Piiblitundi tekst
Habakuki ajalooline taust
Habakuki isikust teame vähe. Ta tegutses Juudas riigi viimase küllaslikkuse,
allakäigu ja hävingu ajal aastatel 626 – 586 e.Kr., kokku 40 aastat Juuda kuningate
Joosia ja Sidkia ajal, millal Pabüloonia tõeliseks suurriigiks tõusis ja siis Assüria
hävingusse saatis. Samal aja tegutsesid prohvetid Jeremia ja Taaniel.
Habakuki raamat näitab, et ilmselt ta ise oma raamatu üles kirjutas. Raamatus on
kolm peatükki. Raamatu viimane peatükk on luule/lauluvormi kirjutatud ja selles
kasutatakse Sela-sõna samal moel kui Psalmides. Võib-olla, Habakuk oli leevlane
templiteenija ja -laulja, kes templikooris laulis ja kelle kirjutatud laulu
jumalateenistustes kasutati. Laulu alguses ja lõpus antakse laulmise jaoks nõud:
„Kaebelaulude kujul“ ja „Laulujuhatajale: minu keelpillisaade“, mis võiks viidata
sellele, et ta ise keelpilliga laulmist saatis.
Habakuki kirja sõnum
Habakuki raamat on erand kõikide prohvetiraamatute hulgas: prohvet ei pöördu oma
rahva ega teiste rahvaste poole, vaid ainult Jumala poole Juuda rahva asjus ja Assüria
suurriigi kasutatud vägivalla asjus, kui suurriik „rahvaid armuta tapab“ (1:17). Ta ei
saa aru, kuidas Jumal annab vägivalla ka Juuda rahva sees juhtuda:
„Kui kaua, Issand, ma pean kisendama vägivalla pärast? ... On tulnud riid ja tõusnud
tüli. Seepärast on Seadus jõuetu ja õigus ei tule iial esile. Sest õel piirab õiget – nõnda
tekib väänatud õigus... Sina, Issand, oled määranud nad (Assüria sõdurid) meile
(Juudale) nuhtlejaiks... Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab
selle (Juuda rahva), kes on temast õigem?... Kas nad võivad nõnda lõpmatult rahvaid
armuta tappa... Ära lase meil surra“ (1:2-4,12,13,17).
Järgmiseks kirjeldab Habakuk, milline on assürlaste karistajate vägivald:
„Kaldealased, kibe ja tormakas rahvas, käib maa laiuti läbi, et vallutada eluasemeid,
mis pole tema omad. Ta on kardetav ja julm, temast enesest tuleb ta õigus ja vägi.
Tema hobused on kiiremad kui pantrid, metsikumat kui hundid õhtul. Kaugelt tulevad
ta ratsanikud... tegema vägivalda ja nad koguvad vange nagu liiva. Nad pilkavad
kuningaid ja aukandjaid. Nad naeravad iga kindlust ja vallutavad selle. Siis nad
tormavad kui tuul ja tõttavad edasi. Nad teevad omaenese jõu enestele jumalaks ...
See korjab enesele kõik paganad ja kogub enese juurde kõik rahvad (1:6-11; 2:5).
Siis kirjeldab Habakuk, kuidas kord vägivaldsele ja ebajumalaid teenivale Assüriale,
karistajale, julmuse pärast karistus tuleb. Raamatu 2. peatükk kirjeldab karistust
karikaga, mis on täis kibedat veini selle joojale (2:16), ja selles on viis erinevad
„Häda (Assüriale)“ hüüet:
„Häda sellele, kes kuhjab kokku, mis ei ole tema oma... Kas viimaks su vintsutajad ei
ärka? Jah, ja sina jääd neile saagiks! Sest sa oled riisunud paljusid rahvaid, nüüd
riisuvad kõik rahvad sind kõige vägivalla pärast, mis sa oled teinud... Ta on hävitanud
paljusid rahvaid... rahvaste vaev saab tuleroaks... Mis kasu on (puidust) nikerdatud
kujust ja (metalist) valatud kujust, mille vastused on vale? Kuidas meister saab loota
omatehtud kuju, omatehtud jumala, peale, kes ei kõnele? Häda sellele, kes ütleb
puule: „Ärka!“ või liikumatule kivile: „Tõuse!“ Kas need suudavad õigeid nõueid
anda? Need on kulla ja hõpedaga kaetud, ometi pole vaimu tema sees“ (2:6-
8,10,13,1,19). – Ebajumalate kummardamine oli ka Juuda rahva probleem, aga see oli
tulnud paganarahvastelt.
Habakuki raamat algab ennustusest, mille ta „nägi“ (1:1). 2. peatükk algab samuti
prohveti nägemusest tuleviku kohta: „Mina seisan vahipostil... et näha, mida Issand
mu küsimuste/etteheite peale vastab. Ja Issand vastas: ’Kirjuta üles nägemus, et selle
võiks lugeda soravalt. Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega
peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti’. 3. peatükk algab samuti:
’Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu. Aga lase see ligemail aastail
sündida ja mõtle oma vihas halastusele!’ (1:1; 2:1-3; 3:2).
Nägemus tulevikust sisaldab kahte asja, Jumala viha ja Tema halastust Juuda, tema
oma rahva, kohta. Issand näitab viha Juuda pattude (ebaõigluse ja
ebajumalateenistuse) pärast ja viha vahendina on julm rahvaste hävingu tooja,
Assüria. Siis tuleb Jumala halastus ja pääste Juuda rahvale, kui karistaja omakorda
hävitatakse: „Issand, sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Ma ootan, kuni
hädaaeg tuleb selle (Assüria) rahva üle, kes on tulnud meie kallale... Sest kord maa
saab täis Issanda au tundmist – otsekui veed katavad merepõhja“ (3:13,16; 2:14).
Tuleval ajal saab teoks ka prohvet Habakuki kirjutatud ja Uue testamendi jaoks
tähtsaim tõsiasi; „Õige elab oma usust“ (2:4).
Apostel Pauluse õigeksmõistmiseõpetuse aluseks on Habakuki sõna usu tähendusest päästmises
(Room 1:17; Gal 3:11-14; ka Heebr 10:38,39). Teine Pauluse selle õpetuse alus on Aabrahami usk
(Room 4:3,4,9-16). Usk Jeesuse lunastustöösse on – nagu Paulus kirjutab – see usk,
„millest tunnistavad Moosese seadus ja prohvetid“ (Room 3:21), ka Habakuk.
Habakuk teadis seda, mida tähendab nii nimetatud „prohvetlik perspektiiv“: Ta nägi,
mida tulevikus juhtub, aga ta ei suutnud öelda, millal nägemus teostub ja mitu etappi
selle teostumises on – nagu tema saadud nägemusel esiteks Assüria hävingus ja
teiseks lõplikult lõpuajal. „Nägemus ootab oma aega... kui ta viibib, oota, ta tuleb
kindlasti“ (2:1,3).
Juha Väliaho 22.01.2021
Habakuki isikust teame vähe. Ta tegutses Juudas riigi viimase küllaslikkuse,
allakäigu ja hävingu ajal aastatel 626 – 586 e.Kr., kokku 40 aastat Juuda kuningate
Joosia ja Sidkia ajal, millal Pabüloonia tõeliseks suurriigiks tõusis ja siis Assüria
hävingusse saatis. Samal aja tegutsesid prohvetid Jeremia ja Taaniel.
Habakuki raamat näitab, et ilmselt ta ise oma raamatu üles kirjutas. Raamatus on
kolm peatükki. Raamatu viimane peatükk on luule/lauluvormi kirjutatud ja selles
kasutatakse Sela-sõna samal moel kui Psalmides. Võib-olla, Habakuk oli leevlane
templiteenija ja -laulja, kes templikooris laulis ja kelle kirjutatud laulu
jumalateenistustes kasutati. Laulu alguses ja lõpus antakse laulmise jaoks nõud:
„Kaebelaulude kujul“ ja „Laulujuhatajale: minu keelpillisaade“, mis võiks viidata
sellele, et ta ise keelpilliga laulmist saatis.
Habakuki kirja sõnum
Habakuki raamat on erand kõikide prohvetiraamatute hulgas: prohvet ei pöördu oma
rahva ega teiste rahvaste poole, vaid ainult Jumala poole Juuda rahva asjus ja Assüria
suurriigi kasutatud vägivalla asjus, kui suurriik „rahvaid armuta tapab“ (1:17). Ta ei
saa aru, kuidas Jumal annab vägivalla ka Juuda rahva sees juhtuda:
„Kui kaua, Issand, ma pean kisendama vägivalla pärast? ... On tulnud riid ja tõusnud
tüli. Seepärast on Seadus jõuetu ja õigus ei tule iial esile. Sest õel piirab õiget – nõnda
tekib väänatud õigus... Sina, Issand, oled määranud nad (Assüria sõdurid) meile
(Juudale) nuhtlejaiks... Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab
selle (Juuda rahva), kes on temast õigem?... Kas nad võivad nõnda lõpmatult rahvaid
armuta tappa... Ära lase meil surra“ (1:2-4,12,13,17).
Järgmiseks kirjeldab Habakuk, milline on assürlaste karistajate vägivald:
„Kaldealased, kibe ja tormakas rahvas, käib maa laiuti läbi, et vallutada eluasemeid,
mis pole tema omad. Ta on kardetav ja julm, temast enesest tuleb ta õigus ja vägi.
Tema hobused on kiiremad kui pantrid, metsikumat kui hundid õhtul. Kaugelt tulevad
ta ratsanikud... tegema vägivalda ja nad koguvad vange nagu liiva. Nad pilkavad
kuningaid ja aukandjaid. Nad naeravad iga kindlust ja vallutavad selle. Siis nad
tormavad kui tuul ja tõttavad edasi. Nad teevad omaenese jõu enestele jumalaks ...
See korjab enesele kõik paganad ja kogub enese juurde kõik rahvad (1:6-11; 2:5).
Siis kirjeldab Habakuk, kuidas kord vägivaldsele ja ebajumalaid teenivale Assüriale,
karistajale, julmuse pärast karistus tuleb. Raamatu 2. peatükk kirjeldab karistust
karikaga, mis on täis kibedat veini selle joojale (2:16), ja selles on viis erinevad
„Häda (Assüriale)“ hüüet:
„Häda sellele, kes kuhjab kokku, mis ei ole tema oma... Kas viimaks su vintsutajad ei
ärka? Jah, ja sina jääd neile saagiks! Sest sa oled riisunud paljusid rahvaid, nüüd
riisuvad kõik rahvad sind kõige vägivalla pärast, mis sa oled teinud... Ta on hävitanud
paljusid rahvaid... rahvaste vaev saab tuleroaks... Mis kasu on (puidust) nikerdatud
kujust ja (metalist) valatud kujust, mille vastused on vale? Kuidas meister saab loota
omatehtud kuju, omatehtud jumala, peale, kes ei kõnele? Häda sellele, kes ütleb
puule: „Ärka!“ või liikumatule kivile: „Tõuse!“ Kas need suudavad õigeid nõueid
anda? Need on kulla ja hõpedaga kaetud, ometi pole vaimu tema sees“ (2:6-
8,10,13,1,19). – Ebajumalate kummardamine oli ka Juuda rahva probleem, aga see oli
tulnud paganarahvastelt.
Habakuki raamat algab ennustusest, mille ta „nägi“ (1:1). 2. peatükk algab samuti
prohveti nägemusest tuleviku kohta: „Mina seisan vahipostil... et näha, mida Issand
mu küsimuste/etteheite peale vastab. Ja Issand vastas: ’Kirjuta üles nägemus, et selle
võiks lugeda soravalt. Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega
peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti’. 3. peatükk algab samuti:
’Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu. Aga lase see ligemail aastail
sündida ja mõtle oma vihas halastusele!’ (1:1; 2:1-3; 3:2).
Nägemus tulevikust sisaldab kahte asja, Jumala viha ja Tema halastust Juuda, tema
oma rahva, kohta. Issand näitab viha Juuda pattude (ebaõigluse ja
ebajumalateenistuse) pärast ja viha vahendina on julm rahvaste hävingu tooja,
Assüria. Siis tuleb Jumala halastus ja pääste Juuda rahvale, kui karistaja omakorda
hävitatakse: „Issand, sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Ma ootan, kuni
hädaaeg tuleb selle (Assüria) rahva üle, kes on tulnud meie kallale... Sest kord maa
saab täis Issanda au tundmist – otsekui veed katavad merepõhja“ (3:13,16; 2:14).
Tuleval ajal saab teoks ka prohvet Habakuki kirjutatud ja Uue testamendi jaoks
tähtsaim tõsiasi; „Õige elab oma usust“ (2:4).
Apostel Pauluse õigeksmõistmiseõpetuse aluseks on Habakuki sõna usu tähendusest päästmises
(Room 1:17; Gal 3:11-14; ka Heebr 10:38,39). Teine Pauluse selle õpetuse alus on Aabrahami usk
(Room 4:3,4,9-16). Usk Jeesuse lunastustöösse on – nagu Paulus kirjutab – see usk,
„millest tunnistavad Moosese seadus ja prohvetid“ (Room 3:21), ka Habakuk.
Habakuk teadis seda, mida tähendab nii nimetatud „prohvetlik perspektiiv“: Ta nägi,
mida tulevikus juhtub, aga ta ei suutnud öelda, millal nägemus teostub ja mitu etappi
selle teostumises on – nagu tema saadud nägemusel esiteks Assüria hävingus ja
teiseks lõplikult lõpuajal. „Nägemus ootab oma aega... kui ta viibib, oota, ta tuleb
kindlasti“ (2:1,3).
Juha Väliaho 22.01.2021
Kirjuta esimene kommentaar