Piiblitundi tekst
Miika raamatu ajalooline taust
Mooresetilane Miika oli pärit Juuda lõunaosast. Ta tegutses aastatel 740 – 700 e.Kr.,
samal ajal kui Jesaja ja Joel Juudas ning Hoosea Põhjariigis, Iisraelis, ja Aamos Juuda
poolt Iisraelis. Tollal oli nii Juudal kui ka Iisraelil majandusliku kasvu, rahu ja
omavahelise koostöö aeg, aga see oli välisriikide poolt tormiline aeg nii, et Assüria
suurriik vallutas Põhjariigi, Iisraeli, aastal 722 e.Kr. ja saatis osa rahvast
sundväljarändamisele, mitte aga Lõunariiki, Juudat. Paistab, et Miika ise on raamatu
kirjutaja. Ta tegutses Juuda kuningate Jootami, Aaha ja Hiskia ajal. Miika oli tuntud
ja usaldatud isik Juuda kunigakojas (Jer 26:18,19).
Tolle aja probleem oli Juuda materjaalse õitsengu ajal usuelu allakäik, mille
põhjuseks oli ebajumalate teenimise levimine, ja ainult formaalne jumalateenistus
templis, mille prohvetid hukka mõistsid. Ametnike poolt korruptiivne käitumine ja
ükskõikne suhtumine vaeste sotsiaaltesse problemidesse said samuti prohvetite
hukkamõistmise.
Miika ei sekkunud poliitilistesse ega sõjalistesse asjadesse nagu tegid Jesaja ja
Jeremia, vaid keskendus rahva vaimuliku elu eksimuse ja sosiaalse elu ebaõigluse
asjadesse; Juudast pärit Aamos tegi samaaegselt sama asja Põhjariigi – Iisraeli –
osalt. Miika oli ka tähtis Messiase ettekuulutuste esiletooja. – Miika raamatus on
seitse peatüki.
Miika raamatu sõnum
Miika 1. peatüki sõnum on ebajumalate teenimise vastu. See on osutatud Juuda ja
Iisraeli Samaaria maakonna rahvale, kelle sekka ebajumalate teenimine oli laienenud
paganarahvastest naabritelt. Prohvet kirjutab: „Issanda sõna... Samaaria ja
Jerusalamma kohta: Olgu Issand Jumal tunnistajaks teie vastu Jaakobi üleastumise/
patu pärast... Selles on süüdi Samaaria.“
Ebajumalateenistus oli tulnud Juuda riiki läänepoolt kahest suunast. Esimene oli
Samaaria, mis oli Jeruusalemmast põhjapoole, riigi piiri taga Iisraeli lõunaosas.
Põhjariigis, Iisraelis, ebajumalateenistus oli laiem, ja selle läänenaabrite, kanaanlaste
ja foiniikialaste paganlus – Baal-jumala teenimine, ebajumala kujud ja ohvrikünkad –
olid tollal ka Juuda rahva tõelisus, kaasaarvatud Jeruusalemm (1:5). Miikale
ebajumala kujude kummardamine oli vaimulik hoorus (1:7); heebrea keeles
„ebajumala kuju“ -sõna on sama kui „hoora palk“ -sõna. Teemast kirjutab Miika veel
hiljem (5:11-13). Sama mõte oli samaaegsel prohvet Hooseal: „Iisraeli maa on
truudusetu Issandale, see on kui porto, see teenib/kummardab võõraid jumalaid“
(Hoosea 1:2, soome tõlke järgi).
Teine suund, kust ebajumalateenistus Juudasse tuli, oli Laakis, Lõuna-Juudas juutide
ja kanaanlaste vaheline Juuda läänepoolne piirilinn, mille lähedal Miika elas.
„Laakise elanikute juures on Siioni tütre (Juuda) patu algus, sest sinus peitusid tema
üleastumised“ (1:13)... Issandalt tuleb õnnetus... nad viiakse vangi (1:12,16)... Nõnda
ütleb vägede Issand, Jeruusalem muutub varemeiks ja templimägi võsastunud
künkaks“ (Jer 26:18,19). Kohe seda ei juhtunud, aga see oli viide üle sada aastat
hiljem juhtunud juutide sundväljarändamisele Pabülooniasse aastal 597 e.Kr.
Miika raamatu 2. peatüki pealkiri on häda ülekohtustele.
Miika kuulutab sõnumitkorrumpeerunud ametnike vastu: „Nad ihaldavad (inimeste) põlde ja haaravad need endile ning jagavad need ära, ning kodasid, ja võtavad need ära... Rõivaste pealt te tõmbate mantli möödakäijailt. Te ajate mu rahva naised (lesed) nende armsatest kodadest, te võtate nende lastelt ehted“ (2:2,4,9).
Keegi vaimulikest ametnikest ei
sekkunud sellistesse asjadesse, sest olid ise osa sellest probleemist: „Kui tuleks mees,
kes ajab tuult taga ja kõneleb valet :’Mina kuulutan sulle veinist ja vägijoogist’, siis
oleks ta küll sellele rahvale prohvetiks“ (2:11). Miika oli Jumala poolt kutsutud
prohvet, aga preestrid ja valeprohvetid ei võtnud vastu tema sõnumit.
Issand kavatses selle suguvõsa vastu õnnetust, aga samaaegselt Ta kuulutas oma
tulevat plaani: „Ma tahan korjata Jaakobi jäägi, ma panen nad ühte nagu lambad
tarasse, otsekui karja oma karjamaale... Nende ees käib nende kuningas ja nende
eesotsas on Issand“ (2:3,12,13). See sõnum ei olnud tavarahvale, vaid rahva Jumalale
ustavale jäägile. – See sõna on Miika raamatu esimene kuulutus tulevast Messiast
kuningana ja karjasena..
Miika raamatu 3. peatüki pealkiri on „Jumala rahva juhtide süü“.
Miika alustabpeatüki niiviisi: „Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi soo peamehed ja juhid!
Kas teile ei ole tarvis teada, mis on õige, teil, kes vihkate head ja armastate kurja, kes
rebite neil naha pealt ja sööte mu rahva liha... Kui peamehed kord kisendavad Issanda
poole, tema ei vasta neile ja peidab oma palge nende eest, sest nad on teinud kurje
tegusid... Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes
hüüavad: „Rahu!“, kui neil vaid on hammaste vahel, mida närida, aga kuulutavad sõja
sellele, kes ei pane neile midagi suhu. Sellepärast tuleb teile ennustusteta öö ja
pimedus.. ja päev muutub pimedaks... sest Jumala vastust ei ole“ (3:1-7).
Miika sõnum on, et armutu ülemklass kohtleb vaesi kui tapaloomi. Vaimulikud ja
prohvetid, kes elasid külluslikku elu, olid samamoodi korrumpeerunud ja vaesed –
enda kasuks – hooletusse jätsid. Miika oma sõnumiga piitsutas ka preestreid: „Mina
olen täis jõudu, Issanda Vaimu ja õigust, et kuulutada Jaakobile ta üleastumist.
Kuulge, Jaakobi soo juhid, kes põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge,
kes ehitate Jeruusalemma ülekohtuga! Tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema
prohvetid ennustavad raha eest... öeldes: „Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule
õnnetust. Teie pärast Jeruusalem saab kivivaremeteks“ (3:8-12).
Miika raamatu 4. ja 5. peatükis Miika ettekuulutus on tulevane Rahuriik ja
Rahuvürst, Messias.
See räägib viimasest kohtupäevast, rahvaste kohtumõistmisest:
„Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja/templi mägi seisab kindlana kui mägede
tipp ning rahvad voorivad ta juurde. Ja paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge,
mingem Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meid käima tema radu,
sest Jeruusalemast lähtub Issanda sõna! Tema mõistab kohut paljude paganarahvaste
vahel... Ravas ei tõsta mõõka rahva vastu... ja keegi ei hirmuta neid“ (4:1-4).
Vahepeal Miika pöörab pilgu tolleagse Iisraeli olukorrale: „Sa pead lahkuma linnast
ja minema Paabelini/Pabülooniani“ (4:10). – 5. peatüki alguses on Miika tähtsaim
ettekuulutus Messiast: „Aga sina, Petlemm Efrata (Efrata on Petlemma varasem
nimetus), olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab
valitsejaks Iisraelis ja kes põlveneb igiaegadest... siis pöördub ta vendade jääk tagasi
Iisraeli laste juurde... ja ta hoiab karja Issanda jõus. Ja nemad jäävad elama, sest tema
on suur ilmamaa ääreni“ (5:1-3). – Matteuse evangeeliumi järgi just selle sõna alusel
idamaa targad leidsid Jeesuse sünnikoha (Mat 2:1,2,6).
Miika raamatu 6. peatükis küsib ta „Mida Jumal nõub inimeselt?“: „Kas
põletusohvrit, mullikat või jäära?... Issand on andnud sulle teada, inimene, mis on
hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid
headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“ (6:8). See tähendab, et sõnadest
ja religioosetest riitidest templis ei piisa: Jumala rahva üks vältimatu tundemärk on
eetiline käitumine. Juuda rahva probleem oli ebaeetiline käitumine, millest Miika
jätkab: pettused kaubanduses, vägivald ja vale, kõige kõrgem tasand kaasa arvatud.
„Su karistus tuleb... Sa külvad ega saa lõigata“ (6:10-12,15,16).
„Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas, kõik püüavad üksteist
võrguga... Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed... Ärge uskuge
ligimest, ärge lootke sõbra peale!... Poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu... inimese
vaenlaseks on ta oma kodakondsed“ (6:15; 7:2,4-6). – Just Miika sõnale, et kedagi,
kes pole siiras, usaldada ei saa, viitab Jeesus oma kõnes (Mat 10:34-36).
Miika lõpetab oma kirja ikkagi lootusrikkalt Jumala armulisusest: kord Issand
osutab oma halastust Juuda rahva ja paganate peale: „Sa karjatad kepiga oma
rahvast... Paganad tulevad värisedes... Issanda juurde, nad kardavad sind. Kes on
Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi
üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie
peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sa
osutad truudust... ja armu“ (7:14,16,17-20).
Mooresetilane Miika oli pärit Juuda lõunaosast. Ta tegutses aastatel 740 – 700 e.Kr.,
samal ajal kui Jesaja ja Joel Juudas ning Hoosea Põhjariigis, Iisraelis, ja Aamos Juuda
poolt Iisraelis. Tollal oli nii Juudal kui ka Iisraelil majandusliku kasvu, rahu ja
omavahelise koostöö aeg, aga see oli välisriikide poolt tormiline aeg nii, et Assüria
suurriik vallutas Põhjariigi, Iisraeli, aastal 722 e.Kr. ja saatis osa rahvast
sundväljarändamisele, mitte aga Lõunariiki, Juudat. Paistab, et Miika ise on raamatu
kirjutaja. Ta tegutses Juuda kuningate Jootami, Aaha ja Hiskia ajal. Miika oli tuntud
ja usaldatud isik Juuda kunigakojas (Jer 26:18,19).
Tolle aja probleem oli Juuda materjaalse õitsengu ajal usuelu allakäik, mille
põhjuseks oli ebajumalate teenimise levimine, ja ainult formaalne jumalateenistus
templis, mille prohvetid hukka mõistsid. Ametnike poolt korruptiivne käitumine ja
ükskõikne suhtumine vaeste sotsiaaltesse problemidesse said samuti prohvetite
hukkamõistmise.
Miika ei sekkunud poliitilistesse ega sõjalistesse asjadesse nagu tegid Jesaja ja
Jeremia, vaid keskendus rahva vaimuliku elu eksimuse ja sosiaalse elu ebaõigluse
asjadesse; Juudast pärit Aamos tegi samaaegselt sama asja Põhjariigi – Iisraeli –
osalt. Miika oli ka tähtis Messiase ettekuulutuste esiletooja. – Miika raamatus on
seitse peatüki.
Miika raamatu sõnum
Miika 1. peatüki sõnum on ebajumalate teenimise vastu. See on osutatud Juuda ja
Iisraeli Samaaria maakonna rahvale, kelle sekka ebajumalate teenimine oli laienenud
paganarahvastest naabritelt. Prohvet kirjutab: „Issanda sõna... Samaaria ja
Jerusalamma kohta: Olgu Issand Jumal tunnistajaks teie vastu Jaakobi üleastumise/
patu pärast... Selles on süüdi Samaaria.“
Ebajumalateenistus oli tulnud Juuda riiki läänepoolt kahest suunast. Esimene oli
Samaaria, mis oli Jeruusalemmast põhjapoole, riigi piiri taga Iisraeli lõunaosas.
Põhjariigis, Iisraelis, ebajumalateenistus oli laiem, ja selle läänenaabrite, kanaanlaste
ja foiniikialaste paganlus – Baal-jumala teenimine, ebajumala kujud ja ohvrikünkad –
olid tollal ka Juuda rahva tõelisus, kaasaarvatud Jeruusalemm (1:5). Miikale
ebajumala kujude kummardamine oli vaimulik hoorus (1:7); heebrea keeles
„ebajumala kuju“ -sõna on sama kui „hoora palk“ -sõna. Teemast kirjutab Miika veel
hiljem (5:11-13). Sama mõte oli samaaegsel prohvet Hooseal: „Iisraeli maa on
truudusetu Issandale, see on kui porto, see teenib/kummardab võõraid jumalaid“
(Hoosea 1:2, soome tõlke järgi).
Teine suund, kust ebajumalateenistus Juudasse tuli, oli Laakis, Lõuna-Juudas juutide
ja kanaanlaste vaheline Juuda läänepoolne piirilinn, mille lähedal Miika elas.
„Laakise elanikute juures on Siioni tütre (Juuda) patu algus, sest sinus peitusid tema
üleastumised“ (1:13)... Issandalt tuleb õnnetus... nad viiakse vangi (1:12,16)... Nõnda
ütleb vägede Issand, Jeruusalem muutub varemeiks ja templimägi võsastunud
künkaks“ (Jer 26:18,19). Kohe seda ei juhtunud, aga see oli viide üle sada aastat
hiljem juhtunud juutide sundväljarändamisele Pabülooniasse aastal 597 e.Kr.
Miika raamatu 2. peatüki pealkiri on häda ülekohtustele.
Miika kuulutab sõnumitkorrumpeerunud ametnike vastu: „Nad ihaldavad (inimeste) põlde ja haaravad need endile ning jagavad need ära, ning kodasid, ja võtavad need ära... Rõivaste pealt te tõmbate mantli möödakäijailt. Te ajate mu rahva naised (lesed) nende armsatest kodadest, te võtate nende lastelt ehted“ (2:2,4,9).
Keegi vaimulikest ametnikest ei
sekkunud sellistesse asjadesse, sest olid ise osa sellest probleemist: „Kui tuleks mees,
kes ajab tuult taga ja kõneleb valet :’Mina kuulutan sulle veinist ja vägijoogist’, siis
oleks ta küll sellele rahvale prohvetiks“ (2:11). Miika oli Jumala poolt kutsutud
prohvet, aga preestrid ja valeprohvetid ei võtnud vastu tema sõnumit.
Issand kavatses selle suguvõsa vastu õnnetust, aga samaaegselt Ta kuulutas oma
tulevat plaani: „Ma tahan korjata Jaakobi jäägi, ma panen nad ühte nagu lambad
tarasse, otsekui karja oma karjamaale... Nende ees käib nende kuningas ja nende
eesotsas on Issand“ (2:3,12,13). See sõnum ei olnud tavarahvale, vaid rahva Jumalale
ustavale jäägile. – See sõna on Miika raamatu esimene kuulutus tulevast Messiast
kuningana ja karjasena..
Miika raamatu 3. peatüki pealkiri on „Jumala rahva juhtide süü“.
Miika alustabpeatüki niiviisi: „Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi soo peamehed ja juhid!
Kas teile ei ole tarvis teada, mis on õige, teil, kes vihkate head ja armastate kurja, kes
rebite neil naha pealt ja sööte mu rahva liha... Kui peamehed kord kisendavad Issanda
poole, tema ei vasta neile ja peidab oma palge nende eest, sest nad on teinud kurje
tegusid... Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes
hüüavad: „Rahu!“, kui neil vaid on hammaste vahel, mida närida, aga kuulutavad sõja
sellele, kes ei pane neile midagi suhu. Sellepärast tuleb teile ennustusteta öö ja
pimedus.. ja päev muutub pimedaks... sest Jumala vastust ei ole“ (3:1-7).
Miika sõnum on, et armutu ülemklass kohtleb vaesi kui tapaloomi. Vaimulikud ja
prohvetid, kes elasid külluslikku elu, olid samamoodi korrumpeerunud ja vaesed –
enda kasuks – hooletusse jätsid. Miika oma sõnumiga piitsutas ka preestreid: „Mina
olen täis jõudu, Issanda Vaimu ja õigust, et kuulutada Jaakobile ta üleastumist.
Kuulge, Jaakobi soo juhid, kes põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge,
kes ehitate Jeruusalemma ülekohtuga! Tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema
prohvetid ennustavad raha eest... öeldes: „Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule
õnnetust. Teie pärast Jeruusalem saab kivivaremeteks“ (3:8-12).
Miika raamatu 4. ja 5. peatükis Miika ettekuulutus on tulevane Rahuriik ja
Rahuvürst, Messias.
See räägib viimasest kohtupäevast, rahvaste kohtumõistmisest:
„Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja/templi mägi seisab kindlana kui mägede
tipp ning rahvad voorivad ta juurde. Ja paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge,
mingem Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meid käima tema radu,
sest Jeruusalemast lähtub Issanda sõna! Tema mõistab kohut paljude paganarahvaste
vahel... Ravas ei tõsta mõõka rahva vastu... ja keegi ei hirmuta neid“ (4:1-4).
Vahepeal Miika pöörab pilgu tolleagse Iisraeli olukorrale: „Sa pead lahkuma linnast
ja minema Paabelini/Pabülooniani“ (4:10). – 5. peatüki alguses on Miika tähtsaim
ettekuulutus Messiast: „Aga sina, Petlemm Efrata (Efrata on Petlemma varasem
nimetus), olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab
valitsejaks Iisraelis ja kes põlveneb igiaegadest... siis pöördub ta vendade jääk tagasi
Iisraeli laste juurde... ja ta hoiab karja Issanda jõus. Ja nemad jäävad elama, sest tema
on suur ilmamaa ääreni“ (5:1-3). – Matteuse evangeeliumi järgi just selle sõna alusel
idamaa targad leidsid Jeesuse sünnikoha (Mat 2:1,2,6).
Miika raamatu 6. peatükis küsib ta „Mida Jumal nõub inimeselt?“: „Kas
põletusohvrit, mullikat või jäära?... Issand on andnud sulle teada, inimene, mis on
hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid
headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“ (6:8). See tähendab, et sõnadest
ja religioosetest riitidest templis ei piisa: Jumala rahva üks vältimatu tundemärk on
eetiline käitumine. Juuda rahva probleem oli ebaeetiline käitumine, millest Miika
jätkab: pettused kaubanduses, vägivald ja vale, kõige kõrgem tasand kaasa arvatud.
„Su karistus tuleb... Sa külvad ega saa lõigata“ (6:10-12,15,16).
„Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas, kõik püüavad üksteist
võrguga... Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed... Ärge uskuge
ligimest, ärge lootke sõbra peale!... Poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu... inimese
vaenlaseks on ta oma kodakondsed“ (6:15; 7:2,4-6). – Just Miika sõnale, et kedagi,
kes pole siiras, usaldada ei saa, viitab Jeesus oma kõnes (Mat 10:34-36).
Miika lõpetab oma kirja ikkagi lootusrikkalt Jumala armulisusest: kord Issand
osutab oma halastust Juuda rahva ja paganate peale: „Sa karjatad kepiga oma
rahvast... Paganad tulevad värisedes... Issanda juurde, nad kardavad sind. Kes on
Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi
üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie
peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sa
osutad truudust... ja armu“ (7:14,16,17-20).
Kirjuta esimene kommentaar