaaeg ning selles tähendamissõnas langeb pearõhk just selle pulmapeo ettevalmistustele. Uues Testamendis me leiame päris mitmeid tähendamissõnu, kus Jeesus võrdleb taevariiki just millegi kõigile tuntud asjaga. Olgu selleks siis taevariik kui sinepiivakese, haputaigna, hinnalise pärli või peidetud aarde sarnane. Tegelikkuses me ei tea, milline taevariik ju välja näeb, milline on tema suurus või sügavus, pikkus või laius. Kuid võrreldes taevariiki pulmadega, annab see meile aimu sellest, et see on midagi väga erilist, ääretult uhket, ülimalt väärikat ja kindlasti kantud siirast rõõmust. Selles on headust ja siirust ning see on koht, kus puuduvad mured ning kus valitseb rahulik ja rõõmus õhkkond.

Pühakiri ütleb meile: "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada."² Tänane pühapäev kutsub meid üles valvsusele ja ühtlasi valvama. Valvama iseenda üle, et me ei väsiks, ei jääks tukkuma ega muutuks hooletuks ja ükskõikseks. Valvama enda käitumise ja iseloomu üle ning, et me oleksime kõigiti valmis osa saama pidustustest. Kristlastena oleme ka meie saanud ju kutse sellele suurele ja uhkele pulmapeole ja nüüd veel on vaja oodata vaid peigemeest. Aga sellel erilisel kutse on midagi puudu. Nimelt algusaeg. Me ei tea, millal algab oodatud pulmapidu. Kas algab see aasta, aastakümne või saja aasta pärast. Ning just sellepärast me peamegi olema valvel, sest esitatud kutset ei korrata ja see, kes selle maha magab, jääb paraku kõigest ilma. Kristlastena on meie ülesanne olla kannatlik ning alati valmis hetkeks, mil peigmees saabub ja pidu võib alata. Kuid teadupärast ei ole selline teadmatuses viibiv valmisolek, mitte just kõige lihtsam ülesanne ning sellest annab tunnistust ka tänane evangeelium, kui peigmeest oodanud neitsid kaotasid valvsuse ja jäid magama.

Hea kirikuline! Kui mõelda kord aset leidva erilisele taevariigi pulmapeole, siis mille poolest erineb see tavalisest pulmast? Kas oleme sellele kunagi üldse niimoodi mõelnud? Me teame ju seda, et tavalise pulmaga on palju sagimist. Tuleb leida õiged rõivad ja kingitus. Mõelda, millised võiksid olla õiged lilled ja pealegi, mis värvi ning oluline on jõuda ka õigeks ajaks kohale. Kogu see ettevalmistus pulma minekuks võtab palju aega ja energiat. Kuid taevariigi pulmapeoga on asjad natuke teistmoodi. Selles kontekstis valvamine või valmisolek tähendab seda, et suhted Jumala ja inimestega oleks korras. Et meil ei oleks lahtisi otsi, mida me võiksime pärast kahetseda. Pidu võib ju iga hetk alata ja siis pole enam aega mitte midagi muuta. Mis on tehtud on tehtud ning enam pole midagi parata. Just nii nagu tänases evangeeliumis. Rumalad ei võtnud õli kaasa ja olid läinud seda ostma just siis, kui peigmees saabus. Nad ei olnud valmis peigmehe tulekuks ja nii jäid nad ukse taha, sest pulma hilinejaid sisse ei lasta ning peigmehe jaoks olid nad võõrad. Kuid sama lugu on ka meiega, sest kui meiegi oma rumaluses kaotame valvsuse ja tüdineme ootamisest, siis võib juhtuda, et meidki ei tunta ära ja me jääme ilma igavesest elu.

Hea kirikuline! Kirikuaasta on seadnud oma sammud lõpu suunas, rääkides meile täna valmisolekust. Me peame seadma enne õiget aega oma elu korda. Püüdma heastada tehtud vead ja paluda andeks neilt, kellele oleme kord halba või haiget teinud. Selleks peoks valmistumine on tunduvalt põhjalikum, kui vaid paar tundi või paar kuud. See valmistumine on aga terve elu kestev protsess, mis lõppeb siis, kui peigmees saabub ja rõõmus pulmapidu võib alata.

Aamen

1Mt 24:42
2Lk 12:35-36