Piiblitundi tekst
Nahumi raamatu ajalooline taust
Prohvet Naahumist teatakse vähe, aga tõenäoliselt ta elas Juudas. Tema tegevusajast
teame rohkem nende sündmuste põhjal, millest Naahumi raamatus kirjutatakse –
aastate 663 ja 612 vahel. Samal ajal, kuigi selle jälgmisel poolel, tegutses Sefanja.
Nagu Joona raamatu ainus teema on Assüüria suurlinn Niinive, mis meeleparanduse
pärast säästeti ohtlikust hävingust, on Nahumi raamatu ainus teema üle sada aastat
hiljem Niinive pahelisus ja häving. Suurriik Assüüria oli varem mitu korda avaldanud
sõjalist survet Juudale, aga iga kord oli see pääsenud hävingust. Ohtlik olukord oli
aastal 732 e.Kr., millal suurriik hävitas Põhjariigi, Iisraeli ja Samaaria, aga Juuda
pääses. Kõige ohtlikum oli olnud aasta 701 e.Kr., millal Sanherib vallutas 47 Juuda
kindlustatud linna ja piiras Jeruusalemma linna sisse. Sellel ajal Jumala ingel hävitas
Assüria sõjaväe, võib-olla haigusega, nii et sõjavägi kiiresti ühe öö jooksul põgenes.
Naahum kujutab Assüria suurriigit piitsana, mida Jumal rahvaste patu karistamisel
kasutas. See karistaja oli tehniselt ja kultuuriselt kõrgel tasemel ning võimas, aga
sõdimises äärmiselt julm ja paheline. Suurriik oli püsinud juba 600 aastat ja nendest
250 aastat kuni Niinive hävinguni tõesti julma ja verise sõjapoliitika esindajana.
Nüüd lubas Jumal, et see lõputu julmus lõplikult lõpeb. Naahumi raamatus on
kirjeldus riigi pealinna, Niinive, Pabüloonia poolt hävingust aastal 612 e.Kr.
Varemetest Niinive kunagi enam ei tõusnud.
Nahumi raamatu sõnum
Nahumi sõnumis kõige silmatorkavam on Niinive süüdiolemine julmas ja verises
sõjapoliitikas ja ebajumalateenistuses. Assüria ja nüüd selle vastane Pabüloonia olid
selles tuntud kõikide rahvaste seas; nende vägivalda kardeti. Just selle kirjeldamises
on näha Naahumi sõnaline meisterlikkus, kui ta kirjeldab niinivelaste ja nüüd ka
pabüloonialaste sõjalist varustust ja sõdimist:
„Sinust, Niinive, on lähtunud see, kes kavatseb kurja Issanda vastu, nurjatu
nõuandja... olgugi neid palju, siiski tehakse neile lõpp ja nad kaovad... Aga sinu
kohta, Niinive, on Issand andnud käsu: Su nime ei meenutata enam kunagi. Ma
hävitan su jumalate kojast nikerdatud ja valatud (jumala) kujud. Ma valmistan sulle
haua, sest sa oled neetud“ (1:11,14).
„Pillutaja tuleb su vastu, Niinive. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta
jõud hästi kokku!... Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad... ja
kõik palged õhetavad... Vaata, ma tulen su kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan
su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su
röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.“ (Nah 2:1,11,14).
„Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja rõõvimist! Ei lakka mahamurdmine.
Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid. Ratsud
ajavad end püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad. Ja mahalööduid on palju, laipu
määratu hulk, korjustel pole lõppu. Ja seda kõike selle veetleva ilusa, nõiduses osava
hoora arvutu hooratöö pärast, kes sellega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid
... Kõik ütlevad: ’Niinive on hävitatud!’ Kes peaks teda kahetsema?“ (3:1-4,7).
Järgmiseks vaatab Nahum 50 aastat tagasi ja võrdleb Niinivet samasuguse linna
hävinguga Egiptuses – Theba (Noo-Ammoni) hävinguga. Sel hetkel Pabüloonia
vallutas Niinive, aga 50 aastat varem Assüria vallutas „ kindlasti vallutamatu
Egiptuse linna“; samal moel mõeldi veel äsja Niinivest.
Theba asus Niiluse ääres 300 km Kairost lõuna poole. See oli tollal Egiptuse ja
Etioopia ühine pealinn paksude kivimüüridega ja elanikke oli sama palju kui
Niinives. See oli kuulus oma kultuuri poolest: linnas oli paleed, obeliskid ja suurimad
templid kolmele peajumalale, Ammonile, Luxorile ja Karmakile. Teisel pool jõge oli
Lõuna-Egiptuse kuningate püramiidid. Ja mis juhtus aastal 663 e.Kr., kui Assüria
sõjavägi linna ümber piiritas?
„Kas sa oled parem Noo-Amminist, kes asus jõgede ääres, ümberringi meri(Niiluse
vesi), kraaviks meri, müüriks meri? Etioopia ja Egiptus olid ta otsatu jõud, Puut ja
liibüalased ta aitajad. Siiski ta läks vangi. Temagi elanikud rebiti tükkideks igal
tänavanurgal ja ta suurnikud pandi ahelaisse“ (3:8-10).
„Sinagi (Niinive) joobud, jääd oimetuks, sinagi pead otsima pelgupaika vaenlase eest.
Kõik su kindlused... langevad. Su maa väravad tehakse su vaenlastele pärani lahti.
Tuli põletab su riivid. Sind neelab tuli, hävitab möök... Su rahvas pillutatakse
mägedele ja kogujat ei ole. Ei ole parandajat su vigastustele, su haav teeb haiget.
Kõik, kes kuulevad sinust sõnumi, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei oleks
sinu kurjus lakkamata üle käinud?“ (3:11,13,15,18,19).
Peale Niinive on Nahumi raamatus nii kaebus kui ka lootus Juuda rahva tulevast
olukorrast: „Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures
pelgupaika otsivad... Ja kuigi ma sind, Juuda, olen alandanud (Niinive poolt), siis
enam ei ma sind alanda... Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema
kuulutab rahu (sõnum Niinive hävingust teatab rahu Juuda rahvale)... Issand taastab
Jaakobi suuruse, kuigi (niinivelased) rüüstajad on rüüstanud neid“ (1:7,12; 2:1,3).
Nahumi raamatu ajalooline taust
Prohvet Naahumist teatakse vähe, aga tõenäoliselt ta elas Juudas. Tema tegevusajast
teame rohkem nende sündmuste põhjal, millest Naahumi raamatus kirjutatakse –
aastate 663 ja 612 vahel. Samal ajal, kuigi selle jälgmisel poolel, tegutses Sefanja.
Nagu Joona raamatu ainus teema on Assüüria suurlinn Niinive, mis meeleparanduse
pärast säästeti ohtlikust hävingust, on Nahumi raamatu ainus teema üle sada aastat
hiljem Niinive pahelisus ja häving. Suurriik Assüüria oli varem mitu korda avaldanud
sõjalist survet Juudale, aga iga kord oli see pääsenud hävingust. Ohtlik olukord oli
aastal 732 e.Kr., millal suurriik hävitas Põhjariigi, Iisraeli ja Samaaria, aga Juuda
pääses. Kõige ohtlikum oli olnud aasta 701 e.Kr., millal Sanherib vallutas 47 Juuda
kindlustatud linna ja piiras Jeruusalemma linna sisse. Sellel ajal Jumala ingel hävitas
Assüria sõjaväe, võib-olla haigusega, nii et sõjavägi kiiresti ühe öö jooksul põgenes.
Naahum kujutab Assüria suurriigit piitsana, mida Jumal rahvaste patu karistamisel
kasutas. See karistaja oli tehniselt ja kultuuriselt kõrgel tasemel ning võimas, aga
sõdimises äärmiselt julm ja paheline. Suurriik oli püsinud juba 600 aastat ja nendest
250 aastat kuni Niinive hävinguni tõesti julma ja verise sõjapoliitika esindajana.
Nüüd lubas Jumal, et see lõputu julmus lõplikult lõpeb. Naahumi raamatus on
kirjeldus riigi pealinna, Niinive, Pabüloonia poolt hävingust aastal 612 e.Kr.
Varemetest Niinive kunagi enam ei tõusnud.
Nahumi raamatu sõnum
Nahumi sõnumis kõige silmatorkavam on Niinive süüdiolemine julmas ja verises
sõjapoliitikas ja ebajumalateenistuses. Assüria ja nüüd selle vastane Pabüloonia olid
selles tuntud kõikide rahvaste seas; nende vägivalda kardeti. Just selle kirjeldamises
on näha Naahumi sõnaline meisterlikkus, kui ta kirjeldab niinivelaste ja nüüd ka
pabüloonialaste sõjalist varustust ja sõdimist:
„Sinust, Niinive, on lähtunud see, kes kavatseb kurja Issanda vastu, nurjatu
nõuandja... olgugi neid palju, siiski tehakse neile lõpp ja nad kaovad... Aga sinu
kohta, Niinive, on Issand andnud käsu: Su nime ei meenutata enam kunagi. Ma
hävitan su jumalate kojast nikerdatud ja valatud (jumala) kujud. Ma valmistan sulle
haua, sest sa oled neetud“ (1:11,14).
„Pillutaja tuleb su vastu, Niinive. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta
jõud hästi kokku!... Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad... ja
kõik palged õhetavad... Vaata, ma tulen su kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan
su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su
röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.“ (Nah 2:1,11,14).
„Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja rõõvimist! Ei lakka mahamurdmine.
Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid. Ratsud
ajavad end püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad. Ja mahalööduid on palju, laipu
määratu hulk, korjustel pole lõppu. Ja seda kõike selle veetleva ilusa, nõiduses osava
hoora arvutu hooratöö pärast, kes sellega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid
... Kõik ütlevad: ’Niinive on hävitatud!’ Kes peaks teda kahetsema?“ (3:1-4,7).
Järgmiseks vaatab Nahum 50 aastat tagasi ja võrdleb Niinivet samasuguse linna
hävinguga Egiptuses – Theba (Noo-Ammoni) hävinguga. Sel hetkel Pabüloonia
vallutas Niinive, aga 50 aastat varem Assüria vallutas „ kindlasti vallutamatu
Egiptuse linna“; samal moel mõeldi veel äsja Niinivest.
Theba asus Niiluse ääres 300 km Kairost lõuna poole. See oli tollal Egiptuse ja
Etioopia ühine pealinn paksude kivimüüridega ja elanikke oli sama palju kui
Niinives. See oli kuulus oma kultuuri poolest: linnas oli paleed, obeliskid ja suurimad
templid kolmele peajumalale, Ammonile, Luxorile ja Karmakile. Teisel pool jõge oli
Lõuna-Egiptuse kuningate püramiidid. Ja mis juhtus aastal 663 e.Kr., kui Assüria
sõjavägi linna ümber piiritas?
„Kas sa oled parem Noo-Amminist, kes asus jõgede ääres, ümberringi meri(Niiluse
vesi), kraaviks meri, müüriks meri? Etioopia ja Egiptus olid ta otsatu jõud, Puut ja
liibüalased ta aitajad. Siiski ta läks vangi. Temagi elanikud rebiti tükkideks igal
tänavanurgal ja ta suurnikud pandi ahelaisse“ (3:8-10).
„Sinagi (Niinive) joobud, jääd oimetuks, sinagi pead otsima pelgupaika vaenlase eest.
Kõik su kindlused... langevad. Su maa väravad tehakse su vaenlastele pärani lahti.
Tuli põletab su riivid. Sind neelab tuli, hävitab möök... Su rahvas pillutatakse
mägedele ja kogujat ei ole. Ei ole parandajat su vigastustele, su haav teeb haiget.
Kõik, kes kuulevad sinust sõnumi, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei oleks
sinu kurjus lakkamata üle käinud?“ (3:11,13,15,18,19).
Peale Niinive on Nahumi raamatus nii kaebus kui ka lootus Juuda rahva tulevast
olukorrast: „Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures
pelgupaika otsivad... Ja kuigi ma sind, Juuda, olen alandanud (Niinive poolt), siis
enam ei ma sind alanda... Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema
kuulutab rahu (sõnum Niinive hävingust teatab rahu Juuda rahvale)... Issand taastab
Jaakobi suuruse, kuigi (niinivelased) rüüstajad on rüüstanud neid“ (1:7,12; 2:1,3).
Kirjuta esimene kommentaar