Luuka Evangeeliumi 17 peatükk
Jeesuse nõuanded jüngrite usuelu jaoks
Ahvatlustest, andestamisest ja usust (17:1-6)
Luuka 17. peatüki alguses räägib Jeesus ahvatlustest uskliku inimese elus. Ta kasutab
jüngritest sõna pisikesed/pisukesed, mis viitab jüngrite nõrkusele: nad on nõrgukesed,
nõrkusele kalduvad. Eriti äsja usule tulnuid on kerge eksiteele viia. Ahvatlus
tähendab usu kõigutamist või usklike osadusest ära ahvatlemist. Jeesus õpetas, et on
võimatu see, et pattulangenud maailmas patuahvatlusi ei tuleks, kuid sama
möödapäästmatu on Jumala kohtuotsus ahvatleja kohta. Kõige julmem ajalik
kohtuotsus – veskikiviga uputamine – on leebe võrreldes põrgu sattumisega.
Usu takistuseks saavad ka jüngrite omavahelised suhted juhul, kui patte ei tunnistata
ja andeks ei anta. Kui keegi usklikest patustab, siis peab seda talle ütlema, aga kui ta
kahetseb, on see piisav põhjus andestamiseks. Jeesus rõhutab andestamise
piiramatust, sest ta ütles lühikeses tekstis kaks korda: „Anna andeks!“
Jeesus jätkas veel andestuse piiramatusest: „Kui su vend seitse korda päevas eksib su
vastu ja seitse korda päevas pöördub su poole ning ütleb:’Ma kahetsen!’, siis anna
talle andeks!“ See „seitse korda“ tähendab sama, mida Jeesus ütles vennale
andestamisest, Mat 18:22: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas seitsekümmend
seitse korda“. Need on Vana testamendi kõnekäänud, kus seitse tähendab sümboolselt
rohkust.“7 korda“ ja „77 korda“ olid esimeseks julma vürst Lemeki sõnad: „Kui
Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast makstakse kätte
seitsekümmend seitse korda“ (1 Moos 4:24).
Kristluse tundemärk on andestamine; kogudus elab andeks saamisest ja andeks
andmisest; kättemaks kuulub üksi Jumalale. Jeesus pööras 7-kordse ja 77-kordse
kättemaksu kristlase jaoks 7-kordseks ja 77-kordseks andestuseks. Ka Õpetussõnade
raamatu 24:16:s on sõna „seitse“: „Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles“ sama
palju kordi. Selline on uskliku inimese eluviis. Ta elab Jumala armu ja andestuse
alusel. Teisiti ei saakski olla.
Järgmiseks Jeesus siirdub usu takistustest usu jõu juurde. Jüngrid palusid Jeesuselt:
„Kasvata meie usku/Lisa meile usku!“ Mida see palve tähendab? Jeesus vastas, et
küsimus pole usu kogusest, vaid usu kvaliteedist, usu siirusest, ja ütles: „Kui teil
oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mooruspuule: ’Juuri end välja ja
istuta end merre!’, siis see kuulaks teie sõna.“ Vaja ei lähe niivõrd suurt usku, vaid
vaja läheb usku suurde Jumalasse, nagu Jeesus ütles natuke hiljem: „Mis inimesele on
võimatu, on Jumalale võimalik“ (Luuk 18:27).
„Sinepiivake võrra“ – kõige väiksema seemne võrra – oli sellal kõnekäänd: väike
võib teha imesid. Kõnekäänd oli ka Mooruspuu juurdest. Rabid ütlesid, et selle puu
juured jäävad maasse 600 aastaks; see on maa sees nii kõvasti kinni ja nii sügaval, et
puud on äärmiselt raske juurida. On selge, et Jeesus oma jüngritele selliste mõttetute
asjadega, nagu – võimatut juurida ja puu merre istutada – tegeleda ei käskinud, vaid
tõi näite ülesande raskusest. Ta tõdeb, et siiras usk suudab teoks teha seda, mida
mõistus ja tõenäosus selgelt eitavad – kui asi vaid on kooskõlas kõigeväelise
Jumalaga.
Vääritud sulased (17:7-10)
Kui kellelgi on suur usk, võib tekkida vaimuliku uhkuse kiusatus. Sellepärast õpetab
Jeesus jüngritele alandlikkust ja viitab tollaste sulaste/orjade kohtlemisele, mis
tänasel päeval võimalik ei oleks. Jeesus ei rääkinudki tööst ühiskondliku tööna, vaid
kristliku koguduse kohustusena.
Kui taluperemees sellel ajal sulase tööle võttis, pidi sulane tegema päevaajal rasked
põllu- ehk välistööd. Kui ta naases talusse, teda ootasid talus sisetööd, enne kui ta
pääses puhkama ja toitu võtma. Peremees ütles talle: „Valmista, mida ma õhtuks söön
ja talita mind, aga pärast seda söö ja joo sina!“ Peremees ei tänanud sulast selle eest,
mis sulase kohustustesse kuulus.
Jeesus jätkas: „Nõnda ka teie: kui olete kõik teinud, mida teil on kästud, siis õelge:
’Me oleme vääritud sulased, me oleme teinud, mis meie kohus oli teha.’“ Apostel
Paulus ütles seda sama oma sõnakuulutus teenistusest: „Sest kui ma evangeeliumi
kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda
mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! See on minu kätte usaldatud majapidamine“
(1 Kor 9:16,17). Sulased on Jumalariigi töös tõesti vajalikud ja kasulikud, aga
iseendas on nad vääritud. Kõig au kuulub üksi isandale, siis Issandale. Usklikule
Jumala poolt osutatud armastuse võlg ei saa kunagi inimese poolt täiesti makstud.
Kümme pidalitõbist (17:11-19)
Luukas jätkab, et Jeesus oli teel Jeruusalemma. See teadaanne oli Luukal juba
kolmandat korda. Sel korral ta rändas läbi Samaaria maakonna ja Galilea maakonna
vahelt. See tähendab kulgemist kahe provintsi piirialadel läänest itta Jisreeli
tasandikul, et edasi minnes ühineda Jeruusalemma rändavate Galilea
palveränduritega. Aga enne seda ja enne ühte alevisse tulemist, kohtus Jeesus kümne
pitalitõbise mehega, kes jäid eemale seisma, nagu seadus nõudis („pidalitõbise eluase
olgu väljapool asulat või laagrit“, 3 Moos 13:45,46), et teisi ei nakataks.
Pidalitõbi peeti parandamatuks nahahaiguseks, mis nakatab terveid juhul, kui kaugel
haigest ei ole. Ikkagi oli ka kergemaid juhtumeid, millest tõbised tervenesid.
Preestritel oli sellel ajal haiget uurides õigus kinnitada paranemist. Kui Jeesus eemale
seisma jäänud pidalitõbistega kohtus, nad tõstsid kõva häält ja palusid austavalt nagu
kõik tõsist abi vajavad: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!“ Sel korral Jeesus ei
läinud nende juurde ega puudutanud pidalitõbiseid, nagu ta varem oli teinud (Luuk
5:12,13), vaid lihtsalt käskis neid minna ja näidata end preestrile.
Kõik pidalitõbised läksid preestri juurde, üheksa juuti Jeruusalemma, ja üks, kes oli
samaarlane, oma preestri juurde. Teel preestri juurde panid kõik tähele, et nad olid
tõvest puhtaks saanud. Siis üks nendest, kes oli samaarlane ja mõistis et on terveks
saanud, läks kohe tagasi. Tervekssaamine äratas temas nii suure tänutunde, et tänu
tulvil naases ta Jeesuse juurde ja heitis tema jalge ette silmili maha. See oligi ainus
õige tänuohvri viis. Samaarlane andis Jumalale au sama valju häälega, millega ta äsja
oli Jeesuselt abi palunud. Ta oli valmis kõigile tunnistama, mida Jeesus temale teinud
oli.
Selles olukorras esitas Jeesus kolm küsimust: „Eks kõik kümme ole saanud puhtaks?“
Nii oli, üheksa juuti ja üks samaarlane olid karanteenirühmas, aga ainult samaarlane
läks tagasi Jeesuse juurde. Jeesuse teine küsimus oligi: „Kus on need üheksa?“
Üheksa juuti, kes Jeruusalemma läksid ja terveks said, pidasid tervenemist
iseenesestmõistetavana ja kohe unustasid kogu asja. Kolmandaks küsis Jeesus: „Kas
ei leidunud teisi, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui vaid see üks
muulane?“ Sellele küsmusele keegi ei saanud vastata. Siis ütles Jeesus samaarlasele:
„Tõuse üles ja mine; sinu usk on su päästnud!“
Selle sõnumiga lõpeb lugu, mis on teine Jeesuse lugu, milles võrreldakse juute nende
samaarlastega, kelle verest pool oli juudi verd, pool paganate verd ja kes juutidest
usuliselt erinesid. Esimene, varasem, lugu oli Jeesuse tähendussõna Halastajast
samaarlasest (Luuk 10:29-37), kes abistas poolsurnud juuti, kellest halastamatud
juudid-vennad olid mööda läinud. Hiljemas loos pidalitõbistest, tõesti sündunud loos,
samaarlane oli see, kes oli ääretult tänulik Jeesusele tervendamise eest samal ajal kui
üheksa tervekssaanud juuti pidasid tervenemist enesestmõistetavana; nendel ei olnud
vajadust selle eest tänada.
Tänulikkus on teema, millest Piibel väga palju räägib. Kuningas Taavet kirjutab
Psalmis 103: „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Tema
annab andeks kõik su ülekohu ja parandab su tõved“ (Psalm 103:2,3). Nii tegi
tervekssaanud samaarlane, kelle usk ka päästis pattudest. See samaarlane on näide
inimesest, kelle tänulikkus on teinud õnnelikuks. Tänamatus – Jumala heategude
unustamine ja iseenesestmõistetavaks pidamine ja unustamine– teeb inimese
õnnetuks.
Selle loo kaudu Jeesus rõhutab tähtsat asja uskliku inimese elus: tänulik inimene on
õnnelik inimene ja mida rohkem ta oma elus Jumala kingitud tänuväärseid asju näeb,
seda õnnelikum ja rõõmsameelsem ta on. Jumal kaitsku meid tänamatuse ja Jumala
heategude unustamise eest, sest see on üks selle maailma suurist probleemidest.
Tänamatud inimesed on sõgedad – nad ei suuda näha Jumala häid tegusid oma elus –
ja seepärast nad on õnnetud; elurõõm kaob.
Jumala riigi tulemine (Luuk 17:20-21)
Kogu Luuka evangeeliumi 17. peatüki järelejäänud tekst käsitleb Jumala riiki. See
osa algab variserite küsimusega Jeesusele: „Millal tuleb Jumala riik?“ Variseridele
küsimus Jumala riigist oli tähtis teema. Nad arutasid, milline see riik on – võib-olla
Jeruusalemmas ja selle ümbruses – ja millal see tuleb. Nad teadsid, et Jeesus kuulutas
sageli Jumala riigist ja selle tulemisest ja nüüd tahtsid nad Jeesuse seisukohta teada
saada.
Jeesus tõrjus ettekuulutused Jumala riigi tulemise ajahetkest ja selle territoriaalisest
kohast. Jeesuse meelest Jumala riigi tulemise eelnevalt teadmine lõpetaks jüngrite
igapäevase vaimuliku valvamise ja võitluse. Tulemise aeg on inimesele saladus;
ainult Jumalal on see teada (Apt 1:7). Ka nähtamatu Jumala riigi kohta maailmas,
mida juudi variserid arutasid, ei või teada, sest Jumala riigi olemus on midagi muud,
nagu Jeesus hiljem ütles: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast... Mina olen
kuningaks sündinud ja selleks tulnud maailma, et annaksin tunnistust tõe kohta.
Igaüks, kes on tõe sees, kuuleb minu häält“ (Joh 18:36,37).
Jeesus selgitas asja täpsemalt: „Jumala riik ei tule tähelepanu äratades. Ei öelda ka:
Vaata siin! või Vaata seal!, sest Jumala riik on teie keskel (või teine tõlge:) seespidi
teis.“ Selle sõnaga Jeesus ütles, et Jumala riik on nähtamatu tõelisus, mis on meie
keskel või „meie ligidal“ (Mar 1:15, mis tähendab ’käeulatuses’/’kättesaadav’) nii, et
inimene selle leida võib. See on Jumala and, mitte inimese saavutus või tegu. Jeesuse
isikus – tema sõnades ja tegudes – Jumala riik tuli tõelisuseks sellesse maailma.
Sõnad „teie keskel“ on võimalik tõlkida ka tähenduses „seespidi teis“. See tähendus
sai tõelisuseks esimesel nelipühapäeval: kui Püha Vaim jüngrite südamesse välja
valati, oli Jumala riik seespidi usklikes.
Inimese Poja päev (17:22-37)
Järgmiseks ütles Jeesus jüngritele Jumala riigi tulevikust. Nad soovisid neid päevi
näha, aga siis Jeesus tõdes, et nad seda ei näe, sest „Inimese Poja päev“ on veel –
võib-olla, kaugel – tulevikus.
Mõtte „Inimese Poja päev“ aluseks on Vana testamendi prohvet Taanieli sõna: „Ma
nägin nägemuses, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnanen (’kui
inimese poeg). Ja ta saabus Elatanu (Jumala) juurde... ja temale anti valitsus ja au
ning kuningriik ja kõik rahvad teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei
lakka, ja tema kuningriik ei huku“ (Taan 7:13). Möödunud suurriigid olid hukkunud
ja tulevad ka tulevikus hukkuma üks teise järel, aga viimaks tuleb viimane Inimese
Poja kohtupäev ja pärast seda igavene Inimese Poja kuningriik.
Kui Jeesus Jumala riigist ja Inimese Poja päevast rääkis, ta tegi seda 600 aastat
varasema Taanieli sõna alusel. Nüüd need ettekuulutused said teoks Temas, Vana
testamendi tõotatud Messiases. Tema esimeses tulemises ja tema isikus tuli Jumala
riik inimeste maailma, aga Inimese Poja päev – Jeesuse teine tulemine ja viimane
kohtupäev – on veel ees. Enne Jeesuse teist tulemist on suure ahastuse ja eksituse
aeg, millal tema järgijaid püütakse eksitada – „Tulge sinna!“ ütlevad eksitajad. Jeesus
ütles tänases tekstis: „Ärge minge ja ärge ajage seda taga!“, sest kord tulevikus on
iseenesest selge see tähtis päev, mida Jeesus järgmiseks seletas:
„Sest otse kui välk, mis sähvatab taevaaluse ühelt poolt ja valgustab teise pooleni, nii
on Inimese Poeg omal päeval. Kuid enne peab ta palju kannatama ja selle sugupõlve
poolt kõlbmatuna ära heidetama.“ Selle sõnaga Jeesus viitas oma eelolevale
kannatusele ja surmale Jeruusalemmas, mille poole nad teel olid. Jeesus ütles, et kui
ta esimest korda maailma oli tulnud, ta tuli Jumala kannatavana sulasena ja Päästjana,
aga kui ta tulevikus teist korda Inimese Poja päeval maailma tuleb, ta tuleb
kohtumõistjana ja igavese kunigriigi kunigana. Siis tuleb ta viisil, mis kellelegi ei jää
ebaselgeks: tema tulemus on kui silmipimestavalt hele välgusähvatus. Siis lõpevad
kohe kõik kahtlused ja küsimuste esitamine: Inimese Poeg tuleb ülevalt, täiesti
etteaimamatult ja kõigile selgel, suisa universaalsel, viisil.
Siis tõdes Jeesus, et on sarnasus inimkonna alguseaja ja lõpuaja vahel, Noa aja
veeuputuse ja Inimese Poja tulemise päeva vahel. Mõlemas sündmuses katastroof
üllatab inimesi, kes selle jaoks ei olnud ette valmistunud. Selle sugupõlve inimeste
põhiliseks omaduseks Jeesus ei esita eriliselt suurt pahelisust vaid ilmalikkust ja
ükskõiksust suhtes Jumala sõnumitoojatega. Neid ei kuulatud, kuigi sõnum oli
kuulutatud.
Jeesus toob esile näite inimeste igapäevasest elust Noa päevil: selle sugupõlve ajal
söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli
veeuputus ning hävitas nad kõik. Nad olid niivõrd hõivatud elu harilike asjadega, et ei
pööranud Noa kuulutusele tähelepanu. Tagajärg oli, et neid kõiki tabas hukatus, mida
oleks vältida saanud. Nad ei olnud ette valmistunud selle õnnetuse jaoks, mis neid
ähvardas.
Noa on meile Vana testamendi eeskujuks valmisolekust ja valvamisest samaaegselt,
kui inimesed oma viimaseid päevi elavad nagu lõppu ei tulekski. Kui Jeesus alustas
õpetust Inimese Poja päevast, ta ütles: „Päevad tulevad.“ Sama väljendit kasutasid
Vana testamendi prohvetid (Jer 7:32; Hes 7:12) sellel ajal, kui õnnetus ähvardas ja
ees oli raskete katsumuste aeg. Ja selline ettekuulutus Jeesuse sõnul, tuleb enne
Inimese Poja päeva, enne Jeesuse teist tulekut.
Pärast Noa aja näidet toob Jeesus esile samasuguse näite hilisemalt Aabrahami ajalt,
kui Jumal tulega Soodoma ja Gomorra hävitas. Samalaadne hoiatus on leida ka Loti
läbielatus. Jeesus tõi esile näiteid selle aja elust: söödi, joodi, osteti, müüdi, istutati ja
ehitati hooneid. Kõik need olid lubatud igapäevased toimetused, aga inimestel oli
puudu tuleviku ja igaviku perspektiivist: „Sel päeval, mil Lott väljus Soodomast,
sadas tuld ja väävlit taevast ning hävitas kõik... Mõtelge Loti naisele!“
Me teame, et Lott elas teisiti kui Soodoma elanikud. Ta mõistis Noa viisil, et
katastroof tuleb, ja võtis tarvitusele abinõud enda päästmiseks. Lott oli valmis jätma
hukule määratud linna ning pääses. Tema naine kahtles – ja hukkus. Ta küll läks
linnast välja teiste pereliikmetega, aga viivitas ja vaatas tagasi linnale ja ühiskonnale,
millest poleks tahtnud lahkuda, ning hukkus koos linna ja selle elanikega.
Just sellise olukorra jaoks kirjutas apostel Peetrus: „Jumal ei säästnud muistsed
maailma saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, ja kaitses üksi
õigusekuulutajat Noad ja tema omasid. Ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra
linnad... pannes need hoiatustähiseks. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti,
keda linna inimesed oma eluviisiga vaevasid“ (2 Peet 2:5-7). Apostel Paulus samuti
kirjutas hoiatuse mugandumisest selle maailmaga: „Tooge oma ihud Jumalale elavaks
ohvriks. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuenduse teel, et te
katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine“ (Room 12:1,2).
Loti naine sai hoiatavaks näiteks kõigile Jeesuse järgijatele. Jeesus ütleski: „Kes oma
hinge püüab säästa, see kaotab selle, ja kes selle kaotab, hoiab hinge elus.“ Kristlik
sõnum ei ole mõeldud neile, kes mõtlevad väärivat alati paremat ajalikku heaolu, vaid
neile, kes keset üldist ükskõiksust ja enesega rahulolu küsivad: „Mida pean ma
tegema, et päästetud saada?“ Ta ei suuda päästa oma elu, kui ta oma elu Jumala
hoolde ei jäta.
Järgmiseks rakendas Jeesus äsja toodud kaht näidet selle viimase päeva kohta, mil
Inimese Poeg ilmub ja siis kohtuotsuste aeg tuleb. Inimesi viimasel kohtupäeval ei
mõisteta hukka seetõttu, et nad on patusemad kui teised, vaid et nad on oma elus
enesekesksed ja ükskõiksed Jumala kõnetamise puhulgi. Nad on nii hõivatud
omaenda asjadest ja elu harilikest toimingutest, et neil Jumala poolt saabuvate
hoiatuste jaoks aega ei jätku.
Kui saabub Inimese Poja päev, läheb kiireks. Katusel viibiv inimene ei jõua minna
tagasi majja väärtuslikke asju kaasa haarama. Sama puudutab põllul töötajaid: ärge
kiirustage koju tagasi tähtsaid esemeid kaasa võtma. Siis enam aega selliste asjade
jaoks ei ole. Kogu tähelepanu tuleb pöörata Inimese Pojale, mitte oma varale.
Jeesus jätkas, et kõige traagilisem Inimese Poja päeval on olukord, kus üksteisele
lähedased inimesed lahutatakse. Kui see juhtub ööl, samas voodis olevatest üks
võetakse vastu Jeesuse juurde ja teine jäetakse maha raskustesse. Kui see on päeva
ajal, kahest vilja jahvatavast naisest maakera teisel pool üks võetakse vastu, teine
jäetakse maha, ja põllul töötavatest kahest mehest üks võetakse vastu Jeesuse juurde
ja teine jäetakse maha. Põhjus lahutusele on inimeste suhtumine Jeesusesse: üks on
Tema poolt, teine on ükskõikne või koguni Tema vastu.
Viimaseks vastab Jeesus Inimese Poja päeva teema all jüngrite küsimusele: „Kus
selline lahutamine toimub, Issand?“ Jeesus vastab küsimusele mõistatuslikult: „Kus
on korjus, sinna kogunevad raisakotkad.“ Raipeid ei söö kotkad, vaid raisakotkad, ja
kus raipeid on leida, sinna raisakotkad kindlasti lendavad. Jeesus tsiteerib siin
vanasõna ja mõtleb siin vaimulikult surnute peale: kuhu vaimulikult surnud inimesed
kogunenud on, seal on kohtukaristused vältimatud.
Kokkuvõteks võime öelda, et kui Inimese Poeg tuleb, kõik – kogu pankrotti läinud
maailma pankrotipesa haldamine – saab tehtuks. Me, kristlased, ootame seda aega, ja
kui see ei tule veel meie põlvkonna ajal, see kord kindlasti tuleb. Me tõesti ei tea, kus
ja millal see tuleb, aga üks on kindel: Mida kõike tulevik kaasa ei tookski, me ikkagi
teame, kes tulemas on: Jeesus Kristus. Ainus asi, mis usklikule vajalik on, on olla
valmistunud Inimese Poja üllatusliku ja etteaimamatu tulemise jaoks ja teha seda
skautide kombel: „Ole valmis!“ Ole alati valmis!
Juha Väliaho 27. jaanuaril 2021
Jeesuse nõuanded jüngrite usuelu jaoks
Ahvatlustest, andestamisest ja usust (17:1-6)
Luuka 17. peatüki alguses räägib Jeesus ahvatlustest uskliku inimese elus. Ta kasutab
jüngritest sõna pisikesed/pisukesed, mis viitab jüngrite nõrkusele: nad on nõrgukesed,
nõrkusele kalduvad. Eriti äsja usule tulnuid on kerge eksiteele viia. Ahvatlus
tähendab usu kõigutamist või usklike osadusest ära ahvatlemist. Jeesus õpetas, et on
võimatu see, et pattulangenud maailmas patuahvatlusi ei tuleks, kuid sama
möödapäästmatu on Jumala kohtuotsus ahvatleja kohta. Kõige julmem ajalik
kohtuotsus – veskikiviga uputamine – on leebe võrreldes põrgu sattumisega.
Usu takistuseks saavad ka jüngrite omavahelised suhted juhul, kui patte ei tunnistata
ja andeks ei anta. Kui keegi usklikest patustab, siis peab seda talle ütlema, aga kui ta
kahetseb, on see piisav põhjus andestamiseks. Jeesus rõhutab andestamise
piiramatust, sest ta ütles lühikeses tekstis kaks korda: „Anna andeks!“
Jeesus jätkas veel andestuse piiramatusest: „Kui su vend seitse korda päevas eksib su
vastu ja seitse korda päevas pöördub su poole ning ütleb:’Ma kahetsen!’, siis anna
talle andeks!“ See „seitse korda“ tähendab sama, mida Jeesus ütles vennale
andestamisest, Mat 18:22: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas seitsekümmend
seitse korda“. Need on Vana testamendi kõnekäänud, kus seitse tähendab sümboolselt
rohkust.“7 korda“ ja „77 korda“ olid esimeseks julma vürst Lemeki sõnad: „Kui
Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast makstakse kätte
seitsekümmend seitse korda“ (1 Moos 4:24).
Kristluse tundemärk on andestamine; kogudus elab andeks saamisest ja andeks
andmisest; kättemaks kuulub üksi Jumalale. Jeesus pööras 7-kordse ja 77-kordse
kättemaksu kristlase jaoks 7-kordseks ja 77-kordseks andestuseks. Ka Õpetussõnade
raamatu 24:16:s on sõna „seitse“: „Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles“ sama
palju kordi. Selline on uskliku inimese eluviis. Ta elab Jumala armu ja andestuse
alusel. Teisiti ei saakski olla.
Järgmiseks Jeesus siirdub usu takistustest usu jõu juurde. Jüngrid palusid Jeesuselt:
„Kasvata meie usku/Lisa meile usku!“ Mida see palve tähendab? Jeesus vastas, et
küsimus pole usu kogusest, vaid usu kvaliteedist, usu siirusest, ja ütles: „Kui teil
oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mooruspuule: ’Juuri end välja ja
istuta end merre!’, siis see kuulaks teie sõna.“ Vaja ei lähe niivõrd suurt usku, vaid
vaja läheb usku suurde Jumalasse, nagu Jeesus ütles natuke hiljem: „Mis inimesele on
võimatu, on Jumalale võimalik“ (Luuk 18:27).
„Sinepiivake võrra“ – kõige väiksema seemne võrra – oli sellal kõnekäänd: väike
võib teha imesid. Kõnekäänd oli ka Mooruspuu juurdest. Rabid ütlesid, et selle puu
juured jäävad maasse 600 aastaks; see on maa sees nii kõvasti kinni ja nii sügaval, et
puud on äärmiselt raske juurida. On selge, et Jeesus oma jüngritele selliste mõttetute
asjadega, nagu – võimatut juurida ja puu merre istutada – tegeleda ei käskinud, vaid
tõi näite ülesande raskusest. Ta tõdeb, et siiras usk suudab teoks teha seda, mida
mõistus ja tõenäosus selgelt eitavad – kui asi vaid on kooskõlas kõigeväelise
Jumalaga.
Vääritud sulased (17:7-10)
Kui kellelgi on suur usk, võib tekkida vaimuliku uhkuse kiusatus. Sellepärast õpetab
Jeesus jüngritele alandlikkust ja viitab tollaste sulaste/orjade kohtlemisele, mis
tänasel päeval võimalik ei oleks. Jeesus ei rääkinudki tööst ühiskondliku tööna, vaid
kristliku koguduse kohustusena.
Kui taluperemees sellel ajal sulase tööle võttis, pidi sulane tegema päevaajal rasked
põllu- ehk välistööd. Kui ta naases talusse, teda ootasid talus sisetööd, enne kui ta
pääses puhkama ja toitu võtma. Peremees ütles talle: „Valmista, mida ma õhtuks söön
ja talita mind, aga pärast seda söö ja joo sina!“ Peremees ei tänanud sulast selle eest,
mis sulase kohustustesse kuulus.
Jeesus jätkas: „Nõnda ka teie: kui olete kõik teinud, mida teil on kästud, siis õelge:
’Me oleme vääritud sulased, me oleme teinud, mis meie kohus oli teha.’“ Apostel
Paulus ütles seda sama oma sõnakuulutus teenistusest: „Sest kui ma evangeeliumi
kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda
mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! See on minu kätte usaldatud majapidamine“
(1 Kor 9:16,17). Sulased on Jumalariigi töös tõesti vajalikud ja kasulikud, aga
iseendas on nad vääritud. Kõig au kuulub üksi isandale, siis Issandale. Usklikule
Jumala poolt osutatud armastuse võlg ei saa kunagi inimese poolt täiesti makstud.
Kümme pidalitõbist (17:11-19)
Luukas jätkab, et Jeesus oli teel Jeruusalemma. See teadaanne oli Luukal juba
kolmandat korda. Sel korral ta rändas läbi Samaaria maakonna ja Galilea maakonna
vahelt. See tähendab kulgemist kahe provintsi piirialadel läänest itta Jisreeli
tasandikul, et edasi minnes ühineda Jeruusalemma rändavate Galilea
palveränduritega. Aga enne seda ja enne ühte alevisse tulemist, kohtus Jeesus kümne
pitalitõbise mehega, kes jäid eemale seisma, nagu seadus nõudis („pidalitõbise eluase
olgu väljapool asulat või laagrit“, 3 Moos 13:45,46), et teisi ei nakataks.
Pidalitõbi peeti parandamatuks nahahaiguseks, mis nakatab terveid juhul, kui kaugel
haigest ei ole. Ikkagi oli ka kergemaid juhtumeid, millest tõbised tervenesid.
Preestritel oli sellel ajal haiget uurides õigus kinnitada paranemist. Kui Jeesus eemale
seisma jäänud pidalitõbistega kohtus, nad tõstsid kõva häält ja palusid austavalt nagu
kõik tõsist abi vajavad: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!“ Sel korral Jeesus ei
läinud nende juurde ega puudutanud pidalitõbiseid, nagu ta varem oli teinud (Luuk
5:12,13), vaid lihtsalt käskis neid minna ja näidata end preestrile.
Kõik pidalitõbised läksid preestri juurde, üheksa juuti Jeruusalemma, ja üks, kes oli
samaarlane, oma preestri juurde. Teel preestri juurde panid kõik tähele, et nad olid
tõvest puhtaks saanud. Siis üks nendest, kes oli samaarlane ja mõistis et on terveks
saanud, läks kohe tagasi. Tervekssaamine äratas temas nii suure tänutunde, et tänu
tulvil naases ta Jeesuse juurde ja heitis tema jalge ette silmili maha. See oligi ainus
õige tänuohvri viis. Samaarlane andis Jumalale au sama valju häälega, millega ta äsja
oli Jeesuselt abi palunud. Ta oli valmis kõigile tunnistama, mida Jeesus temale teinud
oli.
Selles olukorras esitas Jeesus kolm küsimust: „Eks kõik kümme ole saanud puhtaks?“
Nii oli, üheksa juuti ja üks samaarlane olid karanteenirühmas, aga ainult samaarlane
läks tagasi Jeesuse juurde. Jeesuse teine küsimus oligi: „Kus on need üheksa?“
Üheksa juuti, kes Jeruusalemma läksid ja terveks said, pidasid tervenemist
iseenesestmõistetavana ja kohe unustasid kogu asja. Kolmandaks küsis Jeesus: „Kas
ei leidunud teisi, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui vaid see üks
muulane?“ Sellele küsmusele keegi ei saanud vastata. Siis ütles Jeesus samaarlasele:
„Tõuse üles ja mine; sinu usk on su päästnud!“
Selle sõnumiga lõpeb lugu, mis on teine Jeesuse lugu, milles võrreldakse juute nende
samaarlastega, kelle verest pool oli juudi verd, pool paganate verd ja kes juutidest
usuliselt erinesid. Esimene, varasem, lugu oli Jeesuse tähendussõna Halastajast
samaarlasest (Luuk 10:29-37), kes abistas poolsurnud juuti, kellest halastamatud
juudid-vennad olid mööda läinud. Hiljemas loos pidalitõbistest, tõesti sündunud loos,
samaarlane oli see, kes oli ääretult tänulik Jeesusele tervendamise eest samal ajal kui
üheksa tervekssaanud juuti pidasid tervenemist enesestmõistetavana; nendel ei olnud
vajadust selle eest tänada.
Tänulikkus on teema, millest Piibel väga palju räägib. Kuningas Taavet kirjutab
Psalmis 103: „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Tema
annab andeks kõik su ülekohu ja parandab su tõved“ (Psalm 103:2,3). Nii tegi
tervekssaanud samaarlane, kelle usk ka päästis pattudest. See samaarlane on näide
inimesest, kelle tänulikkus on teinud õnnelikuks. Tänamatus – Jumala heategude
unustamine ja iseenesestmõistetavaks pidamine ja unustamine– teeb inimese
õnnetuks.
Selle loo kaudu Jeesus rõhutab tähtsat asja uskliku inimese elus: tänulik inimene on
õnnelik inimene ja mida rohkem ta oma elus Jumala kingitud tänuväärseid asju näeb,
seda õnnelikum ja rõõmsameelsem ta on. Jumal kaitsku meid tänamatuse ja Jumala
heategude unustamise eest, sest see on üks selle maailma suurist probleemidest.
Tänamatud inimesed on sõgedad – nad ei suuda näha Jumala häid tegusid oma elus –
ja seepärast nad on õnnetud; elurõõm kaob.
Jumala riigi tulemine (Luuk 17:20-21)
Kogu Luuka evangeeliumi 17. peatüki järelejäänud tekst käsitleb Jumala riiki. See
osa algab variserite küsimusega Jeesusele: „Millal tuleb Jumala riik?“ Variseridele
küsimus Jumala riigist oli tähtis teema. Nad arutasid, milline see riik on – võib-olla
Jeruusalemmas ja selle ümbruses – ja millal see tuleb. Nad teadsid, et Jeesus kuulutas
sageli Jumala riigist ja selle tulemisest ja nüüd tahtsid nad Jeesuse seisukohta teada
saada.
Jeesus tõrjus ettekuulutused Jumala riigi tulemise ajahetkest ja selle territoriaalisest
kohast. Jeesuse meelest Jumala riigi tulemise eelnevalt teadmine lõpetaks jüngrite
igapäevase vaimuliku valvamise ja võitluse. Tulemise aeg on inimesele saladus;
ainult Jumalal on see teada (Apt 1:7). Ka nähtamatu Jumala riigi kohta maailmas,
mida juudi variserid arutasid, ei või teada, sest Jumala riigi olemus on midagi muud,
nagu Jeesus hiljem ütles: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast... Mina olen
kuningaks sündinud ja selleks tulnud maailma, et annaksin tunnistust tõe kohta.
Igaüks, kes on tõe sees, kuuleb minu häält“ (Joh 18:36,37).
Jeesus selgitas asja täpsemalt: „Jumala riik ei tule tähelepanu äratades. Ei öelda ka:
Vaata siin! või Vaata seal!, sest Jumala riik on teie keskel (või teine tõlge:) seespidi
teis.“ Selle sõnaga Jeesus ütles, et Jumala riik on nähtamatu tõelisus, mis on meie
keskel või „meie ligidal“ (Mar 1:15, mis tähendab ’käeulatuses’/’kättesaadav’) nii, et
inimene selle leida võib. See on Jumala and, mitte inimese saavutus või tegu. Jeesuse
isikus – tema sõnades ja tegudes – Jumala riik tuli tõelisuseks sellesse maailma.
Sõnad „teie keskel“ on võimalik tõlkida ka tähenduses „seespidi teis“. See tähendus
sai tõelisuseks esimesel nelipühapäeval: kui Püha Vaim jüngrite südamesse välja
valati, oli Jumala riik seespidi usklikes.
Inimese Poja päev (17:22-37)
Järgmiseks ütles Jeesus jüngritele Jumala riigi tulevikust. Nad soovisid neid päevi
näha, aga siis Jeesus tõdes, et nad seda ei näe, sest „Inimese Poja päev“ on veel –
võib-olla, kaugel – tulevikus.
Mõtte „Inimese Poja päev“ aluseks on Vana testamendi prohvet Taanieli sõna: „Ma
nägin nägemuses, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnanen (’kui
inimese poeg). Ja ta saabus Elatanu (Jumala) juurde... ja temale anti valitsus ja au
ning kuningriik ja kõik rahvad teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei
lakka, ja tema kuningriik ei huku“ (Taan 7:13). Möödunud suurriigid olid hukkunud
ja tulevad ka tulevikus hukkuma üks teise järel, aga viimaks tuleb viimane Inimese
Poja kohtupäev ja pärast seda igavene Inimese Poja kuningriik.
Kui Jeesus Jumala riigist ja Inimese Poja päevast rääkis, ta tegi seda 600 aastat
varasema Taanieli sõna alusel. Nüüd need ettekuulutused said teoks Temas, Vana
testamendi tõotatud Messiases. Tema esimeses tulemises ja tema isikus tuli Jumala
riik inimeste maailma, aga Inimese Poja päev – Jeesuse teine tulemine ja viimane
kohtupäev – on veel ees. Enne Jeesuse teist tulemist on suure ahastuse ja eksituse
aeg, millal tema järgijaid püütakse eksitada – „Tulge sinna!“ ütlevad eksitajad. Jeesus
ütles tänases tekstis: „Ärge minge ja ärge ajage seda taga!“, sest kord tulevikus on
iseenesest selge see tähtis päev, mida Jeesus järgmiseks seletas:
„Sest otse kui välk, mis sähvatab taevaaluse ühelt poolt ja valgustab teise pooleni, nii
on Inimese Poeg omal päeval. Kuid enne peab ta palju kannatama ja selle sugupõlve
poolt kõlbmatuna ära heidetama.“ Selle sõnaga Jeesus viitas oma eelolevale
kannatusele ja surmale Jeruusalemmas, mille poole nad teel olid. Jeesus ütles, et kui
ta esimest korda maailma oli tulnud, ta tuli Jumala kannatavana sulasena ja Päästjana,
aga kui ta tulevikus teist korda Inimese Poja päeval maailma tuleb, ta tuleb
kohtumõistjana ja igavese kunigriigi kunigana. Siis tuleb ta viisil, mis kellelegi ei jää
ebaselgeks: tema tulemus on kui silmipimestavalt hele välgusähvatus. Siis lõpevad
kohe kõik kahtlused ja küsimuste esitamine: Inimese Poeg tuleb ülevalt, täiesti
etteaimamatult ja kõigile selgel, suisa universaalsel, viisil.
Siis tõdes Jeesus, et on sarnasus inimkonna alguseaja ja lõpuaja vahel, Noa aja
veeuputuse ja Inimese Poja tulemise päeva vahel. Mõlemas sündmuses katastroof
üllatab inimesi, kes selle jaoks ei olnud ette valmistunud. Selle sugupõlve inimeste
põhiliseks omaduseks Jeesus ei esita eriliselt suurt pahelisust vaid ilmalikkust ja
ükskõiksust suhtes Jumala sõnumitoojatega. Neid ei kuulatud, kuigi sõnum oli
kuulutatud.
Jeesus toob esile näite inimeste igapäevasest elust Noa päevil: selle sugupõlve ajal
söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli
veeuputus ning hävitas nad kõik. Nad olid niivõrd hõivatud elu harilike asjadega, et ei
pööranud Noa kuulutusele tähelepanu. Tagajärg oli, et neid kõiki tabas hukatus, mida
oleks vältida saanud. Nad ei olnud ette valmistunud selle õnnetuse jaoks, mis neid
ähvardas.
Noa on meile Vana testamendi eeskujuks valmisolekust ja valvamisest samaaegselt,
kui inimesed oma viimaseid päevi elavad nagu lõppu ei tulekski. Kui Jeesus alustas
õpetust Inimese Poja päevast, ta ütles: „Päevad tulevad.“ Sama väljendit kasutasid
Vana testamendi prohvetid (Jer 7:32; Hes 7:12) sellel ajal, kui õnnetus ähvardas ja
ees oli raskete katsumuste aeg. Ja selline ettekuulutus Jeesuse sõnul, tuleb enne
Inimese Poja päeva, enne Jeesuse teist tulekut.
Pärast Noa aja näidet toob Jeesus esile samasuguse näite hilisemalt Aabrahami ajalt,
kui Jumal tulega Soodoma ja Gomorra hävitas. Samalaadne hoiatus on leida ka Loti
läbielatus. Jeesus tõi esile näiteid selle aja elust: söödi, joodi, osteti, müüdi, istutati ja
ehitati hooneid. Kõik need olid lubatud igapäevased toimetused, aga inimestel oli
puudu tuleviku ja igaviku perspektiivist: „Sel päeval, mil Lott väljus Soodomast,
sadas tuld ja väävlit taevast ning hävitas kõik... Mõtelge Loti naisele!“
Me teame, et Lott elas teisiti kui Soodoma elanikud. Ta mõistis Noa viisil, et
katastroof tuleb, ja võtis tarvitusele abinõud enda päästmiseks. Lott oli valmis jätma
hukule määratud linna ning pääses. Tema naine kahtles – ja hukkus. Ta küll läks
linnast välja teiste pereliikmetega, aga viivitas ja vaatas tagasi linnale ja ühiskonnale,
millest poleks tahtnud lahkuda, ning hukkus koos linna ja selle elanikega.
Just sellise olukorra jaoks kirjutas apostel Peetrus: „Jumal ei säästnud muistsed
maailma saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, ja kaitses üksi
õigusekuulutajat Noad ja tema omasid. Ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra
linnad... pannes need hoiatustähiseks. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti,
keda linna inimesed oma eluviisiga vaevasid“ (2 Peet 2:5-7). Apostel Paulus samuti
kirjutas hoiatuse mugandumisest selle maailmaga: „Tooge oma ihud Jumalale elavaks
ohvriks. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuenduse teel, et te
katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine“ (Room 12:1,2).
Loti naine sai hoiatavaks näiteks kõigile Jeesuse järgijatele. Jeesus ütleski: „Kes oma
hinge püüab säästa, see kaotab selle, ja kes selle kaotab, hoiab hinge elus.“ Kristlik
sõnum ei ole mõeldud neile, kes mõtlevad väärivat alati paremat ajalikku heaolu, vaid
neile, kes keset üldist ükskõiksust ja enesega rahulolu küsivad: „Mida pean ma
tegema, et päästetud saada?“ Ta ei suuda päästa oma elu, kui ta oma elu Jumala
hoolde ei jäta.
Järgmiseks rakendas Jeesus äsja toodud kaht näidet selle viimase päeva kohta, mil
Inimese Poeg ilmub ja siis kohtuotsuste aeg tuleb. Inimesi viimasel kohtupäeval ei
mõisteta hukka seetõttu, et nad on patusemad kui teised, vaid et nad on oma elus
enesekesksed ja ükskõiksed Jumala kõnetamise puhulgi. Nad on nii hõivatud
omaenda asjadest ja elu harilikest toimingutest, et neil Jumala poolt saabuvate
hoiatuste jaoks aega ei jätku.
Kui saabub Inimese Poja päev, läheb kiireks. Katusel viibiv inimene ei jõua minna
tagasi majja väärtuslikke asju kaasa haarama. Sama puudutab põllul töötajaid: ärge
kiirustage koju tagasi tähtsaid esemeid kaasa võtma. Siis enam aega selliste asjade
jaoks ei ole. Kogu tähelepanu tuleb pöörata Inimese Pojale, mitte oma varale.
Jeesus jätkas, et kõige traagilisem Inimese Poja päeval on olukord, kus üksteisele
lähedased inimesed lahutatakse. Kui see juhtub ööl, samas voodis olevatest üks
võetakse vastu Jeesuse juurde ja teine jäetakse maha raskustesse. Kui see on päeva
ajal, kahest vilja jahvatavast naisest maakera teisel pool üks võetakse vastu, teine
jäetakse maha, ja põllul töötavatest kahest mehest üks võetakse vastu Jeesuse juurde
ja teine jäetakse maha. Põhjus lahutusele on inimeste suhtumine Jeesusesse: üks on
Tema poolt, teine on ükskõikne või koguni Tema vastu.
Viimaseks vastab Jeesus Inimese Poja päeva teema all jüngrite küsimusele: „Kus
selline lahutamine toimub, Issand?“ Jeesus vastab küsimusele mõistatuslikult: „Kus
on korjus, sinna kogunevad raisakotkad.“ Raipeid ei söö kotkad, vaid raisakotkad, ja
kus raipeid on leida, sinna raisakotkad kindlasti lendavad. Jeesus tsiteerib siin
vanasõna ja mõtleb siin vaimulikult surnute peale: kuhu vaimulikult surnud inimesed
kogunenud on, seal on kohtukaristused vältimatud.
Kokkuvõteks võime öelda, et kui Inimese Poeg tuleb, kõik – kogu pankrotti läinud
maailma pankrotipesa haldamine – saab tehtuks. Me, kristlased, ootame seda aega, ja
kui see ei tule veel meie põlvkonna ajal, see kord kindlasti tuleb. Me tõesti ei tea, kus
ja millal see tuleb, aga üks on kindel: Mida kõike tulevik kaasa ei tookski, me ikkagi
teame, kes tulemas on: Jeesus Kristus. Ainus asi, mis usklikule vajalik on, on olla
valmistunud Inimese Poja üllatusliku ja etteaimamatu tulemise jaoks ja teha seda
skautide kombel: „Ole valmis!“ Ole alati valmis!
Juha Väliaho 27. jaanuaril 2021
.jpg)
Kirjuta esimene kommentaar