Piiblitundi tekst
Ajalooline taust
Joona, Amittai poeg, elas Gat-Heeferis, 20 km kaugusel Iisraelis, Põhjariigis, asuvast
Naatsareti linnast, aga tema tegevus viis ta kaugele Iisraeli maalt. Ta oli esimene
Vana testamendi kirjalikest prohvetitest, kelle sõnumit ja elusündmusi on kogutud
raamatuks. Seda ei juhtunud veel teda eelnevate tähtsate prohvetite Eelia ja Eliisa
puhul; nende tegudest räägitakse 1. Kuningate raamatu 17. peatükist alates kuni 2.
Kuningate raamatu 13. peatükini. Joona raamatu kogujat pole teada. Esimese
kirjaliku prohveti tiitlist – piltlikult öeldes – „konkureerivad“ ka Aamos ja Obadja,
aga kõige tõenäolisemaks uurijad pidavad ikkagi Joonat.
Kuigi Joona pole tähtsaim prohvet, arvatavasti on tema lugu rahvasuus neist kõige
tuntum ja maalikunstnikud on teda kõige rohkem kujutanud. Joona raamatus on
konkreetne, haarav ja meeldejääv süzee; see on otseselt nagu seiklusraamat.
Joona tegevus algas kunagi pärast aastat 800 e.Kr. Joona tegudest ja sõnumist
räägitakse tema nime kandva raamatu kokku neljas peatükis. Raamatus on Joonast
kirjutatud ainsuse kolmandas isikus. Peale tema raamatut on Joonast kirjutatud 2.
Kuningate raamatus 14:25:s nii viisi: „Kuningas Jeroobeam võttis tagasi Iisraeli maa-
ala... Jumala sõna kohaselt, mis ta oli rääkinud oma sulase, prohvet Joona, Amittai
poja, läbi, kes oli pärit Gat-Heeferist“. Ta oli austatud isik kuningas Jeroobeam II:e
valitsemisajal aastatel 781 – 753 e.Kr.
Kõik muu, mida me teame Joona sõnumist ja tegudest, puudutas kauget Assüüria
suurlinna Niinivet, mis Iisraelist 1000:e kilomeetri kaugusel kagu suunas asus ja kuhu
Jumal tema oma sõnumit kuulutama kutsus.
Jumala kutse ja Joona põgenemisreis
Jumal saatis Joona misjonireisile, mille ajal Joona pidi kuulutama Jumala sõnumit
Niinive paganarahvale. Kirjutatud on: „Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta
ütles: ’Võta kätte, mine Niinivesse, sinna (Assüria) suurde linna, sest nende kurjus on
tõusnud mu palge ette!“ (1:1,2). Aga Joonale see Jumala ülesanne – misjonireis
kagusse, Niinivesse – ei meeldinud, vaid ta läks põgemisreisile täpselt vastupidisesse
suunda ja veel kaugemale, lääne poole – Tarsisesse. Ta oli sõnakuulmatu.
Tarsis asus kas Hispaania kagurannal või Sitsiilias, Itaalia lääneranna poolsel suurel
saarel. See oli foiniikialaste kaubandusala; nad elasid Vahemere idarannal Iisraeli
naabritena ja olid oma kaubalaevadega kogenud meresõitjad. Kui Tarsis oli
Hispaanias, laevareis sinna oleks olnud 2000 km – siis 3000 km:i kaugusel Niinivest;
aga kui see oli Sitsiilias, siis lähemal, 1500 km:i kaugusel Iisraelist.
Joona raamatu 1. peatükis on kirjutatud reisist Tarsisi poole. Joona läks Jaafosse
(praegusesse Tel Avivi sadamalinna Jaffasse) – sadamalinna, mis oli 120 km lõuna
suunas. Ta maksis sõiduraha ja astus laeva peale, et minna koos meresõitjatega
Tarsisesse, „ära Issanda silma alt“ nagu kirjutatud on Ta läks Issanda kutset pakku.
Reisi ajal Issand sekkus sündmuste käiku. Pikad laevareisid tehti igal aastal
laevasõidu hoogajal, millal tormid on haruldased. Sel korral juhtus erandnähtus:
merel tõusis kange tuul nõnda, et suur torm puhkes ja kogenud meresõitjadgi hätta
sattusid. Suures hirmus hakati laeva kergendamiseks asju merre heitma ja igaüks
karjus abipalveid oma jumala poole. Foiniikialastel oli peajumal Baal ja veel tosin
muid jumalaid. Torm siisgi ei andnud alla.
Tormi ajal Joona magas sügavalt („norskas“) all laevaruumis. Laeva juht äratas tema
ja palus teda pöörduda oma Jumala poole, et nad ei hukkuks. Mehed heitsid veel
liisku, et teada, kes on süüdi õnnetuses. Liisk langes Joonale. Juht küsis Joona käest:
„Kes sa oled ja kust sa tuled?“ Joona seletas olevat heebrealane – nagu naaberrahvad
juute nimetasid – ja et ta teenib Issandat, kes on „taeva Jumal, kes on teinud mere ja
kuiva maa“.
Laevamehed, kellele Joona oma põgenemisreisist rääkinud oli, tegid järelduse, et
õnnetus on tulnud Joona pärast ja et Joonat jumalate viha lepitamiseks ohverdama
peaks. Ka Joona palus neid visata teda merre, sest ta teadis, et suur torm just tema
pärast neile tulnud oli. Mehed veel pöördusid Joona taeva Jumala poole, kes on
teinud mere ja kuiva maa. Kui Joona oli merre visatud, rauges torm kohe.
Laevameeste hirm (1:10) muutus aukartuseks Issanda suhtes (1:16).
Issand saatis suure kala või merekoletise, kes Joona neelas, ja ta oli selle kõhus kolm
päeva. Seal ta palvetas tänupalve, mis on Joona raamatu 2. peatüki sisu ja mis on
lootusetu olukorra kirjeldus luulevormis, nagu Psalmid:
„Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle... Sina kuulsid mu
häält. Sina heitsid mind sügavusse... veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su
lained käisid minust üle. Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud su silma eest. Siiski ehk
saan veel näha su püha templit!... Ma vajusin alla... Aga sina tõid mu elavalt hauast
(„surmavallast“) üles, Issand Jumal! Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma
Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse. Need, kes austavad tühje
ebajumalaid, hülgavad oma osaduse... Issanda käes on pääste!“
Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale. Aga mis oli Joonaga
juhtunu tähendus? Jeesus ütleb sellest Matteuse evangeeliumis: „Nüüdsele kurjale
sugupõlvele ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli
merikoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema
maapõues kolm päeva... Niinive mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle
sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona
jutluse peale, ja vaata, siin (Jeesuses) on rohkem kui Joona!“ (Mat 12:40,41).
Jeesus ütles, et Joonale juhtunud näiline surm ja ülestõusmine kirjeltavad Tema,
Jumala Poja, tulevast saatust, mis on vastupidine inimeste Messia ootustele. Jeesus
seletas, et esiteks tuleb võiduka Messia asemel Jumala kannatav sulane, kes sureb.
Pärast tuleb Tema surnuist ülesäratamine, mis ongi Tema kõige tõelisem tunnustäht,
sarnane Joona ülesäratamisega, kuigi Jeesus on „rohkem kui Joona“, mis on viide
Jeesuse isiku jumalikule saladusele. Joona on Vana testamendi võrdkuju Jeesusest,
Tema alandamisest ja ülendamisest, surnuist ülesäratamisest.
Joona misjonireis Niinivesse
Kala/merekoletise kõhus viibinu polnud Joona jaoks lõpp; Tema ülesanne ootas ikka
veel täitmist. Joona raamatu 3. peatükis kirjutatakse, et pärast kõike eelsündinut tuli
Joonale teist korda Issanda sõna ja sama kutse kui esimesel korral, kui ta Issanda
silma alt ära läks: „“Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna, ja pea seal see
jutlus, nagu ma sind käsin!“ Sel korral Joona oli kuulekas ja läks need 1000 km:t
Assüüriasse Tigrisjõe rannal asuvasse Niinivesse.
Niinive oli Assüüria suurriigi linnadest kõige suurem: selle müür oli 12 km pikk ja
linna elanikke oli kokku 120 000. Iisraeli suurimas linnas, Samarias, oli sellal 30 000.
On huvitav, et Issand veelkord sõnakuulmatule võimaluse andis. Ja miks Ta nii tegi?
See osutab Jumala suveräänsusele – Temal on meelevald teha, mida tahab –
hoolimata inimese nõrkustest –, ja just see ongi üks Joona raamatu peateemadest.
Apostel Paulus kirjutab samast asjast niiviisi: „Jumal ju ei kahetse oma armuande ega
kutsumist“ (Room 11:29).
Joona raamat kirjeldab Niinive suurust huvitaval moel: kolm päevateekonda. See
tähendab, et Joona pidi Jumalalt antud sõnumit kolme päevaga kuulutama kogu linna
rahvale ja jõudma igale poole tänavaid läbi käies ja kõigile sõnumit kuulutades. See
sõnum, mis on Joona raamatu kõige olulisem sõnum, oli lühike: „Veel 40 päeva ja
Niinive hävitatakse!“ (Joona 3:4). See Joona sõnum oli kõikide Vana testamendi
prohvetite lühim, aga mõjuvaim sõnum. Ja sõnumi mõju oli täiesti uskumatu.
Kirjutatud on: „Niinive mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid
(kitsekarvast) kotiriidesse, nii suured kui väiksed.“ Kui sõnum linna kuningani jõudis,
Tema ka tõusis oma aujärjelt, kattis ennast kotiriidega ja istus maha tuha peale. Ta
andis käsu kuulutada: „Inimesed ja loomad paastugu... ja hüüdku võimsasti Jumala
poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast...
Kes teab, vahest Jumalpöördub oma tulisest vihast ja kahetseb nii, et me ei hukku.“ –
Kui Jumal nägi nende tegusid, siis Ta kahetses kurja, mis oli lubanud neile teha, ega hävitanud Niinivet.
Kuidas oli võimalik, et paganlik suurlinn suutis niiviisi Jumala poole pöörduda ja
oma patte kahetseda? Mitte midagi sarnast pole varem paganate seast teada. Ilmselt
Niineve rahval oli eriline otsinguaeg, mida toonane Assüüria suurriigi nõrkuse aeg
mõjutas. Sest põhjapoolse riigi kasvav võimsus tekitas survet ja ohtu Niinivele, mis
varem oli kuulus kohutava ja julma vägivalla kasutamise poolest teiste rahvaste
vastu. Nüüd suurriigi suure linna rahvas oli küps võtma vastu Jumala suust antud
Joona sõnumit. Kuigi paganlik Niinive rahvas paljude ebajumalatega ei tundnud
Issandat, nad olid valmid tegema selle ühe Kõigeväelise tahte järgi. Joona oli esimene
ülesandega teele saadetud misjonär.
Jeesus võrdles Joona ja iseenda sõnumi kuulutajatena Mat 12:41: Viimasel
kohtupäeval paganliku Niinive Jumala tahte vastuvõtnud elanikud tõusevad mõistma
süüdi Jeesuse sõnumit ja kutset kuulnud juute, kes Jeesuse sõnumile selja pöörasid, ja
Jeesus lõpetas: Mina olen Jumala Poeg, ja minu sõnum on väärtuslikum kui Joona.
Joona raamatu 4. peatükk räägib Joona meelehärmist Jumala kohta, sest Jumala antud
sõnum, mida ta Niinive elanikele kuulutas, ei läinudgi täide. „Võta, Issand, minult mu
hing, sest mul on parem surra kui jääda ellu!“ ta palvetas. Tema meelest Jumala
armulisus kuulub Ta oma rahvale ja hukka mõistmine paganatele. Ta sattus
masendusse, läks linnast välja ja istus lehtmaja varju. Jumal andis kiikajooni (üht
sorti viinapuu) kasvada tema varjuks, aga järgmisel päeval see Joona suureks mureks
kuivas, kui madu selle juured sõi. – On huvitav jälgida Joona raamatus, kuidas Jumal
enda loodud asju oma töövahendina kasutas: tormituul, kala/merikoletis, loomad,
viinapuu ja madu.
Siis Joona rääkis Jumalale Tema armulisusest, mille peale Joona ärritunud oli: „Ma
kodumaal teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas
heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ Jumal kostis: „Sina tahaksid armu anda juba
puule... mida sa ei ole kasvatanud. Miks ma ei peaks armu andma („pisarteni
liigutatud olema“) suurele Niinive linnale?“ – Selle sõnaga Jumala armulisusest nii
Niinive kui ka nõrga Joona kohta lõpeb Joona raamat. Jumala armulisus ongi Joona
raamatu tähtsaim sõnum, universaalne sõnum ja misjonitöö alus.
Joona raamat algab sõnadega „Issand ütles“ – Joonale ülesandest missionitööl – ja
see lõpeb samuti: „Issand ütlest“ – Jumala armulisusest paganate suhtes.
Raamatu teoloogia ongi misjoniteoloogia: (1) Jumal on kogu maailma Looja; Ta hoolib oma
loodust; (2) Jumal on üks ainus kõigi inimeste Jumal, ka paganamaailm kuulub Talle
sooviga, et kõik Teda kummardaksid; (3) Jumal on valmis kuulama seda, kes palves
Tema poole pöördub; (4) Jumal on armuline Jumal, kes võib oma meelt muuta, Ta
kohtumõistmine on tõeline asi, aga armu heitmine on kahetsejale alati olemas.
Juha Väliaho 22.01.2021
Joona, Amittai poeg, elas Gat-Heeferis, 20 km kaugusel Iisraelis, Põhjariigis, asuvast
Naatsareti linnast, aga tema tegevus viis ta kaugele Iisraeli maalt. Ta oli esimene
Vana testamendi kirjalikest prohvetitest, kelle sõnumit ja elusündmusi on kogutud
raamatuks. Seda ei juhtunud veel teda eelnevate tähtsate prohvetite Eelia ja Eliisa
puhul; nende tegudest räägitakse 1. Kuningate raamatu 17. peatükist alates kuni 2.
Kuningate raamatu 13. peatükini. Joona raamatu kogujat pole teada. Esimese
kirjaliku prohveti tiitlist – piltlikult öeldes – „konkureerivad“ ka Aamos ja Obadja,
aga kõige tõenäolisemaks uurijad pidavad ikkagi Joonat.
Kuigi Joona pole tähtsaim prohvet, arvatavasti on tema lugu rahvasuus neist kõige
tuntum ja maalikunstnikud on teda kõige rohkem kujutanud. Joona raamatus on
konkreetne, haarav ja meeldejääv süzee; see on otseselt nagu seiklusraamat.
Joona tegevus algas kunagi pärast aastat 800 e.Kr. Joona tegudest ja sõnumist
räägitakse tema nime kandva raamatu kokku neljas peatükis. Raamatus on Joonast
kirjutatud ainsuse kolmandas isikus. Peale tema raamatut on Joonast kirjutatud 2.
Kuningate raamatus 14:25:s nii viisi: „Kuningas Jeroobeam võttis tagasi Iisraeli maa-
ala... Jumala sõna kohaselt, mis ta oli rääkinud oma sulase, prohvet Joona, Amittai
poja, läbi, kes oli pärit Gat-Heeferist“. Ta oli austatud isik kuningas Jeroobeam II:e
valitsemisajal aastatel 781 – 753 e.Kr.
Kõik muu, mida me teame Joona sõnumist ja tegudest, puudutas kauget Assüüria
suurlinna Niinivet, mis Iisraelist 1000:e kilomeetri kaugusel kagu suunas asus ja kuhu
Jumal tema oma sõnumit kuulutama kutsus.
Jumala kutse ja Joona põgenemisreis
Jumal saatis Joona misjonireisile, mille ajal Joona pidi kuulutama Jumala sõnumit
Niinive paganarahvale. Kirjutatud on: „Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta
ütles: ’Võta kätte, mine Niinivesse, sinna (Assüria) suurde linna, sest nende kurjus on
tõusnud mu palge ette!“ (1:1,2). Aga Joonale see Jumala ülesanne – misjonireis
kagusse, Niinivesse – ei meeldinud, vaid ta läks põgemisreisile täpselt vastupidisesse
suunda ja veel kaugemale, lääne poole – Tarsisesse. Ta oli sõnakuulmatu.
Tarsis asus kas Hispaania kagurannal või Sitsiilias, Itaalia lääneranna poolsel suurel
saarel. See oli foiniikialaste kaubandusala; nad elasid Vahemere idarannal Iisraeli
naabritena ja olid oma kaubalaevadega kogenud meresõitjad. Kui Tarsis oli
Hispaanias, laevareis sinna oleks olnud 2000 km – siis 3000 km:i kaugusel Niinivest;
aga kui see oli Sitsiilias, siis lähemal, 1500 km:i kaugusel Iisraelist.
Joona raamatu 1. peatükis on kirjutatud reisist Tarsisi poole. Joona läks Jaafosse
(praegusesse Tel Avivi sadamalinna Jaffasse) – sadamalinna, mis oli 120 km lõuna
suunas. Ta maksis sõiduraha ja astus laeva peale, et minna koos meresõitjatega
Tarsisesse, „ära Issanda silma alt“ nagu kirjutatud on Ta läks Issanda kutset pakku.
Reisi ajal Issand sekkus sündmuste käiku. Pikad laevareisid tehti igal aastal
laevasõidu hoogajal, millal tormid on haruldased. Sel korral juhtus erandnähtus:
merel tõusis kange tuul nõnda, et suur torm puhkes ja kogenud meresõitjadgi hätta
sattusid. Suures hirmus hakati laeva kergendamiseks asju merre heitma ja igaüks
karjus abipalveid oma jumala poole. Foiniikialastel oli peajumal Baal ja veel tosin
muid jumalaid. Torm siisgi ei andnud alla.
Tormi ajal Joona magas sügavalt („norskas“) all laevaruumis. Laeva juht äratas tema
ja palus teda pöörduda oma Jumala poole, et nad ei hukkuks. Mehed heitsid veel
liisku, et teada, kes on süüdi õnnetuses. Liisk langes Joonale. Juht küsis Joona käest:
„Kes sa oled ja kust sa tuled?“ Joona seletas olevat heebrealane – nagu naaberrahvad
juute nimetasid – ja et ta teenib Issandat, kes on „taeva Jumal, kes on teinud mere ja
kuiva maa“.
Laevamehed, kellele Joona oma põgenemisreisist rääkinud oli, tegid järelduse, et
õnnetus on tulnud Joona pärast ja et Joonat jumalate viha lepitamiseks ohverdama
peaks. Ka Joona palus neid visata teda merre, sest ta teadis, et suur torm just tema
pärast neile tulnud oli. Mehed veel pöördusid Joona taeva Jumala poole, kes on
teinud mere ja kuiva maa. Kui Joona oli merre visatud, rauges torm kohe.
Laevameeste hirm (1:10) muutus aukartuseks Issanda suhtes (1:16).
Issand saatis suure kala või merekoletise, kes Joona neelas, ja ta oli selle kõhus kolm
päeva. Seal ta palvetas tänupalve, mis on Joona raamatu 2. peatüki sisu ja mis on
lootusetu olukorra kirjeldus luulevormis, nagu Psalmid:
„Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle... Sina kuulsid mu
häält. Sina heitsid mind sügavusse... veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su
lained käisid minust üle. Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud su silma eest. Siiski ehk
saan veel näha su püha templit!... Ma vajusin alla... Aga sina tõid mu elavalt hauast
(„surmavallast“) üles, Issand Jumal! Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma
Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse. Need, kes austavad tühje
ebajumalaid, hülgavad oma osaduse... Issanda käes on pääste!“
Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale. Aga mis oli Joonaga
juhtunu tähendus? Jeesus ütleb sellest Matteuse evangeeliumis: „Nüüdsele kurjale
sugupõlvele ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli
merikoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema
maapõues kolm päeva... Niinive mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle
sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona
jutluse peale, ja vaata, siin (Jeesuses) on rohkem kui Joona!“ (Mat 12:40,41).
Jeesus ütles, et Joonale juhtunud näiline surm ja ülestõusmine kirjeltavad Tema,
Jumala Poja, tulevast saatust, mis on vastupidine inimeste Messia ootustele. Jeesus
seletas, et esiteks tuleb võiduka Messia asemel Jumala kannatav sulane, kes sureb.
Pärast tuleb Tema surnuist ülesäratamine, mis ongi Tema kõige tõelisem tunnustäht,
sarnane Joona ülesäratamisega, kuigi Jeesus on „rohkem kui Joona“, mis on viide
Jeesuse isiku jumalikule saladusele. Joona on Vana testamendi võrdkuju Jeesusest,
Tema alandamisest ja ülendamisest, surnuist ülesäratamisest.
Joona misjonireis Niinivesse
Kala/merekoletise kõhus viibinu polnud Joona jaoks lõpp; Tema ülesanne ootas ikka
veel täitmist. Joona raamatu 3. peatükis kirjutatakse, et pärast kõike eelsündinut tuli
Joonale teist korda Issanda sõna ja sama kutse kui esimesel korral, kui ta Issanda
silma alt ära läks: „“Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna, ja pea seal see
jutlus, nagu ma sind käsin!“ Sel korral Joona oli kuulekas ja läks need 1000 km:t
Assüüriasse Tigrisjõe rannal asuvasse Niinivesse.
Niinive oli Assüüria suurriigi linnadest kõige suurem: selle müür oli 12 km pikk ja
linna elanikke oli kokku 120 000. Iisraeli suurimas linnas, Samarias, oli sellal 30 000.
On huvitav, et Issand veelkord sõnakuulmatule võimaluse andis. Ja miks Ta nii tegi?
See osutab Jumala suveräänsusele – Temal on meelevald teha, mida tahab –
hoolimata inimese nõrkustest –, ja just see ongi üks Joona raamatu peateemadest.
Apostel Paulus kirjutab samast asjast niiviisi: „Jumal ju ei kahetse oma armuande ega
kutsumist“ (Room 11:29).
Joona raamat kirjeldab Niinive suurust huvitaval moel: kolm päevateekonda. See
tähendab, et Joona pidi Jumalalt antud sõnumit kolme päevaga kuulutama kogu linna
rahvale ja jõudma igale poole tänavaid läbi käies ja kõigile sõnumit kuulutades. See
sõnum, mis on Joona raamatu kõige olulisem sõnum, oli lühike: „Veel 40 päeva ja
Niinive hävitatakse!“ (Joona 3:4). See Joona sõnum oli kõikide Vana testamendi
prohvetite lühim, aga mõjuvaim sõnum. Ja sõnumi mõju oli täiesti uskumatu.
Kirjutatud on: „Niinive mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid
(kitsekarvast) kotiriidesse, nii suured kui väiksed.“ Kui sõnum linna kuningani jõudis,
Tema ka tõusis oma aujärjelt, kattis ennast kotiriidega ja istus maha tuha peale. Ta
andis käsu kuulutada: „Inimesed ja loomad paastugu... ja hüüdku võimsasti Jumala
poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast...
Kes teab, vahest Jumalpöördub oma tulisest vihast ja kahetseb nii, et me ei hukku.“ –
Kui Jumal nägi nende tegusid, siis Ta kahetses kurja, mis oli lubanud neile teha, ega hävitanud Niinivet.
Kuidas oli võimalik, et paganlik suurlinn suutis niiviisi Jumala poole pöörduda ja
oma patte kahetseda? Mitte midagi sarnast pole varem paganate seast teada. Ilmselt
Niineve rahval oli eriline otsinguaeg, mida toonane Assüüria suurriigi nõrkuse aeg
mõjutas. Sest põhjapoolse riigi kasvav võimsus tekitas survet ja ohtu Niinivele, mis
varem oli kuulus kohutava ja julma vägivalla kasutamise poolest teiste rahvaste
vastu. Nüüd suurriigi suure linna rahvas oli küps võtma vastu Jumala suust antud
Joona sõnumit. Kuigi paganlik Niinive rahvas paljude ebajumalatega ei tundnud
Issandat, nad olid valmid tegema selle ühe Kõigeväelise tahte järgi. Joona oli esimene
ülesandega teele saadetud misjonär.
Jeesus võrdles Joona ja iseenda sõnumi kuulutajatena Mat 12:41: Viimasel
kohtupäeval paganliku Niinive Jumala tahte vastuvõtnud elanikud tõusevad mõistma
süüdi Jeesuse sõnumit ja kutset kuulnud juute, kes Jeesuse sõnumile selja pöörasid, ja
Jeesus lõpetas: Mina olen Jumala Poeg, ja minu sõnum on väärtuslikum kui Joona.
Joona raamatu 4. peatükk räägib Joona meelehärmist Jumala kohta, sest Jumala antud
sõnum, mida ta Niinive elanikele kuulutas, ei läinudgi täide. „Võta, Issand, minult mu
hing, sest mul on parem surra kui jääda ellu!“ ta palvetas. Tema meelest Jumala
armulisus kuulub Ta oma rahvale ja hukka mõistmine paganatele. Ta sattus
masendusse, läks linnast välja ja istus lehtmaja varju. Jumal andis kiikajooni (üht
sorti viinapuu) kasvada tema varjuks, aga järgmisel päeval see Joona suureks mureks
kuivas, kui madu selle juured sõi. – On huvitav jälgida Joona raamatus, kuidas Jumal
enda loodud asju oma töövahendina kasutas: tormituul, kala/merikoletis, loomad,
viinapuu ja madu.
Siis Joona rääkis Jumalale Tema armulisusest, mille peale Joona ärritunud oli: „Ma
kodumaal teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas
heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ Jumal kostis: „Sina tahaksid armu anda juba
puule... mida sa ei ole kasvatanud. Miks ma ei peaks armu andma („pisarteni
liigutatud olema“) suurele Niinive linnale?“ – Selle sõnaga Jumala armulisusest nii
Niinive kui ka nõrga Joona kohta lõpeb Joona raamat. Jumala armulisus ongi Joona
raamatu tähtsaim sõnum, universaalne sõnum ja misjonitöö alus.
Joona raamat algab sõnadega „Issand ütles“ – Joonale ülesandest missionitööl – ja
see lõpeb samuti: „Issand ütlest“ – Jumala armulisusest paganate suhtes.
Raamatu teoloogia ongi misjoniteoloogia: (1) Jumal on kogu maailma Looja; Ta hoolib oma
loodust; (2) Jumal on üks ainus kõigi inimeste Jumal, ka paganamaailm kuulub Talle
sooviga, et kõik Teda kummardaksid; (3) Jumal on valmis kuulama seda, kes palves
Tema poole pöördub; (4) Jumal on armuline Jumal, kes võib oma meelt muuta, Ta
kohtumõistmine on tõeline asi, aga armu heitmine on kahetsejale alati olemas.
Juha Väliaho 22.01.2021
Kirjuta esimene kommentaar